4. peatükk
Vaskplaadid
Lehhi ütles Nefile, et Issand tahtis, et tema ja tema vennad tagasi Jeruusalemma läheksid. Nad pidid tooma vaskplaadid Laabani-nimeliselt mehelt.
Vaskplaadid olid tähtsad ülestähendused. Need jutustasid Lehhi esiisadest ja sisaldasid Jumala sõnu, mida oli ilmutatud prohvetite kaudu.
Laaman ja Lemuel ei tahtnud minna tagasi vaskplaatide järele. Nad ütlesid, et seda on liiga raske teha. Neil ei olnud usku Issandasse.
Nefi tahtis kuuletuda Issandale. Ta teadis, et Issand aitab temal ja ta vendadel saada Laabanilt vaskplaadid.
Laaman, Lemuel, Sam ja Nefi rändasid tagasi Jeruusalemma vaskplaatide järele.
Laaman läks Laabani juurde ja küsis temalt plaate.
Laaban oli vihane ega andnud Laamanile vaskplaate. Laaban tahtis Laamani tappa, aga Laaman põgenes.
Laaman jutustas oma vendadele, mis oli juhtunud. Ta kartis ja tahtis loobuda edasistest üritustest ning minna tagasi nende isa juurde kõnnumaale.
Nefi ütles, et nad ei saa minna tagasi ilma vaskplaatideta. Ta ütles oma vendadele, et kui neil on rohkem usku Issandasse, siis saavad nad vaskplaadid enda kätte.
Nefi ja tema vennad läksid oma endisesse koju Jeruusalemmas ning kogusid kokku oma kulla ja hõbeda, et see plaatide vastu vahetada.
Nad näitasid Laabanile oma varandust ja pakkusid seda plaatide vastu. Nähes nende kulda ja hõbedat, tahtis Laaban seda endale ja ajas nad välja.
Laaban käskis oma meestel tappa Lehhi pojad. Nefi ja tema vennad jooksid ja peitsid end koopasse. Laaban võttis nende kulla ja hõbeda endale.
Laaman ja Lemuel olid Nefi peale vihased. Nad peksid Nefit ja Sami kepiga.
Ingel ilmus ning käskis Laamanil ja Lemuelil peksmine lõpetada. Ta ütles, et Issand aitab neil vaskplaadid endale saada. Ta ütles samuti, et Nefist saab oma vendade juht.
Nefi käskis oma vendadel uskuda Issandasse ning mitte karta Laabanit ja tema mehi. Nefi julgustas oma vendi minema tagasi Jeruusalemma.
Sel ööl peitsid Nefi vennad end linnamüürist väljapoole, samal ajal kui Nefi linna hiilis. Ta jalutas Laabani maja poole.
Jõudes Laabani maja lähedale, nägi Nefi purjus meest maas lamamas. See oli Laaban.
Nefi nägi Laabani mõõka ja võttis selle oma kätte. Püha Vaim käskis Nefil Laabani tappa, aga Nefi ei tahtnud seda teha.
Püha Vaim käskis uuesti Nefil Laabani tappa, et Nefi võiks saada vaskplaadid. Lehhi perel oli neid plaate vaja, et nad võiksid õppida evangeeliumi.
Nefi kuuletus Pühale Vaimule ja tappis Laabani. Seejärel pani Nefi selga Laabani riided ja kaitserüü.
Nefi läks Laabani majja ja kohtas Soramit, Laabani teenijat. Nefi nägi välja nagu Laaban ja tema hääl oli Laabani hääle sarnane.
Ta käskis Soramil tuua vaskplaadid. Soram pidas Nefit Laabaniks ja seega andis plaadid temale. Nefi käskis Soramil endale järgneda.
Laaman, Lemuel ja Sam nägid Nefit tulemas ja kartsid. Nad pidasid teda Laabaniks. Nad hakkasid ära jooksma, kuid jäid seisma, kui Nefi neid hüüdis.
Soram mõistis siis, et Nefi ei olnud Laaban ja üritas ära joosta. Nefi püüdis Sorami kinni ja lubas talle mitte halba teha, kui ta läheb koos Nefiga kõnnumaale.
Soram nõustus. Nefi ja tema vennad võtsid Sorami ja vaskplaadid kaasa ning läksid tagasi Lehhi ja Saaria juurde.
Nad andsid vaskplaadid Lehhile. Tema ja Saaria olid rõõmsad, et nende pojad olid terved. Nad kõik rõõmustasid ja tänasid Jumalat.
Lehhi luges vaskplaate. Need jutustasid Aadamast ja Eevast ning maailma loomisest. Need sisaldasid paljude prohvetite sõnu.
Lehhi ja Nefi olid õnnelikud, sest nad olid kuuletunud Issandale ja neil oli õnnestunud saada vaskplaadid endale.
Lehhi pere pakkis vaskplaadid, et võtta need endaga kaasa oma rännakule, et nad võiksid õpetada oma lastele plaatidele üles tähendatud käske.