42. peatükk
Kristuse ristilöömise tunnustähed
Kolmkümmend kolm aastat oli möödunud ajast, mil inimesed nägid Jeesuse Kristuse sünni tunnustähti.
Nad ootasid nüüd tema surma tunnustähte: kolmepäevast pimedust.
Mõned ei uskunud, et see tunnustäht tuleb. Nad vaidlesid nendega, kes uskusid.
Ühel päeval tuli äge torm. Puhus kohutav tuul.
Sähvatasid välgud ja müristamine raputas kogu maad.
Sarahemla linn süttis põlema. Moroni linn vajus merre. Moroniiha linn mattus mäe alla.
Maavärin raputas kogu maad. Maanteed lagunesid ja hooned purunesid. Paljud linnad hävisid ja paljud inimesed said surma.
Torm ja maavärin kestsid umbes kolm tundi.
Kui torm ja maavärin lõppesid, kattis maad tihe pimedus. Valgust ei olnud kuskil. Inimesed võisid tunda pimeduse vinet.
Pimedus kestis kolm päeva. Küünlad ei põlenud ja inimesed ei näinud päikest, kuud ega tähti.
Inimesed nutsid pimeduse, hävingu ja surma pärast. Neil oli kahju, et nad ei olnud parandanud meelt oma pattudest.
Seejärel kuulsid inimesed Jeesuse Kristuse häält.
Jeesus rääkis neile kohutavast hävingust maal. Ta ütles, et kõige pahelisemad inimesed olid surma saanud.
Ta ütles, et inimesed, kes ei olnud surma saanud, pidid meelt parandama. Kui nad seda teevad ja Tema juurde tulevad, siis ta õnnistab neid.
Häält kuuldes olid inimesed niivõrd hämmastunud, et lõpetasid nutmise. Mitu tundi oli kõik vaikne.
Seejärel rääkis Jeesus uuesti, öeldes, et oli sageli püüdnud inimesi aidata. Kui nad nüüd meelt parandaksid, võivad nad ikka veel Tema juurde naasta.
Pimedus hajus kolme päeva pärast. Inimesed rõõmustasid ja tänasid Issandat.