17. peatükk
Alma ja tema rahvas põgenevad
Ühel päeval, kui Alma rahvas töötas oma põldudel, ületas laamanlaste sõjavägi nende maa piiri.
Nefilased kohkusid ja jooksid linna varjule. Alma käskis neil pidada meeles Jumalat, sest siis Ta aitab neid. Nefilased hakkasid palvetama.
Issand pehmendas laamanlaste südant ja nad ei teinud nefilastele viga. Laamanlased olid kuningas Limhi rahvast otsides ära eksinud.
Laamanlased lubasid Almale, et nad ei tülita tema rahvast, kui ta ütleb neile, kuidas jõuda tagasi nende maale. Alma näitas neile teed.
Laamanlased aga ei pidanud oma lubadust. Nad panid maa ümber vahimehed ning Alma ja tema rahvas ei olnud enam vabad.
Laamanlaste kuningas pani Amuloni Alma rahva valitsejaks. Amulon oli olnud nefilane ja kuningas Noa paheline preester.
Amulon sundis Alma rahvast rasket tööd tegema. Nad palvetasid, et saada abi, aga Amulon ütles, et igaüks, keda palvetamas tabatakse, tapetakse. Inimesed jätkasid palvetamist oma südames.
Jumal kuulis nende palveid ja andis inimestele jõudu, et nende töö tunduks kergem. Inimesed olid rõõmsad ja kannatlikud.
Jumalal oli hea meel, et inimesed olid ustavad. Ta ütles Almale, et ta aitab neil põgeneda laamanlaste käest.
Inimesed kogusid öösel kokku oma toidu ja loomad. Järgmisel hommikul lasi Jumal laamanlastel sügavasti magada, kuni Alma ja tema rahvas linnast lahkusid.
Kui rahvas oli 12 päeva rännanud, saabusid nad Sarahemlasse, kus kuningas Moosia ja tema rahvas nad lahkelt vastu võtsid.