Viimse aja pühade hääled
Juhitud Monica juurde
Rosana Soares
Ameerika Ühendriigid, Utah’ osariik
Stan Fellowsi illustratsioon
Kui ma elasin Brasiilias São Paulos, õppisin tundma üht toredat naist Graçat. Ta oli kena ja lahke naine, kes oli kõigi vastu sõbralik.
Graça oli minu külastusõpetuskaaslane. Ta oli kolme lapse ema, töötas poole koormusega ja tal ei olnud autot ega telefoni, kuid see kõik ei takistanud teda teisi teenimast.
Minu rõdult paistis tema maja üks aken. Kui Graçal tekkis vaba hetk, pani ta sinna aknale punase riidetüki, mis andis teada, et ta on valmis minema inimesi külastama. Ta ei toonud kunagi vabandusi, et mitte teenida. Olen sageli mõelnud Graça märguande ning tema ustava ja lihtsa teenimiseeskuju peale.
Üks kogemus oli eriti meeldejääv. Enne ühe õe külastamist me valmistusime ja palvetasime. Majale lähenedes mõistsime, et oleme tegelikult sõitnud ühe teise õe kodu juurde. Meid oli määratud külastama seda vähemaktiivset kahe lapse ema, kuid meil polnud plaanis teda sel päeval külastada. Kuna olime sinna läinud, koputasime uksele, kuid keegi ei vastanud.
Otsustasime olla südikad ja oodata. Lõpuks tuli Monica uksele ja ütles, et tal on tegemist. Märkasime, et ta on väsinud ja nutma puhkemas. Kui ütlesime talle, et tulime appi, lubas ta meid sisse. Tema beebi nuttis. Me ütlesime, et ta beebi eest hoolitseks, ja lubasime oodata. Kui Monica lapsega ülakorrusele läks, asusime tööle, koristades tube ja voltides riideid kokku.
Kui Monica nägi, kui kena tema kodu välja nägi, hakkas ta nutma, avas meile oma südame ja jagas oma muresid. Lubasime teda aidata ja jagasime tema muresid Abiühingu juhatajaga. Järgmisel pühapäeval oli Monica kirikus.
Monica sai aktiivseks, rõõmsaks õeks ja me jätkasime armastavalt ja hoolivalt tema teenimist. Tal olid mõned mured, kuid ta suutis nendega suurema usu ja julgusega toime tulla tänu sellele, et oli Kirikus aktiivne.
Olen teenimisel tänulik Graça eeskuju eest. Olime palvetanud, et juhatust saada, ja Jumal viis meid Monica juurde.