Laste kaitsmine

Marissa Widdison

Kiriku ajakirjad

Mida saame teha, et lapsi oma elus paremini kaitsta ja neile jõudu anda?

Me teame, et kõigi inimrühmade seas, keda Jeesus õpetas, armastas Ta eriti lapsi. Ta pööras lastele tähelepanu ka siis, kui see polnud hõlpus. Ta kutsus lapsi Temalt isiklikku õnnistust saama. Ta mõistis hukka need, kes tegid lastele haiget. Ja ta õpetas, et selleks et minna taevariiki, peame me saama rohkem väikeste laste sarnaseks.¹

„Vaadake oma väikesi!” ütles Ta pärast ülestõusmist Ameerika mandri elanikele. Taevad avanesid ja alla tulid armastavad kaitseinglid, kes moodustasid laste ümber ringi ja ümbritsesid nad tulega. (Vt 3Ne 17:23–24.)

Kõigi tänapäeva maailmas varitsevate ohtude tõttu võib ka meil tekkida soov, et taevane tuli pidevalt meie lapsi ümbritseks. Hinnangute järgi on iga neljandat inimest maailmas lapsena väärkoheldud, keskmine arv on veelgi suurem konkreetsete kaitsetute rühmade hulgas, nagu näiteks puuetega inimesed.² Hea uudis on see, et laste kaitsmiseks on võimalik ära teha nii mõndagi ennetavat.

„Kujutage oma mõtteis ette last, keda te armastate,” ütles Algühingu üldjuhataja, õde Joy D. Jones. Kui ütlete sellele lapsele: „Ma armastan sind,” siis mida see tähendab? ‥ Me pakume kaitset, et võiksime aidata neil, keda armastame, saada nii heaks, kui neil on võimalik saada ning pidada vastu elu väljakutsetele.”³

Ehk toob Päästja eeskuju lähem silmitsemine meile mõtteid, kuidas lapsi oma elus paremini kaitsta.

Jeesus varus nende jaoks aega

Jeesus varus aega, et pöörata tähelepanu pisukestele ja kaitsetutele (vt Mt 19:14). Ka meie saame varuda aega, et oma lapsi kuulata ja püüda mõista nende katsumusi.

„Mida enam armastust laps tunneb, seda kergem on tal end avada,” ütles õde Jones. „ ‥ meil tuleb endil vestlust alustada ja mitte oodata, et lapsed meie juurde tulevad.”⁴

Üks ema leidis abi sellest, kui küsis oma lastelt igal õhtul: „Kas te kuulsite täna mõnda sõna, millest te aru ei saa?”

Meie lapsed võivad otsida loomusunnil vastuseid internetist, kuna internet annab kohest abi ega mõista kedagi hukka. Kuid meil tuleb neid veenda, et meie oleme usaldusväärsem infoallikas. Seejuures ei tohi me ülereageerida, kui lapsed räägivad meile midagi ebamugavat. Näiteks kui laps tunnistab üles, et ta on vaadanud pornograafiat, ja me ei suuda seepeale oma tundeid vaos hoida, ei pruugi ta enam tulla meilt abi küsima. Kuid kui me vastame armastavalt, on meil võimalus edastada selge sõnum, et me tahame, et ta räägiks meiega ükskõik millest.

Õde Jones täheldas: „Kui pisimuredest räägitakse armastavalt, loob see aluse elutervele vastusele, nii et suurte murede tulles on suhtlus ikka veel avatud.”⁵

Üks tähtsamaid kaitsvamaid jutuajamisi, mida vanemad saavad lastega pidada, puudutab nende keha. Sellistes jutuajamistes tuleb nimetada kehaosi õigete nimetustega, jagada teavet hügieenist ja lähiaastatel eesootavatest muutustest. Peaksime rääkima seksuaalsusest ning sellest, kuidas füüsilisel intiimsusel ja intiimsetel tunnetel on imeline osa plaanis, mille Taevane Isa on meie jaoks loonud. Lisaks võiksime rääkida sellistel teemadel nagu väärkohtlemine ja pornograafia. Need vestlused peavad olema eakohased ja juhinduma laste küsimustest. Ideaalis on meil aja jooksul mitmeid jutuajamisi, me anname lastele nende sirgudes ja arusaamise avardudes lisateavet. (Vt artikli lõpus toodud abimaterjale.)

Jeesus seadis neile eeskuju

Jeesus seadis kõigile täiusliku eeskuju (vt Jh 8:12). Täiskasvanutena on ka meil võimalus ja kohustus eeskujuks olla. Üks parimaid viise, kuidas aidata oma lastel tunda end turvaliselt, on meie endi eeskujulikud turvalised valikud. Lapsed märkavad, kuidas nende vanemad teisi kohtlevad ja lasevad teistel end kohelda. Kui te olete vägivaldses suhtes või teil on raskusi sõltuvusega, mis seab ohtu teid ennast või teie perekonda, siis otsige palun abi. Pöörduge tsiviilvõimuorganite või elukutseliste nõustajate ning samuti oma piiskopi või Abiühingu juhataja poole, kes aitavad saada asjatundlikku abi Kirikust ja ühiskonnast. Te väärite turvalisust ja lugupidamist.

Lisaks peaksime näitama eeskuju vaimutugevuse eest hoolitsemisega. Kas meie lapsed näevad meid palvetamas? Kas nad teavad, et me loeme pühakirju? Kas nad on kuulnud meie tunnistust? Kas varustame oma pere hommikuti enne maailma suundumist „kogu Jumala sõjavarustusega”? (Vt Ef 6:11–18; ÕL 27:15–18.)

Jeesus kostis nende eest

Päästja võttis sõna nende vastu, kes lastele haiget teevad (vt Mt 18:6). Ka meie saame olla meie ellu tulnud laste eestkostjad.

„Lastel on vaja eestkostjaid,” õpetas president Dallin H. Oaks, esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, „ja vastutajaid, kes seaksid nende heaolu enda isekatest soovidest tähtsamale kohale.”⁶

Meil ei ole vaja kedagi üleliia karta ega kahtlustada, kuid peaksime siiski olema teadlikud võimalikest ohtudest ja tegema seoses turvalisusega arukaid otsuseid. Algühingu juhid peaksid järgima Kiriku juhiseid seoses väärkohtlemise ennetamisega⁷. Turvalisuse eesmärgil peaks olema igas klassiruumis kaks õpetajat ja keegi juhatusest peaks käima tundides kontrollimas.

Lapsevanemad ja juhid peaksid pidama üheskoos nõu ja otsustama, kas on veel täiendavaid ettevaatusabinõusid, mida ohu minimeerimiseks astuda. Näiteks on paljudes Kiriku hoonetes akendega klassiuksed. Kui teie hoones selliseid uksi pole, võiksite jätta ukse tundide ajal irvakile ja rääkida kohaliku kinnisvarahalduse esindajaga, et küsida, kas akende paigaldamine tuleks kõne alla. Kutsele vaatamata saavad kõik täiskasvanud olla kirikus tähelepanelikud ja vajadusel aidata, tervitades näiteks koridoris luusivaid külastajaid või innustades ringi uitavat last tundi naasma.

Kahjuks teevad lastele vahel haiget teised lapsed. Kui märkame kirikus või mujal ükskõik millist kiusamist või sobimatut füüsilist kontakti, tuleb meil kohe sekkuda. Kui oleme juhid, peame olema valmis rääkima asjaosaliste peredega ka siis, kui selline vestlus on ebamugav, veendumaks, et kõigil lastel on turvaline. Rääkige mõistvalt ja selgelt, et panna alus sõbralikule suhtlusele.

Kui kahtlustame, et last on väärkoheldud, peaksime teavitama sellest mureküsimusest viivitamatult tsiviilvõimu esindajaid (politseid). Paljudes riikides saab helistada nõuandetelefonile, kus pakutakse kriisiabi, infot ja tugiteenuseid. Väärkohtlemise kahtlusest tuleks rääkida ka piiskopile, seda eriti siis, kui mõni asjaosaline võib Kiriku kaudu lastele ligi pääseda. Lisaks abinõude kasutusele võtmisele, millega takistada kurjategijal tulevikus lastele ligi pääseda, saab piiskop pakkuda ohvritele tröösti ja tuge ning aidata neil saada lisaabi Kiriku perekonnaametilt Family Services.

Jeesus õnnistas neid ükshaaval

Primary teacher hugging child with Down syndrome

Jeesus tundis ja õnnistas lapsi ükshaaval (vt 3Ne 17:21). Ka meie peaksime õppima igat last tundma ja püüdma teda just tema spetsiifilises olukorras aidata.

Kuidas saame muuta kirikut turvalisemaks tervisehäiretega lastele? Kas meil on plaan puuetega algühingulaste aitamiseks? Kas meie õpetatud Algühingu õppetunnid arvestavad erinevate koduste olukordadega? Mida me saame veel teha, et kõiki üha enam kaasata?

Rassistlikel kommentaaridel, teisi kultuure alandavatel märkustel ja hukkamõistval suhtumisel teiste uskude liikmetesse ei peaks olema meie jagatud sõnumites mingit kohta. Ühes Algühingu klassis ei kõnelenud üks poiss eriti hästi teiste lastega samas keeles. Selleks et aidata tal tunda end teretulnuna, kandsid õpetajad hoolt, et jaotusmaterjale prinditaks mõlemas keeles. Lihtsad hoolivad teod näitavad lastele, et me tunneme neid ja hoolime neist isiklikult, ning sellised teod on neile eeskujuks, mida järgida.

Võime avastada, et mõni laps vajab pakilist abi. Meeleolu kõikumine on normaalne kasvuraskus, kuid kui laps on näiteks nädalaid vihane, endassetõmbunud või kurb, võib selle taga olla tõsisem probleem, mis vajab asjatundja sekkumist. Olgugi et sellised õigemeelsed harjumused nagu palve ja pühakirjauurimine on tähtsad, vajavad need, kel on kujunemas mõni psüühikahäire või kes püüavad tulla toime varjatud traumaga, sageli lisatuge. Olukorra ignoreerimine midagi ei paranda. Paljudes piirkondades (sh Eestis) saavad piiskopid anda üksikisikutele ja peredele Kiriku pereameti Family Services ja muude kohalike teenusepakkujate juures nõustamise saamiseks vajalikku rahalist toetust.

Jeesus andis neile jõudu

Jeesus kaitses lapsi, andes samas neile jõudu. Ta tõi lapsi eeskujuks (vt Mt 18:3). Kui Ta oli käinud Ameerikas, oli väikestel võimalik õpetada täiskasvanutele „imepäraseid asju” (3Ne 26:16).

Me saame anda tuttavatele lastele jõudu, kui õpetame neid märkama, kuidas Vaim nendega räägib, ning siis järgima Vaimu, kui nad teevad otsuseid – kui aitame neil arendada enda sees filtrit, millest oma tegemistes juhinduda. Õde Jones õpetas järgmist: „Oluline on aidata lastel hakata oma sisimas juurdlema, miks nad tahavad [langetada turvalisi otsuseid].”⁸ Järgnevalt mõned ideed, mis on andnud jõudu teistele peredele:

Üks ema õpetas oma lapsi pöörama tähelepanu ebamugavustundele ja olema ettevaatlik inimestega, kes tunduvad petlikud. See tasus ennast ära, kui keegi püüdis veenda tema poega tulema kaasa tualettruumi, poiss aga võttis kuulda tekkinud hoiatustunnet ja keeldus.
Mõned pered on mõelnud juba varakult välja põgenemisplaani juhuks, kui keegi puutub kokku millegi ohtlikuga. Näiteks kandis ühe pere põgenemisplaan nime „sule ja räägi” ning seisnes arvutimonitori väljalülitamises ja vanemate koheses teavitamises, kui halb pilt ekraanile vupsas. Nende lapsed ei pidanud kunagi juurdlema, kuidas tulla toime halva meediaga. Nad teadsid, mida teha!
Üks pere mõtles välja märksõna, mille lapsed saaksid sõnumiga vanematele saata või neile telefonis öelda, kui neil on vaja, et neile otsekohe järele tuldaks.
Võiksite aidata oma lastel harjutada, kuidas öelda ei, kui keegi püüab veenda neid tegema midagi, mis tekitab neis ebamugavust. Iga laps peaks teadma, et ta võib paluda abi, ja peaks seda paluma, kuni tunneb end turvaliselt.

Meie roll täiskasvanutena

Meenutagem taas stseeni 3. Nefi 17. peatükist, kus Jeesus „võttis ükshaaval nende väikesed lapsed ja õnnistas neid ja palus Isa nende eest. ‥ Ja nende ümber oli tuli; ning inglid teenisid nende seas” (s 21, 24). Ehk pole selle loo põhieesmärk õpetada meile ainuüksi laste tähtsust, vaid kirjeldada ka meie rolli täiskasvanutena. Me oleme järgmise põlvkonna hooldajad. Meie peaksime olema need inglid, kes on laste ümber ja neid teenivad. Vaadakem ka edaspidi Jeesuse kui oma täiusliku eeskuju poole ning andkem siis endast parim, et ümbritseda oma pisikesi armastuse ja turvatundega.