Sõbrad, kes jagasid minuga oma valgust
Artikli autor elab Mehhikos Baja Californias.
Tundsin hirmu ja üksindust. Seejärel kolisin ma teise riiki ja läksin üle pika aja esimest korda kirikusse.
Elasin koos emaga Mehhiko väikelinnas, kus kõik tunnevad üksteist. Tegin vahet õigel ja valel, kuid olin segaduses ja ainuke aktiivne noor naine kogu linnas.
Tahtsin teistega sobituda ja tegin seega seda, mis tundus tookord mõistlik: leidsin endale poiss-sõbra. Sellega mu vead alles algasid. Hakkasin andma järele eakaaslaste survele ja uskusin, et olen piisavalt vana, et ise mõelda, see aga tähendas, et minust sai ebaaktiivne noor naine, kes elas pimeduses.
Elasin pimeduses terve aasta ja iga päevaga läks üha pimedamaks. Mu halvad otsused tekitasid peres vaidlusi ja mõistsin, et ei saa nende juurde elama jääda. Kuid alles siis, kui mu lähedane viimse aja pühast sõber suri, mõistsin ma, et midagi on puudu. Kahjuks süüdistasin ma selles Jumalat ja evangeeliumi. Lakkasin uskumast, et õnnistused järgnevad kuulekusele. Teadsin, et kui ma ei otsusta elada evangeeliumi järgi, eiran ma endiselt oma sidet Kirikuga ja mu ilmlik elu jätkub.
Istusin pimedas toas oma voodil ning nutsin ja haletsesin ennast, kuid korraga mõistsin, et ma kartsin – kartsin olla seal üksinda, ilma et saaksin kellegagi rääkida, kartsin, et ei suuda heastada kogu halba, mida olin teinud, kartsin, et keegi, eriti Jumal, ei anna mulle andeks.
Lõpuks kolisin ma Ameerika Ühendriikidesse Minnesota osariiki oma vanavanemate juurde, kes pole Kiriku liikmed. Mu kasuisa lendas koos minuga ja me läksime esimesel pühapäeval kirikusse, kuid ainult sakramendikoosolekule. Koosoleku lõpuks olin otsustanud Kirikust lahkuda, kuid just siis, kui me olime autosse minemas, nägime oma üllatuseks piiskoppi meile järele jooksmas. Ta esitas meile mõned küsimused ja kutsus meid järgmisel pühapäeval tagasi – ja me läksime.
Järgmisel pühapäeval, kui sakramendikoosolek hakkas lõppema, ümbritsesid mind koguduse noored naised veel enne, kui olin jõudnud püstigi tõusta – need noored naised, kes aitasid mul mu elu muuta.
Alberto Ruggieri illustratsioon.
Sisenesin äkitselt täiesti erinevasse maailma: maailma, kus oli piiskop ja Noorte Naiste juhataja, kes minust hoolisid, kuid ennekõike noored naised, kes püüdsid elada iga päev evangeeliumi järgi, kes üritasid elada kõrgete käitumisnormide järgi ja seista selle eest, mis on õige. Nende sära oli nii tugev, et võis valgustada minu teerada.
Siis ma mõistsin, mida pean tegema: „Nõnda paistku [minu] valgus inimeste ees, et nad näeksid [minu] häid tegusid ja annaksid au [minu] Isale, kes on taevas.” (Vt Mt 5:16) Nõnda hakkasin ma käima iga nädal kirikus ja noorteüritusel, lugema iga päev Mormoni Raamatut ja palvetama, riietuma kombekalt, rääkima viisakamalt, käima templis ja valmistuma patriarhaalse õnnistuse saamiseks.
Olin täielikult muutunud, kuid ei mõistnud seda enne Noorte Naiste laagrit, mil tundsin Püha Vaimu ja avastasin, et mul on tunnistus – selline tunnistus, mis tuletab mulle meelde, et Jumal armastab mind, et Tal on minu jaoks plaan, ja et Ta ei taha, et ma olen üksinda. Tunnistus, mis on nii ere ja tugev, et see muutis mind. Tunnistus, mida jagada ja millega valgustada mitte ainult omaenda, vaid ka teiste teerada. Tunnistus, mis ei karda särada pimedas.