Laie tempel Hawaiil:sajandi jagu kokkutulemisi
Sada aastat tagasi pühitsetud Laie tempel Hawaiil on võimaldanud pühadel koguneda templiõnnistusi saama alates ajast, mil evangeeliumi hakati levitama kogu maailmas.
Arhitektide Hyrum Pope’i ja Harold W. Burtoni arhitektuurilised muudatused.
Üks Jeesuse Kristuse Kiriku suur missioon viimsel ajal on pakkuda evangeeliumiõnnistusi maailma rahvastele, nii elavatele kui ka surnutele. Prohvet Joseph Smith õpetas, et „Jumala rahva kokkukutsumise eesmärk mistahes ajastul ‥ on olnud ehitada Issandale koda, kus Ta saaks ilmutada oma rahvale oma koja talitused”1.
Kahekümnenda sajandi koidikul leidus maa peal ainult neli tegutsevat templit, kusjuures kõik asusid Utah’ osariigis. Järelikult oli füüsiline kogunemine Utah’ osariiki peamine viis templiõnnistuste saamiseks. 1919. aastal see muutus. 27. novembril 1919 pühitses president Heber J. Grant (1856–1945) Hawaiil Laie templi. See oli evangeeliumi taastamise ajalooline pöördepunkt, kuna templiõnnistused muutusid kättesaadavaks paljudele rahvastele.
Laie tempel Hawaiil oli mitmes mõttes esimene rahvusvaheline tempel. Seal hakati kohe vastu võtma liikmeid Hawaiilt, Uus-Meremaalt, Samoast, Tongast, Tahitilt, Jaapanist ja Austraaliast. Kiriku kasvu jätkudes Vaikse ookeani piirkonnas ja Aasias suurenes üha nende riikide arv, keda see tempel õnnistas.
Käesolev aasta tähistab selle kummalgi pool eesriiet aset leidva Iisraeli kokkukogumise tähtsa verstaposti sajandat aastapäeva.
Samoast kokkutulemine
Samoa saared jäävad Hawaiilt veidi üle 4000 km kaugusele. 1919. aastal ütles Samoa misjonijuhataja John Q. Adams: „Laie templi valmides näib olevat haaranud meie rahvast tugev soov koguda piisavalt maist vara, et minna templisse.” Aulelio Anae oli näiteks teeninud 20 aastat misjonärina ilma tasu saamata. Aastatepikkuse ohverduse järel polnud tal piisavalt raha, et Hawaiile sõita. Nii müüs vend Anae kogu oma omandi ja tal õnnestus kokku kraapida kuus- või seitsesada Ameerika dollarit.2 Vend Anae ja teised samoalased ohverdasid kõik, mida said, et kolida 1920ndatel aastatel Laiele.
Üks perekond, Leotad, saabusid Hawaiile 1. jaanuaril 1923. Seitsmeaastane Vailine Leota on meenutanud: „Meie esma[pilk] templile ‥ oli kõige ilusam vaade üldse.”3 Vaid kaks nädalat hiljem said Vailine’i vanemad Aivao ja Matala oma templianni ning pitseeriti abielupaarina ja nende lapsed pitseeriti nendega. Leotad teenisid ustavalt Issanda kojas 50 aastat ja maeti „neile nii armsa templi lähedale”4. Täna elab üle kogu Hawaii sadu nende ustavaid järeltulijaid.
Võimatu ülesanne
Ajal, kui paljud Vaikse ookeani piirkonna liikmed lahkusid oma kodumaalt ja kolisid Hawaiile, korraldasid mitmed eri rahvusest kogudused templisse ekskursioonideks nimetatud grupireise. Selline vaimne kokkutulemine võimaldas Kiriku liikmetel sõita templitalitusi saama ning naasta seejärel koju, et ehitada Kirikut oma rahva seas.
President Grant palvetas pühitsemise ajal, et Issand avaks Uus-Meremaa ja kogu Vaikse ookeani saarestiku pühadele võimaluse ning kindlustaks nende sugupuu-uurimist, et nad võiksid tulla templisse ja saada oma esivanemate päästjaiks.
Templiekskursioone alustas Uus-Meremaa maoori pühade rühm, kes saabus templisse vaid kuus kuud pärast pühitsemist. Kuigi need pühad elasid Hawaiilt üle 8000 km kaugusel, valmistasid uudised pühitsemisest neile rõõmu.
Waimate ja Heeni Anaru igatsesid kuuluda esimesse templireisirühma. Kuid see ülesanne tundus pere vaesuse tõttu võimatu ja reisiks oli vaja kopsakat summat – 1200 Uus-Meremaa naela. Neil oli vaja imet.
Anaru pere oli järginud aastaid prohveti nõuannet ja kogunud oma sugupuu ülestähendusi. Need ülestähendused jäid aastateks virna seisma, kui Anarud oma imet ootasid. Vanemate usk oli nende pojale Wiwinile teada: „Ema ei kaotanud iial lootust, et põlvitab ühel päeval isaga templi altari ääres.”
Ime sündis. Waimate võitis Uus-Meremaa riigihankelepingu seoses ühe suure maa-arendusprojektiga. Ta sai projekti sissetuleku arvel sularahas piisavalt suure avansi, et katta Hawaii-reisi maksumus. Waimate ja Heeni said võitu ookeanil seilamise hirmust ja sõitsid 1920. aasta maikuus 14 pühast koosneva rühmaga Hawaiile. Nad said oma templianni ja neid pitseeriti. Võimatu oli aset leidnud.
Anarude lugu on vaid üks tuhandetest lugudest viimse aja pühade kohta, kes sõitsid Hawaiile Laie templisse talituste ja lubaduste järele, mida Issand oma kojas pakub. See nõudis suuri ohverdusi, kuid kasvatas tugevamaid pühasid, kes naasid oma kodumaale valmina Kirikut juhtima.5
Laie ehitamine
Kiriku jõupingutused nüüdisaja Laie loomisel jätkasid viimse aja pühade õnnistamist kogu Vaikse ookeani saarestikus. 1950. ja 1960. aastatel kutsuti Hawaiilt, Tongast, Samoast, Uue-Meremaalt, Tahitilt, Cooki saartelt, Fidžilt ja Põhja-Ameerikast misjonäre rakendama oma andeid ja ehitamisoskust, et aidata rajada Kiriku Hawaii Kolledžit (praegune Brigham Youngi Ülikooli Hawaii osakond), Polüneesia Kultuurikeskust ja templi uut külastuskeskust. Nelikümmend seitse Tongast ja Samoast pärit misjonäri said oma templitalitused 3. mail 1960. See on üks näide nende maise tööga kaasnenud vaimsetest õnnistustest. (Vt Building Missionaries in Hawaii, 1960–1963. – Kiriku Ajalooraamatukogu, Salt Lake City, lk 100.)
Üks misjonär, Matte Teʻo, sai enne Samoalt lahkumist tõsiseid põletushaavu, kuid tuli ikkagi Hawaiile. Arstid kartsid, et tema söestunud käsi tuleb amputeerida. Paljud tema misjonikaaslased palvetasid tema eest. Templis hüüdis vend Teʻo Issanda poole: „Puuduta seda kätt! Tee see käsi terveks, et saaksin mis iganes piskuga abiks olla.” Paranemine algas otsekohe. Täna pole tema käel ühtegi armi. Praegu teenib ta Hawaiil Laie templis pitseerijana ja ütleb: „Sel templil ‥ on vägev mõju kõigis neis kogukondades mitte ainult siin, vaid kogu Vaikse ookeani saarestikus.” (Christensen. Stories of the Temple in Lāʻie, Hawaiʻi, lk 328–330)
Vaimne kokkutulemine Aasiast
Pärast Teist maailmasõda ja Kiriku taasasutamist Jaapanis korraldasid sealsed pühad Aasia esimese templiekskursiooni. 1965. aastal lendas 165 pühendunud püha Tokyost Hawaiile templitalitusi saama. See reis andis Kirikule Jaapanis uskumatult palju jõudu. Üheksakümmend viis protsenti nendest liikmetest jäi Kirikus aktiivseks. Viis neist said hiljem oma kodumaal templipresidendiks, nende seas vanem Yoshihiko Kikuchi, esimene üldjuht Jaapanist.6
1970. aastal sõitis Laiele rühm Koera liikmeid. Üks kogudusejuhataja, Choi Wook Whan, ütles: „Läksime templisse ning see avas meie meeled ja meis ärkas teadmine, kuidas võime saada päästetud. Igavesest plaanist sai tõeline, meie tunnistused on nii palju tugevnenud, et seda on raske selgitada. Templisse mineku võimalus on Korea rahvale nii suureks õnnistuseks.”7
Hawaii templi friiside fotosid on kasutatud Kiriku Ajaloomuuseumi loal. Carla Johnsoni foto Hawai Laie templist õhtul.
Surnud sugulaste kokkukogumine
Kui templitalitused muutuvad mõnele rahvale kättesaadavaks, ei too need Issanda õnnistusi ainuüksi selle riigi elanikele, aga ka neile selle rahva seast, kes on nüüd teispool eesriiet. Seda õnnistust on saanud tunda Aasia riikide liikmed, kelle kultuuris on sugupuid hoolikalt üles tähendatud aastasadu.
Kwai Shoon Lungi vanemad kolisid Hawaiile Hiinast. Ta sündis 1894. aastal Kauail ja sai ristitud 1944. aastal oma 50ndal sünnipäeval. Vend Lung õpetas kirikus pereajalugu ja ütles oma klassile: „Nägin üks öö nägemust, kus paljud mu surnud sugulased andsid mulle märku, et ma teeksin nende eest tööd.” Kolm päeva hiljem sai ta Hiinast tädilt oma sugupuu: 22 hiina kirjas lehekülge, kus toodi välja ta esivanemad aastani 1221. Koos oma poja Glenni ja minia Julinaga on nad teinud templis oma pere eest tuhandeid talitusi. Glenn ja Julina Lung teenisid hiljem ustavalt aastatel 2001–2004 Laie templi presidendi ja emandana.8
Põlematu rullraamat
Michie Eguchi tuli Jaapanist Hawaiile 1900. aastate alguses ja tõi endaga siidist Jaapani rullraamatu. Tema lapselaps Kanani Casey teenis Jaapanis misjonil ja avastas hiljem, et vanaema rullraamatus jõuab perekonna esivanemaid pidi peaaegu tuhande aasta kaugusele.
2013. aastal põles Kanani kodu maatasa. Tema ja ta pere kaotas tulekahjus peaaegu kõik. Nad olid hoidnud oma sugupuud voodi all plastmassist vutlarites. Nad naasid pärast tulekahjut majja ning leidsid eest vaid tuha- ja nõehunniku.
„Rullraamat koos tõlke ja ajalooga oli ainus asi, mida ma tegelikult leida lootsin,” ütles Kanani. „Olin kindel, et templitöö mu Jaapani esivanemate eest oli juba tehtud, aga see rullraamat oli minu jaoks nii kallihinnaline.”
Kui Kanani ja ta abikaasa Billy tuhast läbi sumpasid, leidsid nad lõpuks sinise kilekoti. Kotist avastasid nad rullraamatu koos tõlgete ja pereajalooraamatuga, mis olid hämmastavad kombel ikka veel terved. Rullraamat oli vaid servast veidi põlenud, kuid siiski ainus asi nende magamistoas, mis oli säilinud.
Kanani arvates säästis Issand rullraamatu „mu järeltulijate tarbeks tunnistusena oma armastusest meie vastu ning et näidata, kui tähtis on teha pereajaloo- ja templitööd”. (Christensen. Stories of the Temple in Lāʻie, Hawaiʻi, lk 172–174)
Kokkutulemine hariduse vahendusel
Laie templiõnnistused ulatuvad ka nendeni, kes on kogunenud Laiele kõrgharidust saama. 1950. aastatest peale on tulnud praegusesse BYU Hawaii osakonda kümneid tuhandeid tudengeid kogu Polüneesiast ja Aasiast. Paljud neist tudengitest on teinud surnute eest ristimisi ja teeninud templitalitustöötajatena. Laie tempel on aidanud õpilastes tekkida armastusel pereajaloo- ja templitöö vastu ning on õnnistanud neid olema teenimiseks paremini valmistunud, kui tempel tuleb nende kodumaale.
Singapurist pärit Choon Chua James tuli BYU Hawaii osakonda 1970. aastatel koos oma õega. Mõlemad abiellusid teisest riigist pärit mehega aastal 1978. Õde James on meenutanud: „Meie templiabielu tõi ajaks ja igavikuks kokku kaks usulepöördunut ja kaks kultuuri. Loodame, et sellisest algusest saab meie perele pikk templiõnnistuste pärand. Meie abielud on vaid kaks mitmesajast Laie templis sõlmitud BYU Hawaii osakonna tudengite igavesest abielust, mis on vahest üks suurimaid ülikooli kuuekümneaastase ajaloo pärandeid.” (Christensen. Stories of the Temple in Lāʻie, Hawaiʻi, lk 236)
Kokkutulemine jätkub
Paiknedes Ameerika ja Aasia vahelisel Vaikse ookeani ristteel, on Laie tempel Hawaiil avanud templiõnnistuste ukse paljudele rahvastele. Nõnda sai Iisraeli kogumisest peamiselt vaimne kokkutulemine, kuna liikmetel on võimalik saada templiõnnistused ja naasta siis oma kodumaale Kirikut ehitama. See võimalus on aidanud taastatud evangeeliumil laieneda paljude kultuuride ja rahvasteni kummalgi pool eesriiet.
Tähistades Hawaiil Laie templi sajandat aastapäeva, on meil eriline võimalus pealt näha ühe taastamisaja verstaposti ja prohvet Jaakobi prohvetliku kuulutuse täitumist Mormoni Raamatus: „Suured on Issanda lubadused neile, kes on meresaartel.” (2Ne 10:21)