Kiusajatest ristituteks
Vanem Hugo Montoya
Seitsmekümne Kvoorumist
Teie sõprus ja õigemeelne eeskuju õnnistab teie sõpru ja tulevasi põlvkondi.
Brooke Smarti iluustratsioon
Kui ma olin 17-aastane, tundsin keskkoolis tugevat eakaaslaste survet. Minu sõpradel ei olnud samu väärtushinnanguid. Veetsime koos palju aega korvpalli või jalgpalli mängides. Kuid nemad jõid ka alkoholi ja suitsetasid – neid kahte tegevust ma nendega kaasa ei teinud.
Ühel päeval olid mõned meist kooli ees lähenevaks eksamiks õppimas. Meiega koos olid kaks minu kõige lähedasemat sõpra, Juan ja Francisco (nimed on muudetud). Mingil hetkel võttis keegi välja välgumihkli ja sigaretid. Arvasin, et sõbrad on õppimisest tüdinud ja unustanud, et olen koos nendega. Sain teada, et see nii ei olnud, kui nad minu poole pöördusid ja ütlesid: „Nüüd on Hugol aeg suitsetamine selgeks õppida.”
Enne kui mul oli aega reageerida, hüppasid Juan ja Francisco minu kõrvale ja hoidsid mind kinni, üks ühest ja teine teisest käest. Nad hoidsid minu käsi, samal ajal kui keegi mulle sigareti huulte vahele surus. Mu keha hakkas otsekohe vastu ja ma sülitasin sigareti endast kaugel maha. Peagi pärast seda tundsin rusikalööki oma põsesarnal. Nad ähvardasid mind, öeldes: „Me paneme suitsu uuesti põlema ja sa õpid suitsetama. Ära viska seda maha. Kui viskad, siis ei lähe sul hästi.”
Teadsin sel hetkel, et mul on häda käes. Sulgesin silmad ja ütlesin kiire palve, paludes mingisugust abi. Kohe, kui olin palve lõpetanud, sõitis ette õpetaja auto ja parkis meie lähedale. Õpetaja astus autost välja ja küsis, mida me teeme. Mu sõbrad lasid mind lahti. „Me õpime eksamiks,” kinnitasid nad õpetajale. Läksime koolimajja sisse ja tegime eksami ning sellega see olukord lõppes.
Vaatamata sellele, kui raske see kogemus minu jaoks oli olnud, andestasin ma oma sõpradele. Ma teadsin, et nad ei mõista minu käitumisnorme ja minu otsust elada Tarkuse Sõna järgi, seega andestasin neile ja otsustasin mitte nende vastu vimma pidada. Kui me kooli lõpetasime, läksin mina misjonile, kuid jätkasin Juani ja Franciscoga suhtlemist. Kirjutasin neile sagedasti kirju ning jagasin nendega evangeeliumi ja oma tunnistust. Ma kutsusin neid meelt parandama ja kirikus käima. Minu suureks üllatuseks läks üks neist kirikusse.
Olin oma sõpru ka varem pühapäevastele koosolekutele kutsunud, kuid keegi polnud enne kutset vastu võtnud. Kuigi ma ei saanud koos Juaniga kirikus käia, olid seal minu vennad ja isa, kes teda aitasid ja osadusse võtsid. Minu pere võttis ta omaks ja Juan tundis end kirikus väga hästi. Ta hakkas vähehaaval muutuma, kuni tegi otsuse ristitud saada. Mul oli tema pärast hea meel ja ma olin veelgi rõõmsam, kui ta ütles mulle, et oli tänu minu kirjadele õppinud armastama Jeesust Kristust. Kui ma misjonilt koju tagasi jõudsin, pidasin ühendust ka Franciscoga ning mõne aja pärast sai ta koos oma abikaasaga ristitud. Juan ja Francisco on tänaseni kaks minu kõige lähedasemat sõpra.
Need sündmused muutsid minu elu. Ma õppisin, et parim viis teiste elu mõjutada on elada õigemeelselt, teisi armastada ja olla hea sõber. Trükises „Sulle, noor” öeldakse: „Selleks et sul oleksid head sõbrad, ole ise hea sõber. Näita, et sa oled teistest huvitatud ja anna neile teada, et sa neist hoolid.”1 Issand aitas minul seda teha Juani ja Franciscoga. Tänu sellele on mul kaks parimat sõpra, kes mul on eales olnud, ja nüüd töötame üheskoos, et selle Kiriku liikmetena toetada Jumala kuningriiki.
Pidage alati kinni Kiriku käitumisnormidest, isegi kui olete väga raskes olukorras, nagu mina olin. „Sulle, noor” õpetab: „Püüdes olla teistega sõber, ära kunagi alanda enda standardeid. Kui sinu sõbrad innustavad sind tegema asju, mis on valed, ole sina see, kes õige eest seisab.”2 Isegi kui tundub, et kõik teised teevad seda, mis ei ole käskudega kooskõlas, püsige tugevana, sest teie eeskuju on võimas. Olge selline eeskuju, kellele teie sõbrad hädas mõelda võivad. Mõnel juhul, nagu see oli minuga, on teie sõprus see, mis aitab neil õppida, meelt parandada ja usku pöörduda.