Viimane sõna
Meie usu peamine nurgakivi
1984. a sügisese üldkonverentsi kõnest.
Igas uues templis toimub meil nurgakivitseremoonia, mis lähtub muistsest tranditsioonist. Enne betooni laialdast kasutamist laoti ehitiste alusmüürid suurtest kividest. Kaevati süvend ja kividest laoti vundament. Alusmüüri laoti esialgu ühes suunas kuni nurgakivini; seejärel keerati ümber nurga ja rajati müür järgmise nurgani, kuhu asetati järgmine kivi, sealt mindi edasi kuni järgmise nurgani ja sealt tagasi alguspunkti. ‥ Viimast kivi hakati kutsuma peamiseks nurgakiviks ja selle paigaleseadmist hakati pidustustega tähistama. Kui see nurgakivi oli paika pandud, võis alusmüürile hakata hoonet ehitama. Sellest lähtus ka analoogia, mida Paulus kasutas Kirikut kirjeldades:
„Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed,
rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi,
milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas.” (Ef 2:19–21)
Meil on nurgakivid, millele Issand rajas ja ehitas selle suure viimse aja Kiriku, mis on üheks „kokku liidetud”. Need nurgakivid on selleks tööks äärmiselt vajalikud, see seisab nendel, on nendele ankurdatud. [Kuid] ma mainisin peamist nurgakivi, keda me austame kui Issandat Jeesust Kristust. ‥
Tema on selle Kiriku, mis kannab Tema nime, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku, peamine nurgakivi. Ei ole antud ühtki muud nime, kelles meid päästetakse (vt Ap 4:12). Tema on meie igavese õndsuse alustaja, igavese elu andja (vt Hb 5:9). Temale ei ole võrdset. Ei ole kunagi olnud. Ega saa kunagi olema. Tänatud olgu Jumal oma Armastatud Poja anni eest, kes andis oma elu, et me võiksime elada, ja kes on peamine meie usu ja oma Kiriku vankumatu nurgakivi.