Viimse aja pühade hääled
Nad istutasid seemne minu südamesse
Marta Algarve
Santa Catarina, Brasiilia
Rafael Lópezi illustratsioon.
Kust ma tulin? Miks ma siin olen? Kuhu lähen ma pärast seda elu?
Kui olin 29-aastane, mõtlesin korduvalt nendele küsimustele. Minu vanemad olid surnud. Ma leinasin oma esimese pisipoja surma. Mul oli kasvatada kolm last ja elu oli täis katsumusi.
Issand hakkas vastama minu küsimustele, kui ta juhatas minu koju kaks noort misjonäri. Kui ma nad sisse kutsusin, küsisid nad, kas ma tunnen, nagu oleks mu elus midagi puudu. Rääkisin neile, et olen kaotanud oma vanemad ja poja. Ütlesin, et tundub nii ebaõiglane saada lapsi ja luua pere, kui kõik vaid surmaga lõppeb. Küsisin, kas ma näen kunagi taas oma vanemaid ja poega.
Nad ütlesid: „Marta, sa võid olla igavesti koos oma perega.”
Rõõm täitis mu südame. Ma soovisin rohkem teada saada. Järgmisel kohtumisel õpetasid nad mulle rohkem Jeesuse Kristuse evangeeliumi kohta. Nad andsid mulle Mormoni Raamatu, palusid mul seda lugeda ja küsida Jumalalt, kas see on Tema sõna. Ma võtsin nende üleskutse vastu. Kui ma palvetasin, tuli mulle Jumala vastus, mis oli sama selge kui päikesepaiste. Ma teadsin oma südames, et see on õige.
Kahjuks vahetasin ma töökohta ja kaotasin misjonäridega kontakti. Järgnevatel kuudel jooksis karile minu abielu ja ma püüdsin alustada oma lastega uut elu.
Lõpuks abiellusin ma uuesti. Ühel päeval ütles mu abikaasa, et tunneb oma elus puudust Jumalast. Otsustasime minna kirikusse, kus ta varem oli käinud. Kui me hoonesse sisse astusime, nägin ma fuajeelaual Mormoni Raamatut. See oli sama kirik, mille kohta olin varem õppinud! Mulle meeldis Vaim, mida seal tundsin. Kui me koju läksime, küsisin abikaasalt, kuidas ma saaksin ristitud saada.
„Misjonärid peavad sind õpetama,” ütles ta.
„Mind õpetati viis aastat tagasi!” vastasin.
Mulle ja minu lastele õpetati kirikust. Ristimispäev oli kõige õnnelikum päev meie elus.
Mitu aastat hiljem tundsin, et peaksin teavitama õdesid, kes mind esimesel korral õpetasid, et olen Kirikuga liitunud. Leidsin Facebookist Brasiilia Santa Maria misjonilt koju naasnud misjonäride rühma. Sinna kuulusid ka õed, kes olid mind õpetanud. Ma saatsin talle sõbrakutse, tutvustasin ennast ja ütlesin, et olen saanud Kiriku liikmeks, et oleme saanud templis pitseeritud ning minu poeg teenib põhimisjonil. Rääkisin talle, et see kõik sai võimalikuks, kuna tema ja tema kaaslane olid istutanud minu südamesse taastatud evangeeliumi seemne.