Kartmatu tõejagaja
Relvastatuna tunnistusega evangeeliumist ja selle õnnistustega pole Fabian lasknud noorel eal takistada endal olemast liikmena vägev ja kartmatu misjonär.
Las Tomases, liivanõlvadele ehitatud kogukonnas, kust avaneb vaade Antofagasta linnale, on päike loojumas. Allpool löövad särama tuled, päev hakkab selles Põhja-Tšiili sadamalinnas õhtusse jõudma.
On laupäevaõhtu ja 13-aastane Fabian H. võiks veeta aega oma sõpradega. Kuid värske Kiriku liige Fabian on otsustanud saata õhtu mööda hoopis koos põhimisjonäridega. Aeg on „aidata Iisraeli kokku koguda”1.
Kõigi misjonitööle pühendunud liikmete seas, kellega koos Kellen VanNatter ja Jordan Shelton on oma põhimisjonil Tšiilis tööd teinud, on Fabian peajagu üle.
„Kui ta oli vaba, tegi ta meiega väljas misjonitööd,” ütleb Kellen. „Suvevaheaja lõppedes oli ta kurb mitte ainuüksi seetõttu, et pidi kooli naasma, vaid ka seetõttu, et tal polnud enam nii palju aega meiega välja minna.”
Mitu kuud Kelleni kaaslaseks olnud Jordan lisab: „Kui me koos Antofagastas teenisime, käis Fabian meiega tõenäoliselt väljas neli või viis korda nädalas – iga nädal. Ta oli liikmete seast parim misjonär, kellega oleme kunagi koos töötanud.”
Mis paneb üht noort meest klassikaaslaste põlgusele ja võõraste solvangutele vaatamata nii varmalt misjonitööd tegema? Fabiani puhul on vastuseks õnnistused, mida ta on oma perega pärast evangeeliumi vastuvõtmist saanud – õnnistused, mida ta tahab teistega jagada.
„Seletamatu rõõm”
Fabian hakkas kuulama misjonäride õpetusi peagi pärast seda, kui põhimisjonärid ta uksele koputasid. Tal on ikka veel meeles esimene sakramendikoosolek.
„Kui ma saali sisenesin, ei tundnud ma kedagi ja olin seega veidi närvis,” ütleb ta. „Kuid tundsin midagi imetabast. Tundsin, et olin olnud Kirikus kuid või isegi aastaid.”
Mõni nädal hiljem, ristimise ajal, „tundsin ma pärast vee alla kastmist ja sealt väljatulemist seletamatut rõõmu. Tundsin end uue inimesena, teades, et järgin Jeesust Kristust ja annan endast parima, et Tema käske pidada.”
Kui Fabiani vanemad Leonardo ja Angela, kes polnud abielus, koos oma pojaga misjonäride õpetusi kuulasid, said nad teada templiabielust ja igavesest perekonnast. „Nädal aega hiljem määras mu isa pulmakuupäeva,” räägib Fabian. „Mu ema oli väga õnnelik.”
Neli kuud pärast Fabiani Kirikuga liitumist läks tema järel ristimisvette Angela. „See oli imeline õnnistus,” ütleb Fabian.
Sellele järgnesid kiirelt muud õnnistused. Leonardo, kes oli saanud juba noorena ristitud, sai Kirikus uuesti aktiivseks. Evangeeliumi uurimine muutus nende kodus tähtsaimaks. Pereliikmed said lähedasemaks. Leonardo leidis kindla töökoha. Ja Fabian sai Aaroni preesterluse.
„Mulle meeldib preesterlust hoida, nii et ma saan koguduse liikmetele sakramenti jagada ja aidata neil oma lepinguid uuendada,” ütleb Fabian. „Olen eriti rõõmus, kui saan jagada seda oma perele ja mind õpetanud misjonäridele. Kui mu isa jälgib uhke pilguga, kuidas ma sakramenti jagan, teeb see mind väga rõõmsaks.”
„See oleks suurepärane”
Fabian alustas liikmemisjonitööd juba enne, kui sai ristitud.
„Mainisin kolmele sõbrale, et saan ristitud. Kaks neist tulid kohale,” ütleb ta. „Mulle meeldib jagada evangeeliumi, et mu sõbrad mõistaksid, mida me usume ja mida kirikus teeme, ning et nad võiksid õppida evangeeliumi, saada ristitud ja elada õnnelikumalt. Oleksin väga rõõmus, kui keegi neist saaks ristitud ja temast saaks minu kvoorumi liige. See oleks suurepärane.”
Fabianil on Mormoni Raamat koolis kaasas ja ta kannab sõpradele jagamiseks kaasas misjonäride trükiseid. Ta vastab rõõmuga Kiriku kohta esitatud küsimustele ning kutsub sõpru pühapäevastele koosolekutele ja noorteõhtutele. Ja ta ei pelga inimesi tänaval kõnetada ning kutsuda neid, nagu misjonärid on talle õpetanud, Kirikuga tutvuma ja ristimiseks valmistuma.
„Fabian ei hooli sellest, kui keegi peab teda tunnistuse jagamise pärast imelikuks,” ütleb Kellen. „Ta teab, et teeb õigesti. Ta teab, et vaimsed asjad on palju tähtsamad kui miski muu.”
Jordani sõnul ammutab Fabian tunnistust jagades väge oma usulepöördumisest, armastusest evangeeliumi vastu ja oma õnnistustest.
„Ta nägi, kuidas tema perele tulid õnnistused, ja see inspireeribki teda jagama oma sõpradega evangeeliumi nii vapralt ja otsekoheselt,” ütleb Jordan. „Kord tunnistas ta Kirikuga tutvujale, kui suur õnnistus see oli, kui ta vanemad abiellusid, kuid kui raske oli tal oodata neli kuud pärast ristimist oma ema ristimist. Tunded said temast võitu ja ta oli pisarateni liigutatud. Seejärel tunnistas ta, et kui peame käske, kannab Jumal meie eest hoolt.”
Oma tunnistuse tõttu on Fabian liikmena vägev misjonär.
„Ta pole selline, kes ütleks: „Kuulsin kedagi kirikus seda ütlemas.” Selle asemel ta jagab alati omaenda isiklikke kogemusi – nagu see, kuidas ta end tundis, kui ta esmakordselt kirikusse läks, ja mida ta tunneb, kui loeb Mormoni Raamatut. See kõik on väga loomulik ja tõeline.”
„Mul on alati parem tunne”
Evangeeliumi jagamine toob Fabianile veel ühe õnnistuse.
„Vahel juhtub minuga koolis midagi halba, kuid siis koputavad misjonärid mu uksele ja küsivad, kas tahan aidata neil õpetada,” ütleb ta. „Kui olen nendega välja läinud, on mul tunne, nagu mul polekski enam probleeme. Mul on alati parem tunne, kui lähen nendega välja, loen koos nendega pühakirju ja aitan neil evangeeliumi jagada. Evangeeliumi ja oma pöördumisloo jagamine tugevdab mu tunnistust. Ja evangeeliumi õpetamine võimaldab mul olla teistele, sealhulgas oma väiksele õele eeskujuks.”
Pole ime, et Fabiani üks suurimaid eesmärke on saada ka ise pärast gümnaasiumi lõpetamist põhimisjonäriks.
„Tahan jagada tõde nendega, kes seda ei tea,” ütleb ta. „Tahan kutsuda neid oma patte maha pesema. Tahan õpetada neile, kuidas nad saavad olla igavene perekond. Tahan kutsuda neid olema õnnelikud praegu ja elama lõputus õnneseisundis pärast seda elu.”