Valge peakate Florence’ile
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Michigani osariigis.
Kolmeteistaastane Florence Onyejekwe saabus Nigeerias Onitsha linna rahvarohkel turuplatsil oma tavalisse paika. Tänav oli täis müüjaid, kes hüüdsid toimekaid ostlejaid. Naised kõndisid, püüdes kompsusid pealael tasakaalus hoida. Kätte oli jõudnud koolivaheaeg ja Florence teadis, et ta sõbrad tunnevad koolivabast ajast rõõmu. Kuid Florence veetis oma koolivaheaja siin turul raudrohtu müües. See oli ta ainus võimalus õppemaksu jaoks raha teenida.
Florence siiski ei nurisenud. Tema ema veetis turul iga päev pikki tunde ja müüs maguskartulit, et perele süüa osta. Ema tegi kõvasti tööd. Mõlemad vanemad tegid. Kuid ilma hariduseta polnud neil eriti midagi peale hakata. Florence’il hakkas algkool läbi saama. Kui ta saaks kooliskäimist jätkata, võiks ta saada hea palgaga töökoha ja oma perekonda aidata.
Koju naastes nägi Florence oma vanemaid ja küsis: „Mida te arvate, kas ma saaksin minna põhikooli? Ja võib-olla ülikooli?”
Mama vaatas Nnami (isa) poole ja raputas pead. „Ülikool maksab palju rohkem, kui meil on,” ütles Nnam. Florence põrnitses oma jalanõusid. Ta ei tahtnud, et Mama ja Nnam näeksid tema pettumust.
Mõned päevad hiljem läks Florence haiglasse ravimite järele. Haiglas toimus peaaegu sama vilgas tegevus kui turul, üksnes mitte nii kärarikas. Florence silmitses õdesid nende valgetes tärgeldatud peakatetes. Ta kujutas ette, kuidas ka tema sellist vormi kannab ning suures haiglas haigeid aitab ja imikute eest hoolitseb. Võib-olla võiks temast saada õde.
Florence teadis, et ta vanematel on õigus – hariduse omandamine on raske. Kuid Florence’i jaoks polnud töö võõras. Ta otsustas üritada.
Ükskõik kui palju majapidamistöid pidi Florence päeva jooksul tegema, leidis ta ikka aega õppimiseks. Ta läbis põhikooli katsed ja Nnam laenas piisavalt raha, et ta saaks õppima minna. Hiljem sai Florence teada, et riik aitab tasuda õendusõppe eest. Tema unistus oli käeulatuses!
Kuid kui saabus aeg õenduse õppimiseks, lõi Florence veidi kahtlema. Mis saab siis, kui see on liiga raske? Mis saab siis, kui ta tunneb üksildust? Florence langetas pea ja palvetas: „Kallis Jumal! Palun anna mulle jõudu õendust õppima minna ja kõvasti tööd teha!”
Õenduskoolis õppis Florence, kuidas anda rohtu ja hoida instrumente pisikutest puhastena. Mõnikord tema patsientide tervis paranes, kuid mõnikord ei paranenud. Florence palvetas sageli, et ta suudaks olla vapper. Pärast kolme pikka aastat sai Florence lõpetades kursuse parima õpilase diplomi. Tema unistus oli täitunud! Ta sai kanda valget õepeakatet ja teenis piisavalt, et oma perekonda aidata.
Aastaid hiljem külastas Florence ühte pisikest kogudust Ghanas Accra misjonil. Tema abikaasa Christopher Chukwurah oli seal misjonijuhataja. Florence kohtas seal koguduses lapsi, kes ei saanud alati koolis käia. Nad polnud kindlad, mida oma tulevikuga peale hakata. Neid nähes meenus Florence’ile omaenda lapsepõlv. „Mida saaksin ma öelda, et neid aidata?” palvetas Florence salamisi.
Seejärel tundis ta selget õhutust: räägi neile oma elust.
Florence mõtles oma elu üle järele. Ta oli töötanud Nigeeria ja Ameerika Ühendriikide haiglates. Ta abiellus tubli mehega ja nad leidsid üheskoos Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku. Ta oli saanud emaks. Nüüd aitas ta misjonäridel olla terved ja teha tublisti tööd. Taevane Isa oli aidanud tal õeks saada. Ta oli aidanud teda palju enam, kui ta oli ette kujutanud. Ta saaks aidata ka neid lapsi.
Florence silmitses lapsi ja naeratas. „Kas teate neid valgeid peakatteid, mida õed kannavad? Mina nägin sellist peakatet ja otsustasin saada õeks …”