Olla või olla olnud – see on küsimus
Vanem Joni L. Koch
Seitsmekümne Kvoorumist
Meilt oodatakse hinnanguid. Meil tuleb hinnanguid anda. Kuid me ei tohi lahterdada ega sildistada.
David Greeni illustratsioonid
Aastaid tagasi külastasin ma oma naisega Taanis Helsingøris Kronborgi lossi. Loss sai kuulsaks tänu William Shakespeare’i näidendile „Hamlet”. Kui me lossis olime, tungisid meile pähe näidendist pärit stseenid ja dialoogid, eriti Hamleti kuulus järelepärimine: „Olla või mitte olla – see on küsimus.”
„Siis aga tuli mulle mõtteisse palju olulisem küsimus, mida endale esitada: „Olla või olla olnud – see on küsimus.”
Andke teistele võimalus paremaks saada
Kahjuks asume me teistest rääkides sageli sildistama. Näiteks võime öelda midagi sarnast:
-
„Vanem Brown on laisk misjonär.” Selle asemel peaksime ütlema: „Vanem Brown pole hiljuti eriti kõvasti tööd teinud, kuid usun, et ta võib ennast parandada.”
-
„Mary pole usklik inimene.” Erinevalt sellest võiksime me öelda: „Mary pole olnud usust huvitatud, aga ta võib tunda Vaimu, kui jagan temaga oma tunnistust.”
Kui me ütleme, et keegi on miski, võime jõuda lõpuks sildistamise või lahterdamiseni, hinnangute andmiseni, jätmata ruumi muutuseks ja paranduseks. Kuid kui me ütleme on olnud, näitame seeläbi usku kasvu ja arengu võimalikkusesse.
Kas hinnangute andmine on vale?
Enamik piiblitõlkeid toob välja järgmise versiooni Päästja õpetusest: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut” (Mt 7:1). Kuid Joseph Smithi tõlge toob selgust: „Ärge mõistke ebaõiglast kohut, ‥ vaid mõistke õiglast kohut!” (Mt 7:2, Joseph Smithi tõlge; rõhutus lisatud.)
Hinnangute andmine on tõepoolest aktsepteeritav ja lausa oodatud, et saaksime rakendada otsustusvõimet, kui arvestame, hindame ja eristame olukordi ning langetame otsuseid. Ja iseäranis oluline on õigemeelne hinnangute andmine teistega lävides.
Näiteks peaksime hindama hoolikalt, kellega abiellume, kasutama eristusvõimet, et mõista kellegi kavatsusi, või arvestada kellegi suutlikkusega tööülesande täitmisel.
Me peaksime alati hindama inimeste tegusid või omadusi Issanda standardite põhjal, nagu need on kirjas pühakirjas ja prohvetite sõnades. Ennekõike peaksime olema kindlad, et me ei püüa oma hinnanguga kedagi ebasõbralikult määratleda, kärmelt lahterdada või ebaõiglaselt sildistada.
Muutumisvõimeline
Meie hinnangud pole õigemeelsed, kui me ei anna teistest täpset pilti, eriti kui vihjame seeläbi, et nad ei suuda muutuda. Peaksime teistega lävides alati meeles pidama, et Issanda lepitusohvri tõttu on kõigil võimalik end parandada. Mõtisklege eeskuju üle, mille Päästja meile seadis:
-
Ta ütles abielurikkumiselt tabatud naisele: „Mine ja ära tee enam pattu!” (Jh 8:11)
-
Ta ütles ühele meestest, kes Tema kõrval risti löödi: „Täna pead sa minuga olema paradiisis!” (Lk 23:43)
-
Ülestõusnuna märkas Ta jätkuvalt Peetruse potentsiaali ja juhendas teda, olgugi et Peetrus oli Teda kolm korda salanud (vt Mt 26:34 ja Jh 21:15–17).
-
Ta käskis pühasid tagakiusanud Saulusel meelt parandada. Saulus, kellest sai Paulus, kuuletus ja sai õigemeelseks. (Vt Ap 9:3–6.)
Issand Jeesus Kristus võitleb teise võimaluse eest, aga ka kolmanda ja neljanda võimaluse eest. Ta õpetas meid andestama „seitsekümmend korda seitse korda” (Mt 18:22). Ta on ainuke inimene, kelle elu siin maa peal oli täiuslik, kuid Tema elu, Ta õpetuste, Tema lepitusohvri ja Ta ülestõusmise tõttu ning Tema evangeeliumi talituste kaudu võime ka meie saada ühel päeval täiuslikuks. Rääkides oma vendadest ja õdedest viisil, milles väljendub meie uskmatus, et nad suudavad muutuda, väljendame ühtviisi uskmatust Päästja ja Ta lepituse väesse.
Välimus ja sisemus
Fakt on see, et me hindame (ja meid hinnatakse) elus sageli esmamulje järgi. Kuid kui meie hinnang põhineb vaid esmamuljel ja meil ei õnnestu hinnata inimese tõelist iseloomu, riskime me sellega, et meie hinnang pole õigemeelne.
„See pole nii nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!” (1Sm 16:7) Jeesus ütles, et Tema aja silmakirjatsejad olid „lubjatud haudade sarnased, mis küll väljastpoolt on nägusad, aga seestpoolt on täis ‥ kõike räpasust” (Mt 23:27).
Päästja ei õpetanud, et viisakas ja korralik välimus pole hea asi, vaid et inimese iseloom (kõlbeline ja vaimne seisund) on märkimisväärselt olulisem. Mõelge suursugustele templitele. Templi maa-alad on kaunid, kuid palju olulisemad on talitused, mida tehakse templi sees.
Ka misjonäridelt nõutakse, et nende riietus ja välimus vastaks standarditele. Puhaste, kombeka riietuse ja viisaka kõnepruugiga on nad heaks eeskujuks neile, kes tutvuvad Jeesuse Kristuse evangeeliumiga seeläbi, mida nad misjonärides näevad ja neilt kuulevad.
Eristamine
Õigemeelsete hinnangute andmiseks on tähtis osata eristada. Pühakirjajuhis öeldakse, et eristamine on „millegi mõistmine või teadmine Vaimu väe vahendusel. ‥ Selle juurde kuulub inimeste tõelise iseloomu ning vaimsete ilmutuste päritolu ja tähenduse mõistmine.” (Märksõna „Eristamise and”.)
Mõnikord kasutavad oma sisemuses halvad inimesed maailmale meeldivat välimust, et püüda kavaldada meid arvama, et nad väärivad järeleaimamist. Nad on „iseenese silmis ‥ targad ja iseenese ees arukad!” (Js 5:21; 2Ne 15:21.) Päästja nägi sellest pettemängust kaugemale ja oskas eristada iseloomukindlust ja siirast südamesoovi ka nende puhul, kes olid kõige alandlikumad ja muserdatumad.
Alma rakendas sellist eristamist, kui kõneles neile, „keda kõik inimesed põlga[sid] nende vaesuse pärast”, kuid olid ometi õnnistatud, kuna neist olid saanud alandlikud ja „vagad südames” (vt Al 32:5–8).
Me peaksime meeles pidama, et „seda ‥, mis on Jumala Vaimust; ‥ tuleb ära mõista vaimselt” (1Kr 2:14). Kui me näeme teisi, nagu näeb neid meie Taevaisa, võimaldab eristamine meil anda õigemeelset hinnangut.
Õigemeelne hinnang
Me anname iga päev oma elus hinnanguid arvestades, hinnates ja eristades. Kuid Issand ootab, et teeksime seda õigemeelselt. Meie sõnadest ja tegudest Issanda Jeesuse Kristuse jüngritena peaks nähtuma, et oleme halastavad, armastavad ja abivalmid.
Õigemeelse hinnangu andjana tuleb meil veenduda, et inimeste välimuse asemel pööraksime rohkem tähelepanu nende iseloomule. Samas tuleb meil meeles pidada, et loome iga päev esmamuljeid oma välimuse ja oma sõnadega. Enamik inimesi tunneb tõmmet meie iseloomu ja evangeeliumisõnumi kohta rohkem teada saada, kui meie välimusest peegeldub meie sõnumi kõrge väärtus.
Meie Issand ja Õpetaja Jeesus Kristus on näidanud meile täiuslikku eeskuju, mida järgida, kui püüame anda õigemeelset hinnangut. Tema-sarnaselt peame ka meie tasakaalustama pinnalt nähtut sellega, mis toimub iga inimese sees.