Ma ei taha olla teistsugune!
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.
„Hingede väärtus on Jumala silmis suur.” (ÕL 18:10)
Mika oli alati tantsutrenni oodanud. Talle meeldis kuulata muusikat. Talle meeldis harjutada liblikhüpet, et see õigesti välja tuleks. Ja eriti meeldis talle, kui kogu rühm koos liikus. Seda tehes näisid kõik tantsijad ühtemoodi. Tundus, nagu polekski ta ainuke, kel on Downi sündroom.
Täna õppisid nad uut tantsusammu. Mika jälgis, kuidas ta õpetaja õhku hüppas. Ta jälgis, kuidas teised tüdrukud hüpet proovisid. Mõni sai sellele kohe pihta. Mõni pidi mõned korrad katsetama. Mika proovis üha uuesti, kuid see ei tulnud tal välja.
„Õpetaja, kas te aitaksite mind?” palus Mika.
Tema kõrval olev tüdruk silmitses teda ja nõjatus siis oma sõbra poole. „Miks ta niimoodi räägib?” sosistas ta. Mõlemad tüdrukud pöörasid ringi ja jäid Mikat vaatama.
Mika ei rääkinud kogu tee trennist koju ühtegi sõna.
Kui nad koju jõudsid, sõtkus ema köögis tainast. Ta põsk oli jahune. Vahel ajas see Mikat naerma. Kuid täna kukutas ta oma koti põrandale ja vajus laua ääres olevale toolile.
„Kuidas tantsutrennis läks?” küsis ema.
„Kohutavalt,” ütles Mika. „Palusin abi ja üks tüdruk ütles, et ma räägin veidralt. Ja siis ta vahtis mind.” Mika heitis pilgu maha. „Ma ei taha enam tantsima minna.”
„Oi, Mika!” ütles ema. „Mul on nii kahju. Meile isaga meeldib su tantsu vaadata. Me oleme nii uhked selle üle, kui kõvasti sa tööd teed!”
Mika tundis, kuidas tal tulevad pisarad silma. „Mulle ei meeldi, et mul on Downi sündroom. Mulle ei meeldi, et mul on teistsugune nägu. Ma soovin, et mul poleks nii raske uusi asju õppida. Ma pean isegi rääkimist harjutama!”
Isa istus Mika kõrvale ja pani käe talle ümber. „Mika, me armastame sind nii palju. Me ei muudaks sinu juures midagi.”
Kuid Mika raputas vaid pead ja mattis oma näo käte vahele. „Ma ei taha olla teistsugune! Tahan, et Downi sündroom minu seest ära võetaks!”
Ema ja isa ei öelnud mõni hetk sõnagi.
„Mulle tuli üks mõte,” ütles ema. Mika piilus käte vahelt. „Palveta ja küsi Taevaselt Isalt, mida Tema sinust arvab!”
Mika mõtles selle üle. Talle meeldis öelda palveid. Ta noogutas aeglaselt. „Kas sa paneksid need küsimused kirja, et mul oleks meeles, mida küsida?”
Ema pani küsimused kirja. Mika võttis paberi ja läks oma tuppa palvetama.
Kui ta mõne minuti pärast kööki tuli, säras ta nägu nagu lambipirn. „Taevane Isa vastas!” ütles ta.
„Mida Ta ütles?” küsis ema.
„Ta ütles: „Mika, ma armastan sind just sellisena, nagu sa oled,”” sõnas tüdruk. „Ja Ta ütles seda VALJU häälega!”
Järgmisel nädalal ei muretsenud Mika trennis, mida teised tüdrukud tema Downi sündroomist mõtlevad. Selle asemel märkas ta üht teist tüdrukut, Sarat, kes paistis kurvastavat. Ka Saral oli raskusi mõnede uute harjutuste õppimisega.
Koju jõudes otsustas Mika kirjutada Sarale kirja. Ta joonistas palju südameid. Ema aitas teda õigekirjaga.
„Kallis Sara,” kirjutas Mika. „Sa oled suurepärane tantsija. Tahan olla sinu sõber. Mul on hea meel, et sa oled mu tantsutrennis!”
Mika ei suutnud ära oodata, millal ta saab kirja Sarale anda. Ta tahtis, et ka Sara tunneks end tantsutrennis õnneliku ja armastatuna.