„11. õppetund. Õppetunni ettevalmistusmaterjal: Rõõm Issanda Kiriku õnnistustest”, Jeesus Kristus ja Tema igavikuline evangeelium: õpetaja juhend (2023)
„11. õppetund. Õppetunni ettevalmistusmaterjal”, Jeesus Kristus ja Tema igavikuline evangeelium: õpetaja juhend
11. õppetund. Õppetunni ettevalmistusmaterjal
Rõõm Issanda Kiriku õnnistustest
Ajal, mil kirikuskäimine eri usulahkudes paljudes paikades ümber maailma väheneb, võib olla eriti oluline püüda sügavamalt mõista, miks Jeesus Kristus oma sureliku teenimistöö ajal kiriku lõi ja seejärel selle viimsel ajal taastas. Mõtisklege uurimise käigus, kuidas Issanda taastatud Kirik on andnud või võiks anda teile elus lisaeesmärgi, jõudu ja rõõmu.
1. osa
Milliseid ainulaadseid õnnistusi võib saada üksnes Issanda Kiriku liikmena?
Apostel Paulus õpetas, et Issanda Kirik on „rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi” (Ef 2:20). Jeesus Kristus valis sureliku teenimistöö ajal kaksteist meest ja pühitses nad oma apostliteks. Ta andis neile preesterluse volituse ja võtmed, et nad saaksid juhtida Tema Kirikut, õpetada Ta evangeeliumi, tunnistada Tema tõelisusest ja tegutseda Tema nimel (vt Mt 10:1, 7–8; 16:19; Ap 1:21–22; ÕL 107:23). Lisateabe saamiseks võiksite vaadata videot „Jesus Calls Twelve Apostles to Preach and Bless Others” (Jeesus kutsub kaksteist apostlit jutlustama ja teisi õnnistama; 1:30).
Pärast ülestõusmist jätkas Jeesus Kristus oma Kiriku juhtimist oma apostlite kaudu, kes hoidsid preesterluse võtmeid, et päästmistööd juhatada. Kuid paljud olid Tema kutsutud teenijate vastu ja Kiriku liikmed hakkasid eksima. Pärast apostlite surma „moonutasid inimesed evangeeliumi põhimõtteid ning tegid omavoliliselt muudatusi Kiriku organisatsioonis ja preesterluse talitustes. Selle laialt levinud pahelisuse tõttu võttis Issand preesterluse volituse maa pealt ära” (märksõna „Apostasy”. – Gospel Topics; topics.ChurchofJesusChrist.org). Seda teatakse kui suurt usust taganemist.
See usust taganemine jätkus, kuni Taevane Isa ja Jeesus Kristus ilmusid 1820. aastal Joseph Smithile (vt JSA 1:16–20). Mõned aastad pärast seda ilmumist saatis Jeesus Kristus Joseph Smithi juurde taevased sõnumitoojad, kes andsid talle preesterluse volituse ja võtmed (vt JSA 1:68–72; ÕL 110:11–16; 128:19–21). Selle jumaliku volituse kaudu kutsus Jeesus Kristus uued apostlid ja asutas oma Kiriku uuesti maa peale (vt ÕL 1:30).
Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum hoiavad tänapäeval kogu volitust ja kõiki preesterluse võtmeid, mis on Issanda Kiriku juhatamiseks vajalikud. See on eriti tähendusrikas kõigile meile, kes me tahame paremad olla ja Kristusega lähedasemaks saada.
Kõneldes sellest, kui tähtis on kõigil „usumeelsetel” inimestel kirikus käia, on president Dallin H. Oaks Esimesest Presidentkonnast täheldanud: „Kirikus käimine ja aktiivselt osalemine aitavad meil saada paremateks inimesteks ja paremaks mõjuks teiste elus.” (Vajadus Kiriku järele. – 2021. a sügisene üldkonverents) Lisaks ütles ta järgmist:
„Me muidugi kinnitame, et muistsed ja nüüdisaegsed pühakirjad õpetavad selgelt meie Issanda Jeesuse Kristuse volitusega juhitava kiriku päritolust ja vajadusest selle järele. Samuti tunnistame, et taastatud Jeesuse Kristuse Kirik on loodud selleks, et õpetada Tema õpetuse täiust ja viia Tema preesterluse volitustega läbi talitusi, mis on vajalikud Jumala riiki sisenemiseks (vt Jh 3:5). Liikmed, kes loobuvad Kirikus käimisest ja loodavad ainult individuaalsele vaimsusele, eraldavad end järgmistest evangeeliumi põhialustest: preesterluse väest ja õnnistustest, taastatud õpetuse täiusest ning ajenditest ja võimalustest seda õpetust rakendada. Nad kaotavad võimaluse, et nende pere võiks kesta igavesti.” (Vajadus Kiriku järele. – 2021. a sügisene üldkonverents)
Ka vanem Robert D. Hales Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud:
„Kui preesterluse väge poleks maa peal, siis oleks vastasel vabadus takistamatult rännata ja valitseda. Poleks mingit Püha Vaimu andi, mis meid juhataks ja valgustaks; ei mingeid prohveteid, kes kõneleksid Issanda nimel; ei mingeid templeid, kus võiksime sõlmida pühi igavesi lepinguid; ei mingit volitust õnnistada ega ristida, ei tervendada ega trööstida.” (Blessings of the Priesthood. – Ensign, nov 1995, lk 32)
2. osa
Kuidas saab aktiivne Kirikus osalemine mind ja teisi õnnistada?
Vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud Kirikus osalemise õnnistuste kohta järgmist:
„Tähtis on mõista, et Jumala ülim eesmärk on meie areng. ‥ See nõuab rohkem kui lihtsalt viisakust või vaimsuse tunnetamist. See nõuab usku Jeesusesse Kristusesse, meeleparandust, ristimist vee ja Vaimuga ning usus lõpuni vastupidamist. Seda ei saa täielikult saavutada isolatsioonis ja seepärast on Issanda Kiriku olemasolu üheks peamiseks eesmärgiks luua pühade kogukond, kes toetavad üksteist „sellel kitsal ja ahtal teerajal, mis viib igavesse ellu” (2Ne 31:18).”(Miks Kirik? – 2015. a sügisene üldkonverents)
Apostel Paulus õpetas, kuidas pühade kogukonda kuulumine meid tugevdab ja meid Jeesusele Kristusele lähemale toob.
Vanem Christofferson on samuti selgitanud, et teiste Kiriku liikmetega seotud kogemused annavad meile vajaliku võimaluse Issanda evangeeliumi rakendada:
„Kristuse ihuna teenivad Kiriku liikmed üksteist igapäevaelu tegelikkuses. Keegi meist pole täiuslik, me võime solvata teisi ja meid võidakse solvata. Tihtipeale paneme me üksteist proovile oma isikupäraga. Me peame tegema Kristuse ihus rohkem kui lihtsalt õppima õpetusi ja ülendatud sõnu ning meil peab olema omal nahal saadud kogemusi, kui õpime „elama üheskoos armastuses” (ÕL 42:45).”(Miks Kirik? – 2015. a sügisene üldkonverents)
3. osa
Mida ma saan teha, et aidata oma kogudusel muutuda kõigi inimeste jaoks külalislahkemaks paigaks?
Mõelge sellele, mis tunne see on, kui teid kirikus käies soojalt ja siiralt koheldakse. Millal olete aidanud kellelgi oma koguduses seda tunda?
Mõtisklege järgmise osadusega seotud näite üle, mille tõi õde Carole M. Stephens, endine nõuandja Abiühingu üldjuhatuses:
„[Marial] on palju sõpru, kes on vähem aktiivsed või kes pole veel kuulnud Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi sõnumit. Ta rakendab iga päev oma usku ja palvetab, et saada teada, kes vajab tema abi, ja tegutseb siis saadud õhutuse ajel. Ta võtab telefonitoru, helistab, jagab oma armastust ja ütleb oma sõpradele: „Me vajame teid!” Igal nädalal korraldab ta oma korteris pereõhtuid, kuhu kutsub naabreid, Kiriku liikmeid ja misjonäre, ning toidab neid. Ta kutsub neid kirikusse, hoolitseb nende eest, istub nende kõrval, kui nad tulevad.” (Meil on põhjust rõõmustada. – 2013. a sügisene üldkonverents)