„16. õppetund. Õppetunni ettevalmistusmaterjal: Päästja suure lepitusohvri vastuvõtmine”, Jeesus Kristus ja Tema igavikuline evangeelium: õpetaja juhend (2023)
„16. õppetund. Õppetunni ettevalmistusmaterjal”, Jeesus Kristus ja Tema igavikuline evangeelium: õpetaja juhend
16. õppetund. Õppetunni ettevalmistusmaterjal
Päästja suure lepitusohvri vastuvõtmine
Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on tunnistanud: „Issanda Jeesuse Kristuse lepitusohver on tähtsündmus ja tähtsaim saavutus kogu inimajaloos.” (Testify of the Restoration. – New Era, apr 2017, lk 3) Mõtisklege uurides, mida Päästja lepitusohvrit tehes üle elas. Mõtisklege ka selle üle, kuidas selle eest, mida Ta teie heaks teinud on, tänulikkust näidata.
1. osa
Miks me vajame Päästja lepitust?
Aadama ja Eeva langemine oli Taevase Isa plaanis meie igaveseks arenguks oluline samm. See andis meile võimaluse maa peale tulla, valikuvabadust rakendada, peresid luua, rõõmu tunda ning õppida ja kasvada (vt 2Ne 2:19–25).
Kuid selle sammuga liiguti ka sammu võrra allapoole. Langemise tõttu oleme kõik langenud seisundis ning altid vaimsele ja füüsilisele surmale (vt Al 42:5–9, 14). Me ei pääse sellest seisundist omaenda jõupingutuste või teenetega (vt 2Ne 2:5, 8). Prohvet Jaakob õpetas, et ilma Issanda „lõputu lepituseta” me „enam ei tõuseks” ja oleksime Jumala juurest igavesti ära lõigatud (vt 2Ne 9:7–9).
Vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on tunnistanud, kuidas Päästja lepitus aitab meil langemise tagajärgedest võitu saada:
„Päästja lunastusel on kaks osa. Esiteks lepitab see Aadama üleastumise ja inimese pattulangemise tagajärjed, ületades niinimetatud pattulangemise otsesed tagajärjed – füüsilise ja vaimse surma. Füüsilist surma mõistetakse hästi, vaimne surm on inimese eraldamine Jumalast. ‥ Lunastus füüsilisest ja vaimsest surmast on kõigi jaoks ja ilma tingimusteta.
Teine Päästja lepituse osa on lunastus millestki, mida võib nimetada pattulangemise kaudseks tagajärjeks – need on meie enda patud, vastupidiselt Aadama üleastumisele. ‥
Kuna me vastutame oma tegude eest ja teeme enda valikuid ise, siis on ka lunastus tingimuslik – sõltudes sellest, kas me tunnistame patu üles, hülgame selle ja pöördume jumaliku elu juurde, ehk teisisõnu, lunastus sõltub meeleparandusest (vt ÕL 58:43).” (Lunastus. – 2013. a kevadine üldkonverents)
2. osa
Kuidas Päästja kannatuste üle mõtisklemine, mis Talle Ketsemanis ja ristil osaks said, aitab mul olla Tema eest tänulikum?
Kui Jeesus oli oma apostlitega viimast õhtueinet söönud ja neile sakramenti tutvustanud, viis Ta nad Ketsemani aeda. Seal Päästja palvetas ja kannatas meie pattude eest.
Kannatanud Ketsemanis kujuteldamatut valu, Jeesus reedeti. „Ta vahistati ja mõisteti hukka valesüüdistuste alusel.” (Elav Kristus: apostlite tunnistus. – ChurchofJesusChrist.org) Juudi usujuhtide järelevalve all Päästjat pilgati, Tema peale sülitati, Teda löödi ja Talle esitati valesüüdistusi (vt Mt 26:47–68).
Kuna juudi juhtidel polnud volitust Jeesust surmata, viisid nad Ta Rooma maavalitseja Pilaatuse ette. Hirmust rahva ees mõistis Pilaatus Jeesuse ristisurma. Enne ristilöömist anti Kristusele rooska, misjärel Rooma sõjamehed Teda julmalt pilkasid. Nad lõid naelad Tema kätesse ja jalgadesse ning tõstsid Ta üles ristile kahe kurjategija vahele (vt Mt 27:11–38). Võiksite vaadata õppetunniga tutvudes videot „Jesus Is Scourged and Crucified” (Jeesusele antakse rooska ja Ta lüüakse risti; 4:49).
Vanem Bruce R. McConkie Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud, et kui Jeesus ristil rippus, „kordus taas Ketsemanis kogetud lõputu agoonia ja halastamatu valu” (Ketsemani puhastav vägi. – Liahoona, apr 2011, lk 18). Ja umbes üheksa tunni pärast „kisendas Jeesus suure häälega ning ütles: „Eloii, Eloii, lamaa sabahtaani!”. See on meie keeli: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?” (Mk 15:34)
Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud selle ahastava hüüu kohta järgmist (järgmise mõtteavalduse lugemise asemel võite ka vaadata videot „None Were with Him” (Ükski ei olnud Temaga; 2:28):
„Et Tema Poja ülim ohver oleks täielik, oli vaja see teha vabatahtlikult ning täielikus üksilduses ning Isa eemaldas Jeesuselt lühikeseks ajaks Tema vaimu tröösti ja oma isikliku läheduse. ‥ Et Tema lepitus võiks olla lõpmatu ja igavene, pidi [Jeesus Kristus] saama teada, mis tunne on surra mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt, mis tunne on jumaliku Vaimu lahkudes, kui alles jääb ainult täielik, armetu, lootusetu üksildustunne. ‥
Kuna Jeesus läbis selle pika, üksildase tee täiesti üksi, siis ei pea meie seda enam tegema.” (Ükski ei olnud Temaga.. – 2009. a kevadine üldkonverents)
3. osa
Mida ma saan teha, et Issanda lepitusohvrit vastu võtta?
Issanda kannatusi meie eest on tähtis mõista ja nende eest tänu väljendada. Kuid teil on võimalik teha midagi enamat, et näidata oma usku Tema lepituse reaalsusesse, kui te otsustate oma pattude eest meelt parandada. (Näite selle kohta leiate salmidest 3. Nefi 9:12–13, 21–22, kus Issand kutsus nefilasi ja laamanlasi meeleparandusele enne, kui Ta nende juurde ilmus.)
President Russell M. Nelson on öelnud Issanda meeleparanduse anni kohta järgmist:
„Liiga paljud inimesed vaatavad meeleparandust kui karistust – midagi, mida tuleb vältida, välja arvatud kõige tõsisemas olukorras. Kuid see tunne, et meid karistatakse, tuleb Saatanalt. ‥
Miski ei ole vabastavam, ülendust toovam või olulisem meie isiklikuks arenguks kui regulaarne, igapäevane keskendumine meeleparandusele. Meeleparandus ei ole sündmus, see on protsess. See on õnne ja meelerahu võti. Koos usuga avab meeleparandus meile ligipääsu Jeesuse Kristuse lepituse väele.” (Me võime teha paremini ja olla paremad. – 2019. a kevadine üldkonverents)