Vali targasti
Vanem Quentin L. Cook
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
„Mõista põlata halba ja valida head” (Js 7:15).
Mu armsad vennad! Ma soovin täna õhtul jagada nõu otsuste ja valikute osas.
Kui ma olin noor jurist San Francisco Bay piirkonnas, töötas meie juurapraksis firma heaks, mis produtseeris Charlie Browni telesaate pühadeaegseid erisaateid.1 Minust sai Charles Shultzi ja tema loomingu − „Peanutsi” ja kõigi selle saate tegelaste: Charlie Browni, Lucy, Snoopy ja teiste tegelaste suur austaja.
Üks minu lemmikkoomiksiosa oli Lucyga. Nagu ma mäletan, oli Charlie Browni pesapallimeekonnal tähtis mäng – Lucy mängis paremväljakul ja talle löödi kõrge pall. Pesad olid jooksjaid täis ja käes oli üheksanda vooru viimane löök. Kui Lucy palli õhust kinni püüab, läheb võit tema võistkonnale. Kui Lucy laseb pallil maha kukkuda, läheb võit vastasvõistkonnale.
Nagu ainult koomiksis võib juhtuda, oli siis, kui pall Lucy poole lendas, tema ümber kogu tema meeskond. Lucy mõtles endamisi: „Kui ma palli kinni püüan, olen ma kangelane, kui ei püüa, siis naerualune.”
Pall lendas alla ja tema meeskonnakaaslased vaatasid innukalt. Lucy lasi pallil maha kukkuda. Charlie Brown viskas nördinult oma kinda maha. Lucy vaatas seejärel oma meeskonnakaaslaste poole, pani käed puusa ja teatas: „Kuidas te saate oodata, et ma palli kinni püüaksin, kui meie riigi välispoliitika mulle muret teeb?”
See oli üks paljudest pallidest, mille Lucy aastate jooksul maha lasi kukkuda, ja iga kord oli tal erinev vabandus.2 Kuigi need olid alati vaimukad, polnud Lucy ettekäänded kunagi tõelised põhjused, miks ta palli kinni ei püüdnud.
President Thomas S. Monson on oma teenimisajal tihti õpetanud, et otsused määravad saatuse.3 Selles vaimus on minu nõu täna õhtul olla üle ettekäänetest, mis takistavad meid tegemast õigemeelseid otsuseid, eriti otsuseid teenida Jeesust Kristust.4 Jesaja raamatus õpetatakse, et meil tuleb „põlata halba ja valida head”.
Ma usun, et see on erilise tähtsusega meie päevil, kui Saatan võimutseb inimeste südames nii paljudel uutel ja peenetel viisidel, et me peame hoolikalt jälgima, et meie valikud ja otsused oleksid kooskõlas eesmärkidega, mille järgi me elada püüame. Me peame ühemõtteliselt käskudele pühenduma ja kindlalt pühasid lepinguid pidama. Kui me lubame ettekäänetel olla takistuseks templianni saamisel, vääriliselt misjonil teenimisel ja templiabielu sõlmimisel, teevad need eriti suurt kahju. Eriti südantlõhestav on see, kui me kuulutame oma usku nendesse eesmärkidesse, kuid jätame hooletusse igapäevategevused, mis meil neid saavutada aitaksid.5
Mõned noored kuulutavad, et nende eesmärk on abielluda templis, kuid ei käi kohtamas inimestega, kes oleksid templiväärilised. Ausalt öeldes ei käi mõned üldse kohtamas! Noored vallalised mehed, mida kauem te pärast sobivat vanust ja küpsust poissmeesteks jääte, seda mugavamaks te muutute. Kuid seda ebamugavamalt te peaksite end tundma! Palun hakake õhinaga kinni6 vaimsetest ja sotsiaalsetest üritustest, mis sobivad teie eesmärgiga templis abielluda.
Mõned lükkavad abielu edasi, kuni on lõpetanud haridustee ja leidnud töökoha. Kuigi see on maailmas laialdast heakskiitu leidnud, ei näita see vabandus usku, ei ole kooskõlas kaasaja prohvetite nõuannetega ega sobi õpetusega.
Kohtasin hiljuti ühte toredat teismeealist noort meest. Tema eesmärkideks oli minna misjonile, saada haridus, abielluda templis ja luua ustav, rõõmus perekond. Mul oli tema eesmärkide üle hea meel. Kuid temaga edasi vesteldes tuli välja, et tema käitumine ja valikud ei olnud kooskõlas tema eesmärkidega. Tundsin, et ta tõepoolest soovis misjonile minna ja püüdis vältida tõsiseid üleastumisi, mis seda takistaksid, kuid tema igapäevased tegevused ei valmistanud teda ette eesootavateks füüsilisteks, emotsionaalseteks, sotsiaalseteks, intellektuaalseteks ja vaimseteks väljakutseteks.7 Ta polnud õppinud kõvasti tööd tegema. Ta ei võtnud kooli ega seminari tõsiselt. Ta käis kirikus, kuid ei olnud lugenud Mormoni Raamatut. Ta veetis suure osa ajast videomänge mängides ja sotsiaalmeediat kasutades. Ta paistis arvavat, et misjonile kohale ilmumisest on küllalt. Noored mehed, palun pühenduge uuesti väärilisele käitumisele ja tõsisele ettevalmistusele, et olla meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse saadikud.
Mulle ei tee muret ainult suured pöördelised otsused, vaid ka tavaelu – igapäevamaailm ja välispidiselt tavapärased otsused, mille peale me kulutame enamuse oma ajast. Nendes piirkondades peame rõhutama mõõdukust, tasakaalu ja eriti arukust. Tähtis on vabandustest üle olla ja teha parimaid valikuid.
Imeline näide vajadusest mõõdukuse, tasakaalu ja arukuse järele on interneti kasutamine. Seda võib kasutada misjonitöö tegemiseks, preesterluse kohustustes abistamiseks, kallite esivanemate leidmiseks, et viia läbi pühi templitalitusi, ja paljuks muuks. Potentsiaal hea tegemiseks on tohutu. Me teame ka, et see võib edastada palju halba, sealhulgas pornograafiat, digitaalset julmust8 ja anonüümset keelepeksu. See võib samuti meid rumalamaks muuta. Nagu õpetas vend Randall L. Ridd eelmisel üldkonverentsil internetist rääkides: „[Võite] sattuda lõputute tühiste asjade lõksu, mis raiskavad teie aega ja potentsiaali.”9
Asju, mis meie tähelepanu õigemeelsusest kõrvale juhivad või sellele vastu on, ei leidu ainult internetis, vaid kõikjal. Need ei mõjuta üksnes noori, vaid meid kõiki. Me elame ärevust täis maailmas.10 Meid ümbritsevad lõputud kujutised lõbustustest ja ebamoraalsetest ning väärastunud eludest. Valdav osa meediast esitleb seda kõike kui normaalset käitumist.
Vanem David A. Bednar hoiatas liikmeid, et nad jääksid sotsiaalmeediat kasutades iseendaks.11 Tuntud arvamusliider Arthur C. Brooks on sama rõhutanud. Ta täheldas, et sotsiaalmeediat kasutades on meil kalduvus kuulutada oma elu rõõmsaid detaile, kuid mitte koolis või tööl kogetud raskeid hetki. Me jagame puudulikku pilti elust – vahel ennast ülendaval või võltsil viisil. Me jagame seda pilti elust ja seejärel tarbime „oma sotsiaalmeedia sõprade peaaegu täielikult võltsi elu”. Brooks kinnitab: „Miks ei peaks see sinu enesetunnet halvendama, kui veedad osa oma ajast teeseldes, et oled õnnelikum, kui sa tegelikult oled, ja teise osa ajast, vaadates, kuidas teised paistavad olevat sinust tunduvalt õnnelikumad.”12
Vahel tundub, nagu upuksime kergemeelsetesse rumalustesse, mõttetusse mürasse ja pidevatesse vaidlustesse. Kui me müra vaiksemaks keerame ja asja sisu uurime, siis leiame sealt väga vähe sellist, mis aitaks meid püüdlustes õigemeelsete eesmärkide suunas. Tean ühte isa, kes vastab targalt oma laste paljudele palvetele nendes segavates lõbustustes osaleda. Ta küsib neilt lihtsalt: „Kas see muudab sind paremaks?”
Kui me leiame vabandusi oma valedele valikutele, olgu need siis suured või väikesed, mis on vastuolus taastatud evangeeliumiga, kaotame õnnistused ja kaitse, mida me vajame, ja satume tihtipeale patu lõksu või kaotame lihtsalt oma tee.
Mind paneb eriti muretsema rumalus13 ja kinnisidee omada „igat uut asja”. Kirikus me innustame ja hindame igasugust tõde ja teadmist. Kuid kui kultuur, teadmised ja sotsiaalsed tavad eraldatakse Jumala õnneplaanist ja Jeesuse Kristuse olulisest rollist, toimub ühiskonnas vältimatu mandumine.14 Meie päevil, vaatamata enneolematutele edusammudele mitmes vallas, eriti teaduse ja kommunikatsiooni vallas, on põhiväärtused vähenenud ja üleüldine õnn ja heaolu kahanenud.
Kui apostel Paulust kutsuti kõnelema Ateena Areopaagis, leidis ta seal samasugust võltsi intellektuaalsust ja tõelise tarkuse puudumist, nagu võime leida tänapäeval.15 Apostlite tegudest loeme järgmist: „Sest kõik ateenlased ja muulased, kes nende juures elasid, ei olnud millelegi nii himukad kui jutustama ja kuulama uudiseid.”16 Paulus pani rõhku Jeesuse Kristuse ülestõusmisele. Kui rahvahulk mõistis tema sõnumi usulist olemust, siis mõned pilkasid teda, teised eirasid teda, öeldes: „Me tahame sind selles asjas kuulda veel teinegi kord!”17 Paulus lahkus Ateenast ilma mingisugust edu saavutamata. Dekaan Frederic Farrar kirjutas selle külastuse kohta: „Ateenas ei asutanud ta ühtegi kirikut, ateenlastele ei kirjutanud ta ühtegi kirja ja Ateenasse, kui tihti ta ka selle lähiümbruses ei käinud, ta enam oma jalga ei tõstnud.”18
Ma usun, et vanem Dallin H. Oaksi inspireeritud sõnum hea, parema ja parima vahel vahe tegemisest õpetab, kuidas oma valikuid ja eelistusi tõhusalt hinnata.19 Paljud valikud ei ole oma olemuselt halvad, kuid kui need võtavad kogu meie aja ja hoiavad meid tagasi parimatest valikutest, siis muutuvad need reetlikeks.
Isegi häid ettevõtmisi tuleb hinnata, tagamaks, et need ei muutu takistuseks parimatele eesmärkidele. Mul oli teismeeas meeldejääv vestlus isaga. Ta ei uskunud, et küllaldaselt noori keskendub pikaajalistele tähtsatele eesmärkidele või valmistub nendeks – nagu töökoht ja pere vajaduste eest hoolitsemine.
Mõtestatud õpingud ja ettevalmistav töökogemus olid alati minu isa poolt soovitatud prioriteetide nimekirja tipus. Ta mõistis, et koolivälistel tegevustel, nagu väitlusselts ja õpilasomavalitsus, on otsene seos mõnede minu tähtsate eesmärkidega. Vähem mõistis ta suurt ajakulu, mida minult nõudsid Ameerika jalgpall, korvpall, pesapall ja kergejõustik. Ta tunnistas, et sport arendab tugevust, vastupidavust ja meeskonnatööd, kuid leidis, et spordile ei peaks kuluma nii palju aega. Tema arvates oli sport minu heaks hea, kuid mitte parim. Ta muretses selle pärast, et mõned spordialad suurendasid kohalikku kuulsust ja seda mõne tähtsama pikaajalise eesmärgi arvelt.
Seda tausta arvestades oli üheks põhjuseks, miks mulle meeldis koomiks Lucy pesapallimängust, see, et minu isa arvates oleksin ma pidanud muretsema pigem välispoliitika kui selle pärast, kas ma palli kinni püüan. Las ma lisan selgituseks, et minu ema armastas sporti. Ja minu mängult oleks ta puudunud ainult siis, kui ta pidanuks haigena haiglas viibima.
Ma olin otsustanud järgida oma isa nõu ja mitte mängida kolledžiliigas. Meie tollane keskkooli Ameerika jalgpalli treener andis mulle teada, et Stanfordi jalgpallitreener kutsus Merlin Olseni ja minu endaga lõunale. Nooremad teie seast ei pruugi Merlinit teada. Ta oli üks parimaid Ameerika jalgpalli keskmängijaid kogu riigis, kes tol ajal mängis Logani keskkooli meeskonnas, kus mina hoidsin mängujuhi ja kaitsja positsiooni. Keskkoolis püüdsid enamus riigi Ameerika jalgpalli värbajaid Merlinit oma meeskonda meelitada. Kolledžis võitis ta Outlandi trofee kui Ameerika Ühendriikide parim liinimängija. Merlin valiti lõpuks Ameerika jalgpalliliigasse NFL, kus ta mängis hämmastavad 14 profihooaega. 1982. aastal kanti tema nimi profijalgpalli kuulsuste galeriisse.20
Lõunaeine Stanfordi treeneriga leidis aset Bluebirdi restoranis Loganis Utah’s. Pärast käe surumist ei vaadanud treener minu poolegi. Ta rääkis ainult Merliniga ja ignoreeris mind täielikult. Lõunasöögi lõppedes pöördus ta esimest korda minu poole, kuid ei suutnud mu nime meenutada. Siis ütles ta Merlinile: „Kui sa valid Stanfordi ja tahad oma sõbra kaasa võtta, siis annab seda korraldada, sest tema hinded on piisavalt head.” See kogemus kinnitas mulle, et peaksin järgima oma isa tarka nõu.
Minu kavatsus ei ole pärssida sportimist või internetikasutust või teisi väärt tegevusi, mis noortele meeldivad. Sellised tegevused nõuavad mõõdukust, tasakaalu ja arukust. Kui neid arukalt kasutada, rikastavad need meie elu.
Kuid ma innustan kõiki, nii noori kui vanu, vaatama üle oma eesmärgid ja püüdlema suurema enesedistsipliini poole. Meie igapäevased tegevused ja valikud peaksid olema kooskõlas meie eesmärkidega. Me peame olema üle ettekäänetest ja häirivatest teguritest. Eriti tähtis on, et teeksime valikuid, mis on kooskõlas meie lepingutega teenida Jeesust Kristust õigemeelsuses.21 Seda eesmärki ei tohi me silmist kaotada.
See elu on ettevalmistusaeg Jumalaga kohtumiseks.22 Me oleme õnnelikud, rõõmsad inimesed. Me hindame head huumorimeelt ja väärtustame vaba aega sõprade ja pere seltsis. Kuid me peame mõistma, et meil on eesmärk, mis peaks meie eluhoiakut ja kõiki valikuid juhtima. Segavad asjaolud ja vabanduste leidmine, mis edasiminekut piiravad, teevad küllalt kahju, kuid kui need vähendavad usku Jeesusesse Kristusesse ja Tema Kirikusse, on nende mõju lausa kohutav.
Minu palve on, et meie kui preesterluse hoidjate käitumine oleks kooskõlas Õpetaja teenistuses olijate õilsate eesmärkidega. Peaksime mäletama kõikides asjades, et olla „vaprad tunnistuses Jeesusest” on suur proovilepanek, mis lahutab selestilist ja terrestrilist kuningriiki.23 Me tahame olla selle kuristiku selestilisel poolel. Tema apostlina jagan ma tulihingelist tunnistust Jeesuse Kristuse, meie Päästja lepitusest ja jumalikkusest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.