Tulge ja vaadake!

Vanem David A. Bednar

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Jeesuse Kristuse Kirik on alati olnud misjonitöö kirik ja jääb selleks.

Minu sõnum on suunatud just neile, kes ei ole Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed. Hakkan kõnelema ühest põhiküsimusest, mis paljudel teist võib olla: „Miks tahavad viimse aja pühad mulle nii innukalt oma usust rääkida ja kutsuda mind oma Kirikuga tutvuma?”

Palvetan, et Issanda Vaim aitab mul vastuse sellele tähtsale küsimusele tõhustalt edasi anda ja teil seda selgelt mõista.

Jumalik ülesanne

Jeesuse Kristuse pühendunud jüngrid on alati olnud ja on ka tulevikus vaprad misjonärid. Misjonär on Kristuse järgija, kes tunnistab Temast kui Lunastajast ja kuulutab Tema evangeeliumi tõdesid.

Jeesuse Kristuse Kirik on alati olnud misjonitöö kirik ja jääb selleks. Päästja Kiriku liikmed on võtnud endale püha kohustuse aidata täita seda püha ülesannet, mille Issand andis oma apostlitele, nagu on kirjas Uues Testamendis:

„Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse

ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!” (Mt 28:19–20).

Viimse aja pühad võtavad tõsiselt oma kohustust kõik rahvad Issanda Jeesuse Kristuse jüngriks teha ja neile Tema taastatud evangeeliumi õpetada. Me usume, et Päästja on rajanud viimsel ajal maa peale sama kiriku, mille Ta asutas muistsel ajal. Tänapäeval leiab Tema Kirikust Tema evangeeliumi õpetused, põhimõtted, preesteluse volituse, talitused ja lepingud.

Kui me teid kirikusse või põhimisjonäridega õppima kutsume, ei püüa me teile midagi müüa. Kiriku liikmetena ei jagata meile mingi taevase võistluse käigus ei preemiaid ega boonuspunkte. Me ei püüa lihtsalt kasvatada Kiriku arvulist suurust. Ja mis kõige tähtsam, me ei püüa sundida teid uskuma, mida meie usume. Me kutsume teid kuulama Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastatud tõdesid, et saaksite uurida, mõtiskleda, palvetada ja ise teada saada, kas see, mida teiega jagame, on tõde.

Mõni teist võib vastata: „Aga ma juba usun Jeesusesse ja järgin Tema õpetusi,” või „Ma pole kindel, kas Jumal on tõesti olemas.” Me ei püüa oma kutsega alandada teie usulisi kombeid või elukogemust. Võtke kaasa kõik, mida teate olevat tõde, hea ja kiiduväärt – ja pange meie sõnum proovile. Just nagu Jeesus kutsus kahte oma apostlit: „Tulge ja vaadake!” (Jh 1:39), nõnda õhutame meie teid tulema ja vaatama, kas Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium avardab ja rikastab seda, mille tõesust te juba usute.

Me tunneme tõepoolest püha kohustust viia see sõnum kõigi rahvuste, hõimude, keelte ja rahvasteni. Ja just seda me teeme tänaseks rohkem kui 88 000 põhimisjonäri väega, kes töötavad enam kui 150 iseseisvas riigis kogu maailmas. Need tähelepanuväärsed mehed ja naised aitavad meie Kiriku liikmetel täita meile kõigile jumalikult antud isiklikku kohustust kuulutada Kristuse igikestvat evangeeliumi (vt ÕL 68:1).

Midagi enamat kui vaimne kohustus

Meie innukus selle sõnumi kuulutamisel ei tulene pelgalt vaimsest kohusetundest. Meie soov Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi teiega jagada peegeldab pigem seda, kui tähtsaks me neid tõdesid peame. Usun, et meie otsekohesust oma tõekspidamiste selgitamisel saab kirjeldada kõige paremini ühe kogemuse varal, mis minu naisele ja mulle palju aastaid tagasi meie poegadega seoses osaks sai.

Ühel õhtul seisime Susaniga oma kodus akna juures ja vaatasime, kuidas kaks meie väikest poega õues mängisid. Noorem neist sai seikluste käigus väikeses õnnetuses natuke haiget. Saime kiiresti aru, et tema vigastus polnud tõsine, ja otsustasime, et ei lähe kohe appi. Tahtsime näha, kas midagi meie perekondlikest aruteludest vennaarmastuse üle on kohale jõudnud. Mis järgmisena juhtus, oli nii huvitav kui ka õpetlik.

Vanem vend lohutas nooremat ja aitas hoolikalt tal majja tulla. Leidsime Susaniga endale koha köögi lähedal, et näha, mis juhtuma hakkab, ning olime valmis kohe sekkuma, kui ähvardamas oleks olnud uus tervisekahjustus või tõsine õnnetus.

Vanem vend vedas köögi kraanikausi juurde tooli. Ta ronis toolile, aitas ka oma venna sinna, pani vee jooksma ja hakkas valama väikese venna kriimustatud käsivarrele ohtralt nõudepesuvahendit. Ta andis endast parima, et mustust hellalt ära pesta. Väikese venna reaktsioon sellele protseduurile on täpselt kirjeldatav vaid pühakirjakeeles: „Ning neil on põhjust ulumiseks ja nutmiseks ja kaeblemiseks ning hammaste kiristamiseks” (Mo 16:2). Ja kuidas see väike poiss ulus!

Kui küürimine oli lõpetatud, kuivatati kätt hoolikalt rätikuga. Lõpuks karjumine lakkas. Järgmisena ronis vanem vend köögi töötasapinnale, avas kapi ja leidis uue ravimsalvituubi. Kuigi väikevenna kriimustused polnud suured ega ulatuslikud, määris vanem vend peaaegu kogu tuubi sisu üle haavatud käsivarre laiali. Karjumine ei jätkunud, kuna salvi leevendav mõju oli väikevennale selgelt palju enam meelejärele kui nõudepesuvahendi puhastav toime.

Vanem vend naasis taas kapi juurde, kust ta oli leidnud salvi, ja leidis sealt uue karbitäie steriilseid plaastreid. Seejärel võttis ta plaastrid paberist välja ja plaasterdas venna käe täies ulatuses randmest küünarnukini. Õnnetusjuhtum lahendatud ning seebimullid, salv ja ümbrispaberid üle kogu köögi laiali, hüppasid kaks väikest poissi särava naeratuse ja õnneliku näoga toolilt maha.

Kõige tähtsam on see, mis juhtus järgmisena. Haiget saanud vend kogus kokku ülejäänud plaastrid ja peaaegu tühja salvituubi ning läks õue tagasi. Ta otsis kärmelt üles oma sõbrad ja hakkas neile salvi ja plaastreid käsivarrele panema. Olime Susaniga mõlemad tema siirast, innukast ja kiirest reaktsioonist rabatud.

Miks tegi see väike poiss nii? Pange palun tähele, et ta tahtis otsekohe ja intuitiivselt anda oma sõpradele sedasama, mis oli teda haiget saades aidanud. Seda väikest poissi ei pidanud tagant õhutama, innustama, ergutama ega kihutama. Tema jagamissoov oli loomulik tagajärg isiklikule kogemusele, millest ta oli kõige enam abi ja kasu saanud.

Paljud meist täiskasvanutest käituvad täpselt samuti, kui leiavad ravi või ravimi, mis leevendab valu, mille käes nad kaua kannatanud on, või kui saavad nõu, mis võimaldab neil seista vapralt väljakutsetega silmitsi ja suhtuda kimbatustesse kannatlikult. Meie jaoks tähendusrikkaimate või meid aidanud asjade teistega jagamises pole midagi ebatavalist.

Seesama teguviis on eriti ilmne suure vaimse tähtsuse ja tähendusega küsimuste puhul. Näiteks Mormoni Raamatuna tuntud pühakirjaköites pööratakse ühes loos tähelepanu unenäole, mille sai iidne prohvet ja juht, kelle nimi oli Lehhi. Lehhi unenäos on kesksel kohal elupuu, mis sümboliseerib „Jumala armastust”, mis on „kõikidest asjadest kõige ihaldusväärsem” ja „kõige rõõmustavam hingele” (1Ne 11:22–23; vt ka 1Ne 8:12, 15).

Lehhi selgitas:

„Ja sündis, et ma läksin ja sõin selle puu vilja; ja ma nägin, et see oli kõige magusam, üle kõige, mida ma eales olin maitsnud. Jah, ja ma nägin, et selle puu vili oli valge, valgem kõigest, mida ma eales olin näinud.

Ja kui ma sõin selle puu vilja, täitis see mu hinge ülimalt suure rõõmuga; mispärast, mul tekkis soov, et ka mu pere sööks seda” (1Ne 8:11–12; rõhutus lisatud).

Jumala armastus oma laste vastu tuleb enim ilmsiks Issanda Jeesuse Kristuse surelikus teenimistöös, lepitusohvris ja ülestõusmises. Puu vilja võib pidada Päästja lepituse õnnistuste sümboliks.

Puu vilja maitstes ja suurt rõõmu tundes tekkis Lehhis üha suurem soov seda oma perega jagada ja neid teenida. Seega, pöördudes Kristuse poole, pöördus ta armastuse ja teenimistahtega ka väljapoole.

Üks teine tähtis Mormoni Raamatu episood kirjeldab, mis juhtus mehega, kelle nimi oli Enos, kui Jumal oli tema siirast ja anuvat palvet kuulda võtnud ja sellele vastanud.

Enos ütles:

„Ja mu hing nälgis ja ma põlvitasin maha oma Looja ette ja hüüdsin teda vägevas palves ja anumises omaenda hinge eest; ja päev läbi ma hüüdsin teda; jah, ja kui öö tuli, ma ikka veel tõstsin oma hääle kõrgele, et see ulatus taevasse.

Ja mulle tuli hääl, öeldes: Enos, sinu patud on sulle andeks antud ja sa saad õnnistatud.

Ja mina, Enos, teadsin, et Jumal ei või valetada; mispärast, mu süü oli ära pühitud.

Ja ma ütlesin: Issand, kuidas on see sündinud?

Ja ta ütles mulle: Sinu usu pärast Kristusesse, keda sa ei ole kunagi varem kuulnud ega näinud. ‥ Mispärast, mine, sinu usk on sind terveks teinud!

Nüüd, sündis, et kui ma olin kuulnud neid sõnu, hakkasin ma soovima oma vendade, nefilaste heaolu; mispärast, ma valasin Jumalale välja kogu oma hinge nende pärast” (En 1:4–9; rõhutus lisatud).

Kui Enos pöördus „kogu südamest” (2Ne 31:13) Issanda poole, kasvas samaaegselt ka tema mure oma pere, sõprade ja kaaslaste heaolu pärast.

Need kaks episoodi annavad meile püsiva õppetunni, kui tähtis on kogeda oma elus Jeesuse Kristuse lepituse õnnistusi, enne kui meie teenimine saab olla südamlik ja ehe ning kaugelt enam kui pelk teesklus. Paljuski nagu Lehhi, Enos ja meie väike poeg loos, mille ma jutustasin, oleme me Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena tundnud ahastust, mis vaimse ebakindluse ja patuga kaasas käib. Oleme kogenud ka puhastumist, südamerahu, vaimset tervenemist ja tugevnemist ning juhatust, mida saab vaid siis, kui õppida Päästja evangeeliumi põhimõtteid ja elada nende järgi.

Jeesuse Kristuse lepitus kindlustab meid puhtaks ja määrdumatuks saamiseks vajaliku puhastusvahendi, vaimsete haavade parandamiseks ja süü eemaldamiseks vajaliku leevendava salvi ja kaitsega, mis võimaldab meil olla ustavad nii headel kui ka halbadel aegadel.

Absoluutne tõde on olemas

Püüdsin selgitada teile, pereliikmed ja sõbrad, kes te ei ole Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed, mis on need peamised põhjused, miks me oleme misjonärid.

Maailmas, mis absoluute üha enam põlgab ja kõrvale heidab, on absoluutne tõde täiesti olemas. Ühel päeval tulevikus „[nõtkuvad] kõik põlved” ja „iga keel [tunnistab], et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks” (Fl 2:10–11). Jeesus Kristus tõepoolest on Igavese Isa ainusündinud Poeg. Tema Kiriku liikmetena tunnistame me, et Ta elab ja Tema Kirik on taastatud sel viimsel ajal oma täiuses.

Me kutsume teid meie sõnumi kohta õppima ja seda proovile panema tänu sellele positiivsele mõjule, mis Jeesuse Kristuse evangeeliumil meie elus on olnud. Vahel oleme oma püüdlustes kohmakad, järsud või isegi järeleandmatud. Meie lihtne soov on jagada teiega tõdesid, millel on meie jaoks kõige suurem väärtus.

Tunnistan ühe Issanda apostlina ja kogu hingest, et Ta on jumalik ja tõeline. Ja ma kutsun teid: „Tulge ja vaadake!” (Jh 1:39), Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.