Päästke üksmeeles
Vanem Chi Hong (Sam) Wong
Seitsmekümnest
Selleks, et Päästjale abiks olla, tuleb ka meil üksmeeles ja kooskõlas koostööd teha. Igaüks, iga amet ja iga kutse on tähtis.
Kuuleme sageli president Thomas S. Monsonit ütlemas, et me oma abikätt pakuksime.1 Mulle meenub üks lugu Uuest Testamendist. Seal kirjeldatakse täiuslikult, kuidas liikmed ja misjonärid saavad töötada üksmeeles koguduse nõukogude kaudu, et ulatada abikätt ja päästa. Lugu on kirjas pühakirjakohas Markuse 2:1–5. Minu arvates on need kogemused, mille abil Jeesus meile teatud õpetusi või põhimõtteid õpetas, alati eriti inspireerivad ja kergesti mõistetavad.
Üks selle loo tegelasi on halvatud mees, kes ei saanud liikuda ilma teiste abita. See mees võis vaid kodus istuda ja abi oodata.
Nüüdisajal võiks see lugu kõlada nii. Neli inimest täitsid oma piiskopilt saadud ülesannet külastada halvatud meest. Võin ette kujutada, kuidas üks neist tuli Abiühingust, üks vanemate kvoorumist, üks Aaroni preesterluse kvoorumist ning viimane ja sugugi mitte vähetähtis oli põhimisjonär. Kui viimases koguduse nõukogus üheskoos koguduse vajadusi arutati, jagas piiskop välja päästeülesanded. Need neli said ülesandeks halvatule appi minna. Nad ei saanud oodata, et ta ise kirikusse tuleb. Nad pidid talle koju külla minema. Nad pidid teda otsima minema ja nii nad läksid. Mees toodi Jeesuse juurde.
„Ja ta juurde tuldi ning toodi halvatut, keda kandsid neli meest” (Mk 2:3).
Kuid tuba oli rahvast täis. Nad ei pääsenud uksest sisse. Olen kindel, et nad tegid kõik, mis suutsid, kuid lihtsalt ei pääsenud läbi. Asjad ei läinud nii sujuvalt, nagu nad olid plaaninud. Nende päästmisteel tuli ette takistusi. Kuid nad ei andnud alla. Nad ei jätnud halvatut ukse taha. Nad pidasid üheskoos nõu, mida järgmisena ette võtta – kuidas viia mees tervendamiseks Jeesuse Kristuse juurde. Jeesusele Kristusele hingede päästmisel abiks olemine ei esitanud vähemasti neile liiga suuri nõudmisi. Neil tekkis plaan – mitte just eriti kerge, aga nad tegutsesid vastavalt sellele.
„Ja kui nad rahva pärast ei pääsenud teda tooma tema ligi, võtsid nad sealt kohalt, kus ta oli, katuse lahti, tegid augu ja lasksid alla sängi, millel halvatu lamas” (Mk 2:4).
Nad viisid ta katusele. Eeldades, et maja ääres polnud treppi, kust nad oleksid saanud üles minna, läks neil ilmselt päris palju aega, enne kui kõik katusele said. Ma arvan, et see võis juhtuda nii: kõigepealt ronis katusele tema koguduse noor mees. Kuna ta oli noor ja pakatas energiast, polnud see tema jaoks eriti raske. Tema koduõpetuse kaaslane vanemate kvoorumist ja pikk ning tugev põhimisjonär lükkasid täiest jõust altpoolt. Abiühingu õde kannustas neid olema ettevaatlikud ja julgustas neid oma sõnadega. Seejärel võtsid mehed katuse lahti, samal ajal kui õde jätkas mehe trööstimist, kes ootas terveks saamist – et saada ise ringi liikuda ja vaba olla.
Selliseks päästeülesandeks oli vajalik kõigi koostöö. Sel olulisel hetkel läks vaja hoolikat koordineerimist, et halvatu katuselt majja lasta. Need neli inimest pidid tegutsema üksmeeles ja kooskõlas. Nende vahel ei saanud olla lahkhelisid. Nad pidid halvatu alla laskma samas tempos. Kui keegi laseks nööri järele kiiremini kui teised kolm, kukuks mees kanderaamilt. Kuna tema seisund oli nii nõrk, poleks ta saanud end ise paigal hoida.
Selleks, et Päästjale abiks olla, tuleb ka meil üksmeeles ja kooskõlas koostööd teha. Igaüks, iga amet ja iga kutse on tähtis. Me peame olema ühtsed Issandas Jeesuses Kristuses.
Lõpuks asetati haige halvatud mees Jeesuse ette. „Kui Jeesus nende usku nägi, ütles ta halvatule: „Poeg, su patud antakse andeks!”” (Mk 2:5) Jeesus oli tema vastu halastav ja tegi ta terveks – mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt: „Poeg, su patud antakse andeks!” Kas see pole mitte imeline? Kas me ei tahaks, et nii juhtuks meie kõigiga? Mina küll tahaksin.
Kas meie teame kedagi, kes on vaimselt halvatud, kedagi, kes lihtsalt ei saa ise Kirikusse naasta? Selleks inimeseks võib olla mõni meie laps, meie vanem, abikaasa või sõber.
Kuna kõigis Kiriku üksustes on nüüd palju rohkem põhimisjonäre, oleks piiskoppidel ja koguduse juhatajatel arukas koguduse nõukogusid paremini ära kasutada. Piiskop saab paluda, et iga koguduse nõukogu liige tuleks kohale nende nimekirjaga, kes võivad abi vajada. Koguduse nõukogu liikmed peavad üheskoos hoolega nõu, kuidas nad saavad kõige paremini abiks olla. Piiskopid kuulavad tähelepanelikult nende mõtteid ja annavad ülesandeid.
Põhimisjonärid on kogudustele nendes päästmispüüdlustes suureks abiks. Nad on noored ja energilised. Neile meeldivad nimekirjad konkreetsetest inimestest, kellega tööd teha. Neile meeldib koguduse liikmetega koos töötada. Nad teavad, et see on neile suurepärane võimalus, kuidas õpetamiseks inimesi leida. Nad on pühendunud Issanda kuningriigi rajamisele. Neil on tugev tunnistus, et sellistes päästmispüüdlustes osalemine teeb nad rohkem Kristuse-sarnaseks.
Lõpetuseks lubage mul jagada teiega veel ühte varjatud aaret, mis selles pühakirjaloos on. See on kirjas 5. salmis: „Kui Jeesus nende usku nägi” (rõhutus lisatud). Ma pole seda varem märganud – nende usku. Meie ühine usk mõjutab ka teiste heaolu.
Kes need inimesed olid, keda Jeesus mainis? Nende hulka kuuluvad edukalt need neli, kes halvatut kandsid, halvatu ise, inimesed, kes olid tema eest palvetanud, ning need, kes olid seal Jeesuse jutlust kuulamas ja tundsid vaikselt oma südames rõõmu peagi saabuva ime üle. Nende hulka võiksid kuuluda ka abikaasa, vanem, poeg või tütar, misjonär, kvoorumi juhataja, Abiühingu juhataja, piiskop, kaugel olev sõber. Me kõik saame üksteist aidata. Me peaksime püüdma alati õhinaga abivajajaid päästa.
Tunnistan, et Jeesus Kristus on imetegude Jumal. Jeesus Kristus armastab meid kõiki ning Tal on vägi päästa ja tervendada nii füüsiliselt kui vaimselt. Kui oleme Talle Tema hingede päästmise ülesandes abiks, päästetakse selle käigus ka meid. Tunnistan seda Tema, nimelt Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.