Tunnistus prohvetitest
Kui ma olin 12aastane, tutvustasin ma oma perele misjonäre. Ma kohtasin neid tänaval ja nad olid minu vastu sõbralikud. Nad aitasid Brasiilias minu kodulinnas Kirikul kogudusehoonet ehitada ja kutsusid mind endale appi, mida ma oma vabal ajal ka tegema hakkasin. Ma polnud kunagi kuulnud noortest meestest, kes otsustasid veeta aega kirikut ehitades.
Nad avaldasid mulle nii sügavat muljet, et otsustasin tutvustada neid oma vanematele ja me kutsusime nad endale külla. Misjonärid õpetasid meie perele esimese vestluse. Me polnud kunagi suitsetanud ja mu pere pidas seega juba kinni Tarkuse Sõna sellest osast, ning meil oli kodus igal õhtul pereõhtu. Me ei kutsunud seda pereõhtuks, aga seda me pidasime. Me olime katoliiklased ja käisime oma kirikus regulaarselt ning mu isa ütles neile, et me oleme oma kirikuga rahul.
Misjonärid lahkusid, kuid kirjutasid meie perest misjonäride piirkonnaraamatusse, mis jäi misjonäride korterisse, lisades sinna ka neile jäänud mulje, et me liitume Kirikuga.
Teadmised igavestest peredest
Kümme aastat hiljem elasin ma ühes teises linnas, kui minu pere elupiirkonda saabusid uued misjonärid. Neil polnud ühtegi inimest, keda õpetada, ja nii otsustasid nad heita pilgu piirkonnaraamatusse. Nad leidsid mu vanemate nime ja otsustasid neid külastada. Misjonärid palvetasid enne minekut ja Issand andis neile inspiratsiooni. Kuigi mu isa oli oma kirikule väga ustav, oli tal ometi üks küsimus. Ta ei suutnud uskuda, et pärast surma pole tema naine enam ta naine. Tal oli tõesti tunne, et peresidemed peavad jätkuma ka pärast surma. Ta küsis selle kohta erinevate kirikute vaimulikelt ja kõik selgitasid talle: „Ei, pärast surma on su naine nagu su õde ja su poeg nagu su vend.”
Kui need misjonärid mu vanemate uksele koputasid, avas mu isa selle ja ütles, et on nende sõnumit juba varem kuulnud ja pole sellest huvitatud. Misjonärid aga ütlesid: „Meil on teile veel teinegi sõnum. Kas te teate, et teie pere saab olla koos igavesti?” Need sõnad olid talle inspiratsiooniks. Mu isa kutsus nad sisse, et nad teda õpetaksid. Vaimu juhatusel rääkisid misjonärid mu perele igavesest abielust ja igavestest perekondadest. Tehes nõnda evangeeliumiga tutvust, jätkas mu pere misjonäridega kohtumist, kuni nad said tunnistuse ning otsustasid saada ristitud ja kinnitatud Kiriku liikmeks.
Oma tunnistuse saamine
Viis aastat hiljem – ma olin siis 27 – tulin ma mõneks ajaks oma isakoju. Mu isa oli koguduse misjonitöö juht ja misjonäriõed õpetasid minu kodus kedagi teist. Ma kuulsin pealt, kuidas nad õpetasid Mormoni Raamatust ja Joseph Smithist ning otsustasin selle üle palvetada. Minu arvates oli mõistuspärane, et kui Joseph Smith oli prohvet, siis on Mormoni Raamat õige ja ka Kirik on õige.
Tol õhtul hakkasin ma lugema Joseph Smithi ajalugu ja tema nägemusest pühas metsasalus. Seejärel tegin ma pausi ja palvetasin Issanda poole. Ma veetsin niiviisi kogu öö, lugedes igat lõiku ja palvetades selle üle. Mul kulus selleks 14 tundi. Kui ma hakkasin mõtisklema, juhtus minuga midagi. Näis nagu oleksin metsasalus koos Josephiga. See oli elav ja reaalne kogemus. Näis nagu ma võisin näha, mis seal toimus. Kui ma järgmisel hommikul palve lõpetasin, teadsin ma, et Joseph Smith oli prohvet.
Ma läksin kohe misjonäre otsima. Lõuna ajal, kui misjonäriõed tulid koju lõunatama, istusin ma neid oodates nende ukse ees. Ma palusin, et nad õpetaksid mulle vestlusi. Kui nad olid mulle lühikese ajaga seitse vestlust õpetanud, ristiti ja kinnitati mind Kiriku liikmeks.
Prohveti järgimine
Umbes kuu aega pärast Kirikuga liitumist kohtasin ma oma naist Margarethi ja aasta hiljem me abiellusime. Ma rääkisin talle kohtamas käies, et kuna ma tean, et Joseph Smith oli prohvet, soovin ma rajada oma pere prohvetite sõnadele ja õpetustele. Tol ajal oli prohvetiks president Spencer W. Kimball (1895–1985) ja tema andis Kiriku liikmetele näiteks nõu mitte võlgu olla. Oma 29 abieluaasta lõppedes pole me naisega mitte sentigi intresse maksnud. Eales!
Sellest ajast peale, kui ma sain tunnistuse Joseph Smithist, olen ma pööranud tähelepanu igale Esimese Presidenkonna ja Kaheteistkümne Apostli sõnale ning rakendan nende õpetusi. Kuna ma tean, et Joseph Smith oli prohvet, pole mul olnud kunagi raskusi vendade järgimisega. Nad võivad paluda mul teha ükskõik mida ja ma teen seda, kuna tean, et nad on prohvetid, nägijad ja ilmutajad.
Kui te näete vaeva selle nimel, et saada prohvetite kohta tunnistust, saate te tugevamaks. See on üks õnne võti. Kui te kuulete prohveteid ja toimite vastavalt nende nõuandele, olete te neile kuuletudes õnnelikud.