Koos koduõpetajaga tehtud palve
Mul on piinlik tunnistada, kuid üksvahe arvasin ma, et koduõpetajad on pigem tülinaks kui õnnistuseks. Sellistel hetkedel leidsin ma viise, kuidas end nende külastustest välja vabandada, et oma tööga valmis saada.
Seepärast olin ma eriti pahane, kui meie koduõpetajaks sai Lincoln. Ta ei jätnud kunagi ühtegi külaskäiku vahele. Tal oli alati õpetus ette valmistatud ja ta täitis ustavalt oma koduõpetuse kohustusi. Ma hindasin tema jõupingutusi, kuid mitte piisavalt, et pöörata kogu tähelepanu talle ja tema kaaslasele, kui nad oma igakuisele külastusele tulid. Lincoln oli alati südamlik. Mina olin alati veidi ebaviisakas.
Ühel varakevadel tegin ma parasjagu aias tööd. Päev oli selge ja soe. Tavaliselt on aiatöö minu jaoks teraapilise toimega, kuid tol päeval olid mu mõtted mujal. Mu abikaasa oli just läbi teinud invaliidistava seljaoperatsiooni ja me seisime perena silmitsi mõnede raskete otsustega.
Ma vajasin vastuseid ja leidsin end aias põlvitamas. Mu pisarad jooksid, kui palusin tulihingeliselt Issandalt juhatust. Ma tundsin vaid mõningast rahu. Kui ma võiksin saada veidigi kindlust, et me tulevik pole nii sünge, kui tol hetkel tundus. Ma palvetasin tõsimeelselt, kõneldes vahepeal valjusti, anudes Issandalt lootust, kõige enam aga rahu.
Kui ma pärast Issanda palumist majja läksin, olin ma omadega läbi. Ma olin rõõmus, et kedagi kodus polnud, nii et mul oli võimalus end koguda. Kuid niipea, kui olin võtnud jalast töökingad, helises uksekell. Lincoln oli viimane inimene, kes mulle mõtesse tuli, kuid ust avades seisis ta seal koos oma naisega ja ilma õpetuseta.
Ma tundsin esimest korda, et mul on tõepoolest hea meel teda näha. Ma kutsusin nad sisse. Me ajasime juttu ning Lincoln küsis mu abikaasa töö, meie viie tütre ja muude perekondlike asjade kohta. Nad ei jäänud kauaks, aga kui nad minekuks püsti tõusid, küsis Lincoln, kas ta võiks jätta meie kodule õnnistuse. Ma olin tänulik, mõtiskledes, kuidas ta küll teab, et palve nii oodatud on. Me põlvitasime ja kui ma kuulasin tema trööstivaid sõnu, palus ta meie kodule konkreetselt rahuõnnistust.
Ma tundsin tol hetkel, kuidas trööstilaine mu hinge täitis. Ma teadsin siis, et Issand hoolitseb meie eest ja et kõik läheb hästi.
Mu palvetele vastati selgelt ja kindlalt meie ustava koduõpetaja Lincolni vahendusel. Kuna ta pidas au sees oma hooldusülesannet ja järgis Püha Vaimu kannustusi, jäi mulle temast tunnistus tema püha kutse kohta.