Vanem Hafeni pöördumine perekondade kongressil

Vanem Bruce C. Hafen Seitsmekümne Kvoorumist kõneles kõikjalt maailmast tulnud delegaatidele traditsioonilise abielu tähenduse taastamise tähtsusest. Ta pidas oma kõne IV ülemaailmsel perekondade kongressil, mida peeti Poola pealinnas Varssavis 11.–13. maini 2007.

Ilmast ilma on teatud üht „üldteada armastuslugu”, kus poiss ja tüdruk kohtuvad, armuvad ja seejärel abielluvad, ütles vanem Hafen. Abielusidemed ei mõjuta ainuüksi abielupaari, vaid ühiskond tervikuna saab suurt kasu selle suhte õnnestumisest.

„Sellepärast ongi külalised ja sõbrad pidanud alati pulmi kogu kogukonna sündmuseks,” ütles vanem Hafen. „Abielu on olnud alati otsustav sõlm kangas, mis ühiskonda koos hoiab. Iga abielu puudutab neid, kes jäävad nende ühisest keskmest lähtuvate lainete mõjuulatusse, mis saavad alguse abielupaarist ja jõuavad nende laste kaudu laiema üldsuseni… .

Kogukond ei tule pulma selleks, et oma nina isiklikesse asjadesse toppida, vaid sellepärast, et see annab tohutu panuse iga abielu õnnestumisele ja tulemustele. Abiellumine on avalik kohustumine võtta endale vastutus oma laste eest ja nende mõju eest ühiskonnas, mida me aja jooksul kujundame,” selgitas ta.

Sellised sotsiaalsed ja isiklikud ootused teevad abielust peamise meetodi, kuidas väärtusi põlvest põlve edasi anda, ütles ta. Ometi on selle otsustava ühiskonna pikaajalise stabiilsuse allika osatähtsus kahanemas.

Rohkem kui 80 protsendi eurooplaste ja 46 protsendi ameeriklaste arvates on vastuvõetav, et paar elab koos, ilma et nad kavatseksid abielluda, ütles vanem Hafen. Ainuüksi Skandinaavias sünnib 82 protsenti esiklastest väljaspool abielu — vaatamata ohtratele uuringutele, mis näitavad, milliste psühholoogiliste ja muude riskidega vabaabielus elavate vanemate lapsed silmitsi on. Sellistel suundumustel on tõsised sotsiaalsed tagajärjed.

Lisaks sellele on lahutuste määr alates 1960. aastatest peale Ameerika Ühendriikides — praeguseks kõige enam lahutama kalduvas riigis — rohkem kui kahekordistunud, mis tähendab, et rohkem kui pooled tänapäeva abieludest lõppevad lahutusega. See arv oleks veelgi suurem, kui siin oleks arvestatud ka vabaabielus olnud lahku läinud paaridega, kelle arv on tõusnud Ameerika Ühendriikides 1960. aastast peale 760 protsenti.

„Me võime näha abieluvastasuse murrangulist väge nendes arvudes, mis näitavad abieluväliste sündide, vabaabielu ja lahutuste hoogsat tõusu,” ütles vanem Hafen. „Viimase 40 aasta jooksul on paljud inimesed … lakanud uskumast, et abielu on üldsusele vastuvõetav pikaajaline ühiskondlik tava… . Kaasaja ühiskonnas on üldteada armastusloo „kavand kaotsi läinud”.

Traditsioonilise abielu langus sai alguse 1960ndatel aastatel aset leidnud kodanikuõigusliikumise ajal. Ameerikas tuli teha muudatusi seoses rassilise ja soolise diskrimineerimisega, ütles vanem Hafen. Mõned äärmuslased läksid siiski palju kaugemale, ning vaidlustasid seadused ja tavad, mis toetasid perekonnasuhteid. Kui „vabastav” liikumine üha enam hoogu võttis, võimaldasid kohtunikud täiskasvanute vabadusetaotlustel laste jaoks parima üle trumbata.

„Kord nägin ma üht väikest poissi, kes oli täiesti üksi ning paistis, et ta on eksinud ja kardab,” ütles vanem Hafen. „Tal oli seljas suur T-särk, millel ilutses kiri: „Jätke mind rahule!” See näitab kui irooniline see on, kui [nii öelda] peresidemete ängistuses olevate ühiskonna vangide vabaduse nimel lubatakse vastutustundetutel täiskasvanutel hüljata oma lapsed, kuna neil on „õigus, et neid rahule jäetaks”.

Uuringud näitavad ka, et paljude probleemsete noorte ühiseks nimetajaks on vanemad, kes pole omavahel abielus, ning et võrreldes abielupaaridega, puutuvad tõenäoliselt vabaabielus olijad rohkem kokku masenduse, alkoholi ja narkootikumidega seotud probleemide, truudusetuse, madalamate sissetulekute ja kurbusega, ning kogevad ka kaks või kolm korda rohkem vägivalda, selgitas vanem Hafen.

Vanem Hafen puudutas ka tõsist probleemi, mida kujutab endast samasooliste abielu. Viisteist aastat tagasi ei suhtunud ükski riik samasooliste abiellu sellise tõsidusega nagu nüüd. Kohtus arvestatakse samasooliste abielude toetamisel isikuvabaduse ja privaatsusega, mitte aga abielu ühiskondliku tähtsusega, ütles ta.

„Homoabieluga seotud debatt püstitab seega karmi küsimuse: kas abielu peaks olema pelk täiskasvanu privaatse otsuse kinnitus või on abielu üldeesmärgiks soodustada nii laste ja ühiskonna kui ka abielupaari huvide tagamist?” ütles vanem Hafen.

Vanem Hafen tegi oma kõne lõpus kokkuvõte neljast peamisest sotsiaalsest „hüvest”, mille eest kannab hoolt traditsiooniline abielu: esiteks, laste vajaduste ja õiguste edukas rahuldamine; teiseks, kodanikuväärtuste õpetamine ja edasiandmine järgmisele põlvkonnale; kolmandaks, lapsevanemad otsustavad, milliseid väärtusi lapsed õppima peaksid, ja neljandaks, isiklike suhete tasandil saavad võimalikuks kõige stabiilsemad ootused.

„Minu tahe abielluda, nii nagu mu tahe lapsi saada, räägib mu perele ja ühiskonnale, et olen pikemaks ajaks nendesse suhetesse investeerinud,” ütles vanem Hafen. „Siis saavad ka mu naine ja lapsed end investeerida, ilma et nad peaksid mõtlema, et kas nende ohverdus on seda ponnistust väärt.”