Tulge templisse
Kahekümnenda sajandi alguse paiku töötasid kaks misjonäri Ameerika Ühendriikide lõunaosa mäestikualal. Ühel päeval, kui nad kõndisid parasjagu mööda mäeharja, nägid nad, kuidas inimesed kogunevad mäenõlvakust veidi eemale jäänud majakese lähedale lagendikule.
Nad said teada, et seal pidi toimuma matusetalitus. Üks väike poiss oli ära uppunud. Tema vanemad olid saatnud kellegi kirikuõpetaja järele, et see väikemehe matusel „paar sõna” ütleks. Misjonärid hoidsid end veidi eemale, et tegevust pealt vaadata. Väikemees pidi maetama hauda, mis oli majakese lähedale juba valmis kaevatud. Kirikuõpetaja seisis leinava isa ja ema ning teiste kokkutulnute ees ja alustas oma matusekõnet. Kui poisi vanemad sellelt vaimulikult lohutust ootasid, pidid nad pettuma.
Ta tõreles nendega karmilt, et nad polnud lasknud väikest poissi ära ristida. Et nad olid seda ühel või teisel põhjusel edasi lükanud ja nüüd on liiga hilja. Ta ütles neile väga järsult, et nende väike poiss on läinud põrgusse. Ta ütles neile, et see on nende viga, et selles tuleb süüdistada neid – et nemad on oma pojale igavese piina põhjustajad.
Kui jutlus oli läbi ja haud kinni aetud, läksid sõbrad, naabrid ja sugulased minema. Misjonärid läksid leinavate vanemate juurde. „Me oleme Issanda teenijad,” ütlesid nad nutta tihkuvale emale, „ja me oleme tulnud teile sõnumit tooma.”
Murest murtud ema ja isa kuulasid ning kaks noort misjonäri näitasid neile põgusalt igavikku. Nad lugesid ilmutusi ja tunnistasid nendele alandlikele murest murtud lapsevanematele nii elavate kui surnute lunastamiseks vajalike võtmete taastamisest.
Ma ei sõitle seda rändjutlustajat. Tegelikult tunnen ma talle veidi kaasa, sest ta tegutses oma valgustatuse ja teadmiste juures nii hästi kui oskas. Kuid see, mis temal oli anda, pole siiski kõik. Sellele lisandub veel evangeeliumi täius.
Rada, mille misjonärid nendele alandlikele inimestele kätte näitasid, polnud pelk pöördumine, meeleparandus ja ristimine, sest need, kes sellele rajale asuvad, jõuavad vajalikul ajal püha templi pühadesse ruumidesse. Seal saavad end nõuetega vastavusse seadvad Kiriku liikmed võtta osa kõige ülendavamatest ja pühamatest lunastavatest talitustest, mis inimkonnale on ilmutatud. Seal saab meid pesta, võida, õpetada, anda meile Templianni ja meid pitseerida. Ja kui me oleme saanud need õnnistused iseendale, võime me teha seda ka nende heaks, kes on surnud ilma sellise võimaluseta.
Ma loodan avardada teie arusaamist selles osas, miks me ehitame templeid ning miks seal viiakse läbi talitusi ja tseremooniaid.
Templiskäimise õigus
Pühasse templisse sisenemine on privileeg. Kui te elate vastavuses kehtestatud käitumisnormidega, peaksite te tulema igal juhul järele omaenda õnnistustele. Ja seejärel peaksite te ikka ja jälle templisse naasma, et võimaldada neidsamu õnnistusi teistele, kes surid ilma võimaluseta neid surelikkuses vastu võtta.
Te ei peaks tulema templisse enne, kui te olete väärilised, enne kui te vastate Issanda kehtestatud nõuetele. Ometi peaksite te tulema, kui mitte nüüd, siis niipea, kui teil on võimalik vääriliseks saada.
Templis tehtava töö aluseks olev õpetus hoiab, rohkem kui miski muu, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut lahus ja kõrgemal kõikidest muudest usuühingutest maa palgel. Meil on midagi sellist, mida ühelgi teisel usuühendusel pole. Me võime anda midagi sellist, mida nemad pakkuda ei saa.
Nende leinavate lapsevanemate ahastusele leiab rahu vaid selle Kiriku õpetustest. Need õpetused keskenduvad templi talitustele.
Kõiges peab valitsema kord
Selleks, et selgitada veidi talituste olulisust, alustan ma kolmanda usuartikliga: „Me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele.”
Sõna talitus tähenduseks on „usuline või kombetalituslik kuulekus”, „kindlakujuline usunditavand”1. Aga evangeeliumi talitused? Kui tähtsad on need meie kui Kiriku liikmete jaoks? Kas ilma nendeta saab olla õnnelik, lunastatud, ülendatud? Vastus: need on rohkem kui soovituslikud või ihaldatavad või isegi vajalikud. Veel rohkem kui olulised või elutähtsad, on need meist igaühe jaoks otsustava tähtsusega.
Iga viimse aja püha peab esitama endale järgmised küsimused: Kas mu elu on korras? Kas ma olen saanud kõik evangeeliumi talitused, mis ma oleksin praeguseks hetkeks elus saama pidanud? Kas need talitused on jõus?
Kui te suudate vastata nendele küsimustele jaatavalt ning kui need talitused on saadud pitseerimisväe ja volituse vahendusel, jäävad need jõusse igavesti. Sel juhul on teie elu käesoleva hetkeni selline nagu peab. Seejärel oleks teil hea mõelda oma perele, elavatele ja surnutele, pidades meeles sama küsimust.
Templitalitused
Nende talituste hulka, mida me teeme templis, kuuluvad pesemised, võidmised, Templiand ja pitseerimistalitus – nii laste pitseerimine vanemate külge kui abielupaaride pitseerimine, millest räägitakse tavaliselt kui templiabielust.
Siinkohal toon lühikokkuvõtte teabest, mis on templitalituste kohta trükis avaldatud.
Pesemise ja võidmise talitusi kutsutakse templis sageli eeltalitusteks. Meile piisab sellest, kui öelda üksnes järgnevat: templianniga käivad kaasas pesemised ja võidmised, mis on oma loomult enamjaolt sümboolsed, kuid mis lubavad nii kindlakujulisi vahetuid kui ka tulevasi õnnistusi. Issand on öelnud nende talitustega seoses järgmist: „Ma ütlen teile: Kuidas võiksid teie pesemised olla minule vastuvõetavad muidu, kui et te teete neid kojas, mille te olete ehitanud minu nimele?” (ÕL 124:37)
Nende talituste käigus pannakse teile templis ametlikult selga templipesu ja lubatakse sellega seoses imelisi õnnistusi. Nende talituste tegemisel on tähtis hoolikalt kuulata ning püüda jätta meelde lubatud õnnistused ja tingimused, mille alusel need täituvad.
Templianni andmine tähendab rikastamist, kellelegi millegi kauakestva ja väga väärtusliku andmist. Templianni talituste käigus „antakse saajatele kõrgest tulev vägi” ja „neid koolitatakse Issanda eesmärkide ja plaanide osas”2.
President Brigham Young (1801–1877) ütles Templianni kohta järgmist: „Lubage mul anda teile lühidefinitsioon. Teie Templiand on see – saada Issanda kojas kõik need talitused, mis on teile vajalikud selleks, et te oleksite võimelised sellest elust lahkudes minema tagasi Isa juurde, möödudes inglitest, kes seisavad valvuritena, et võiksite anda neile võtmesõnad, märgid ja tunnustähed, mis kuuluvad püha preesterluse juurde, ning saada oma igavene ülendus vaatamata maale ja põrgule.”3
Templianni õnnistus on vajalik täieliku ülenduse jaoks. Iga viimse aja püha peaks püüdma olla selle õnnistuse vääriline ja seda endale saada.
Pitseerimistalitus on see talitus, mis seob pered igaveseks kokku. Templiabielu on üheks pitseerimistalituseks. Templis pitseeritud abielupaaridele sündivad lapsed sünnivad lepingus. Kui abielupaar on sõlminud tsiviilabielu ja pitseeritakse seejärel templis aasta aega pärast seda või veel hiljem, pitseeritakse lapsed, kes pole sündinud lepingus, abielupaari külge lühikese ja püha talituse käigus.
Mulle on alati avaldanud muljet, et templitalitusi tehakse aupaklikult ja hoolikalt. Need pole keerulised ega liialdatud vaid oma lihtsuse poolest tüüpilised nagu evangeeliumi põhimõttedki.
Selles Kirikus on meil piisav volitus, et teha kõiki neid talitusi, mis on vajalikud kogu inimkonna lunastuseks ja ülenduseks. Ja kuna meil on võtmed pitseerimisväe kasutamiseks, siis see, mis me seome korra kohaselt siin, saab seotud ka taevas. Need võtmed, mis on vajalikud pitseerimiseks ja sidumiseks maa peal, nii et see oleks seotud taevas, esindavad seda täiuslikku andi, mille me oleme saanud oma Jumalalt. Selle volitusega saame me ristida ja õnnistada, anda Templiandi ja pitseerida, ning Issand austab meie panust.
Talitusi tuleb pakkuda surnutele
Varem mainitud rändjutlustajal puudus vastus küsimusele, mis juhtub nendega, kes surid ristimata. Mis neist saab? Kui taeva all pole antud ühtegi teist nime, mille kaudu peab inimene saama päästetud (ja see on tõsi) ja kui ristimine on hädavajalik (ja see on), ning nad surid, ilma et neid oleks üldse kutsutud seda vastu võtma, kus nad siis praegu on?
Seda küsimust on raske mõista, kuid see kirjeldab enamikku inimkonnast. Teisisõnu küsige, milline vägi kehtestaks ühe Issanda ja ühe ristimise, ning laseks seejärel juhtuda nii, et enamus inimkonnast ei satu kunagi nende õpetuste mõju alla? Kui see küsimus jääb vastamata, tuleb suurem enamus inimkonnast tunnistada kadunuks, teiste seas ka see väike poiss, kes uppus – ja seda ka vastupidiselt igasugusele õiglus- või halastusseaduse õiglasele rakendamisele.
Kui kirikul puudub vastus sellele dilemmale, kuidas saab siis väita, et tegu on Issanda Kirikuga? Issand pole kohe kindlasti nõus enamikku inimkonnast maha kandma, kuna nad ei saanud maa peal ristitud.
Need igatahes, kes möönavad pead murdes, et neil puudub vastus sellele küsimusele, ei saa väita, et neil on volitus Issanda asjatoimetuste tegemiseks maa peal või selle töö järelevaatamiseks, mille vahendusel kogu inimkond peab päästetud saama.
Üks tunnus, mis eristab meid ülejäänud maailmast ja samastab meid Issanda Kirikuga, on see, et me teeme ristimist ja muid talitusi oma surnud esivanemate heaks.
Alati, kui ma räägin nendest, kes surid ilma ristimiseta, teen ma seda sügavaima aupaklikkusega, sest see puudutab püha tööd. See maailmas mitte eriti tuntud töö on oma väljavaadetelt imeline, kõrgemal sellest, millest inimene võis unistada, taevane, inspireeritud ja õige. See ongi vastus.
Surelikku inimest võib õige volituse alusel ristida kellegi sellise eest ja kasuks, kellel polnud sellist võimalust enne elust lahkumist. See inimene võtab seejärel vaimumaailmas selle ristimise vastu või loobub sellest vastavalt omaenda soovile.
See töö tuli selleks, et taaskinnitada tugevalt midagi väga peamist – et surmale järgneb elu. Surelik surm on sama palju lõpp kui sünd on algus. Suur lunastustöö jätkub nii siin surelikkuses kui ka eesriide taga.
Meile on antud volitus olla surnute asemikeks ristimiste ja muude templitalituste tegemisel, nii et kui nad kuulevad evangeeliumi jutlustamist ja soovivad seda vastu võtta, on need hädavajalikud talitused tehtud.
Tulge templisse
Iga viimse aja püha vastutab selle töö eest. Ilmselt ei erista miski muu õpetusse puutuv seda Kirikut muudest usunditest nii nagu see. Meil on ilmutused. Meil on need pühad talitused.
Ma ütlen teile kõigile: „Tulge templisse!” Võib olla ootate te seda ükskord elus aset leidvat erilist võimalust, et minna sinna oma Templianni järele, et saada oma õnnistused ja et sõlmida oma lepingud Issandaga. Võib olla olete te juba käinud seal üks või kaks korda. Võib olla käite te sageli. Võib olla olete te isegi templitöötaja. Milline iganes teie olukord ka poleks, tulge templisse.
Kui vaja, seadke oma elu korda, palvetage innukalt. Alustage nüüd seda väga rasket ja vahel väga heidutavat meeleparanduse teekonda. Otsustage kindlalt teha kõik, mis võimalik, et aidata kaasa templitööle ja seda toetavale pereajaloo tööle, ning et aidata igat elavat hinge ja igat eesriidetagust hinge igal võimalikul viisil ja kõigi teie käsutuses olevate vahenditega.
Tulge templisse!
Artikli aluseks on trükis „Püha Tempel” (1980).