Kes pööras mu pead?
Ühe sakramendikoosoleku ajal 1972. aastal Peruus Piura linnas vaatas pereajaloo tähtsust puudutanud kõneleja ainiti mulle otsa. Oma kõne lõpus teatas ta minu üllatuseks: „Ma tean, et vend Rosillo hakkab seda tööd tegema.”
Ma olin olnud Kiriku liige vähem kui aasta, kuid võtsin pereajalooga alustamise endale eesmärgiks – mitte tema sõnade pärast, vaid sellepärast, et tundsin selleks ise soovi. Ma sain endale nelja põlvkonna sugupuutabeli ning vestlesin alustuseks oma vanemate ja sugulastega, et saada teada, mida nemad teavad. Iga kord, kui ma uurisin oma pere ajalugu, palvetasin ma ja palusin Issandalt abi.
Leidmaks oma emapoolsete vaarvanemate surmakuupäevi, sõitsin ma Põhja-Peruus asuvasse Zorritose linna, kuhu nad olid maetud. Kalmistu asus äärelinnas ja enamik surnuid puhkas kivist hauakambrites.
Ma läksin kalmistule ja hakkasin otsima, aga ei leidnud midagi. Seejärel otsustasin ma minna linna, et küsida ühelt sugulaselt, kas ta on ikka kindel, et meie vaarvanemad on maetud sinna. Kui ta vastas jah, ütlesin ma talle, et „siis ei lahku ma enne, kui olen saanud need kuupäevad.”
Ma läksin uuesti kalmistule ja alustasin süstemaatilisi otsinguid, läbides kõik hauakambritevahelised käigud ja lugedes kõiki hauakirju. Ma ei leidnud ikkagi nende hauakambreid ning põlvitasin ja palusin, et Issand mind aitaks. Seejärel otsisin ma uuesti – kuid tulemuseks oli sama. Ma olin väsinud, aeg oli juba hiline ja ma pidin lahkuma, et tegeleda muude plaanitud uuringutega.
„Ma tegin oma osa,” mõtlesin ma omaette. Ma pean lahkuma ilma oma eesmärki saavutamata.
Valmis lahkuma, suundusin ma eesvärava poole. Kuid kohe, kui olin astunud esimese sammu, tundsin ma, kuidas kaks kätt mul seljatagant peast kinni haarasid ja pöörasid mu pea ühe konkreetse koha poole. Mu silmad jäid pidama ühel väikesel määrdunud hauakivil, mis lebas maapinnaga ühel tasandil. Ma vaatasin seljataha, et näha, kes oli mul peast haaranud, kuid seal polnud kedagi.
Ma läksin hauakivi juurde, laskusin põlvili ja puhastasin kivil oleva kirja. Ma lugesin ülimalt tänulikult teavet, mida olin otsinud: Isidro Garcia Rosillo, surnud 1. august 1934. Francisca Espinoza Berrú, surnud 31. jaanuar 1954.
Mu esivanemate pikk ooteaeg oma päästvate talituste saamiseks lõppes 1980. aastal. Siis läksime me naisega São Paulo templisse Brasiilias, et saada oma Templiannid. Templis pitseeriti mind mu naisega ja mind ristiti mulle armsate lahkunud esivanemate eest.
Ristimisbasseini astudes meenus mulle too väike kalmistul olnud hauakivi. Ma astusin tasasesse ristimisvette, teades, et Issand oli suunanud mu samme, kui ma oma esivanemaid otsisin.