Onu Gilberto mälu
Kui ma hakkasin õppima surnute heaks tehtavast talitustööst, oli mulle inspiratsiooniks suur armastus, mida mu abikaasa oma vanaema vastu üles näitas, kindlustades, et tema templitalitused oleksid ära tehtud. See motiveeris mind uurima rohkem omaenda esivanemate kohta. Järgnenud aastatel on paljud õed ja vennad, teiste hulgas need, kes töötavad Mehhikos Guadalajara linnas mu kodu lähedases pereajalookeskuses, aidanud mul õppida, kuidas teha tööd minu esivanemate eest.
Ma sain 1991. aastal oma patriarhaalse õnnistuse ja mulle teatati, et peaksin tundma muret oma surnud esivanemate pärast ja pühendama end nendele. Ma seadsin selle tegemise endale eesmärgiks, mistõttu vestlesin iga päev oma vanematega, kes polnud Kiriku liikmed. Ma küsisin sageli oma suguvõsa kohta, kuid mu ema oskas rääkida mulle ainult minu vanavanematest.
Ühel päeval ütles mu ema, et mu isa vennal, onu Gilbertol, oli olnud infarkt. „Tema tahaks kindlasti sinuga rääkida,” ütles mu ema. „Tal on suurepärane mälu ja tema võib rääkida sulle suguvõsast nii mõndagi.”
Kui ma helistasin talle hooldekodusse, kus ta viibis, vastas tema naine telefonile ja ütles, et onul läheb halvasti ja ta ei saa rääkida. Ma soovisin talle kõike head ja ütlesin, et palvetan nende ja nende pere eest.
Järgmisel päeval helistasin ma hooldekodusse uuesti. Minu üllatuseks vastas telefonile mu onu.
„Onu Gilberto!” ütlesin ma. „Ma helistasin, et öelda, et olen innukalt su paranemise nimel palvetanud, ja et ma armastan sind.”
„Suur tänu sulle, Bibi,” vastas ta. „Ma ärkasin täna hommikul ja tundsin end palju paremini. Räägi, kuidas sul läheb.”
Ma rääkisin talle, et tahaksin väga teada saada nende sugulaste nimesid, kes olid pärit Araabiast ja Liibanonist. Mu emal oli mu onu mälu suhtes õigus. Ta teadis mu isapoolse suguvõsa kohta nimesid, kuupäevi ja kohti nelja põlvkonna ulatuses.
Kui ma toru hargile panin, oli mul tunne, et see oli meie viimane jutuajamine siin elus. Mul oli õigus. Issand oli aga õnnistanud meid mõlemaid, nii et ma võisin saada vajalikud andmed, et ühendada meie suguvõsa – nii praegu kui igavikus.