Ühenduse märkamine
Yang Su-yuan Chen on olnud pime 1981. aastast saadik, mil tal pärast kae eemaldamist tüsistused tekkisid. Silmanägemise kaotamine aitas tal aga leida evangeeliumi ning märgata lõpuks templi- ja pereajaloo töö tähtsust.
Kui õde Chen oli alles hiljuti pimedaks jäänud, ei mõistnud ta, et kaks noort neiut, kes tema uksel vett küsisid, olid misjonärid. Nende sissekutsumine muutis kogu ta elu.
„Enamik inimesi pidas mind mu pimeduse tõttu kasutuks,” ütleb õde Chen. „See aga polnud see, mida Jumal mulle öelda tahtis. Ta saatis misjonärid pärast mu nägemise kaotamist mulle õpetama, et me oleme kõik Jumala lapsed ja et Ta maksis meie lunastamiseks kõrget hinda. Ma sain teada, mida ma olen väärt, tänu Jeesuse makstud lunahinnale. Ma olen hindamatu.”
Sellest ajast peale on õde Chen teeninud Taiwani Tao Yuani vaias Chung Li I koguduses paljudes kutsetes ja 1992. aastast peale on ta teeninud ka templis.
Nägemise kaotus polnud siiski ainus katsumus, millega õde Chen pidi silmitsi seisma. 1987. aastal pidi ta peaaegu surema, kui tal leiti suur tsüst, mille tõttu tal tuli eemaldada üks ribidest. Ta jäi ellu, kuid arstiarved kulutasid ära kõik, mis ta elu jooksul säästnud oli. Ta imestas, miks küll Jumal teda lihtsalt ära ei võtnud.
Ta ütles, et Tema vastuseks oli: „Sul on veel palju teha.”
Ei läinud kaua, kuni ta tundis, et teda tõmbab pereajalugu.
„Ma mõtisklesin, kuidas küll sugupuud uurida, kui ma ei näe?” ütleb ta. „Tunne aga ei lahkunud.”
Ühe kalli sõbra abiga on ta jõudnud peamise sugupuuga 22. põlvkonnani ja teinud naiste eest kõik talitused ise. Nüüd töötab ta sugupuu harude kallal. Selle käigus on ta hakanud hindama lahutamatut sidet templitöö ja pereajaloo vahel.
„Me saame templis palju talitusi ja need kõik on tähtsad,” ütleb õde Chen. „Kuid meil tuleb uurida omaenda pereajalugu. Me ei saa anda neid talitusi oma esivanematele oma sugupuud uurimata.”
„Pereajaloo- ja templitöö on ükssama töö,” ütles vanem Dennis B. Neuenschwander Seitsmekümnest. „Pereajaloo uurimine peaks olema peamine templitalituste jaoks esitatud nimede allikas ja templitalitused on peamine põhjus pereajaloo uurimiseks.”1
Õde Chen peab nüüd võitlust uue haiguse ja kergekujulise südameinfarkti järelmõjudega. Küsinud kakskümmend aastat tagasi esimest korda Jumalalt, miks Ta oli ta ellu jätnud, leidis ta end taas sama küsimust esitamas – ja sai sama vastuse. „Kas ma pole juba öelnud sulle?” tundis ta Teda ütlemas. „Su templitöö pole veel tehtud.”
Nii veedab õde Chen ka edaspidi ühe nädala kuus templis.
„See on see, mida me peame tegema oma esivanemate heaks, mida nad ise ei saa enda heaks teha,” ütleb ta. „Minul, minu olukorras, ei ole ajaga seotud kohustusi, nagu teistel on seoses töö ja muu taolisega. Mul on vaja teha kõvasti tööd nüüd, kui ma veel saan.”