Sulle! Jutuajamine Noorte Naiste üldjuhatusega

Noorte Naiste üldjuhatus: juhataja Susan W. Tanner (keskel), esimene nõuandja Julie B. Beck (vasakul) ja teine nõuandja Elaine S. Dalton (paremal), räägivad sellest, kuidas lapsevanemad ja juhid saavad aidata noortel soovida elada evangeeliumi käitumisnormide järgi üha enam ja üha otsusekindlamalt. Hiljem kutsuti õde Beck Abiühingu üldjuhatajaks ja Mary N. Cook Noorte Naiste üldjuhatusse.

Millele peaksid lapsevanemad ja juhid keskenduma, kui nad räägivad noortele käitumisnormidest?

Õde Susan W. Tanner: Meie kui juhatuse juhtmõtteks on: „Ma saan hakkama raskete asjadega.” Meie preesterluse nõustaja vanem John B. Dickson soovitas, et me muudaksime seda järgnevalt: „Kui ma tean, kes ma olen, saan ma hakkama kõigega, mida Ta minult palub.” Meil on tugev tunne, et kui meie noored mõistavad, kes nad on Jumala lastena, peavad nad käitumisnormidest kinni. Oma päritolu tajumine annab neile enesekindlust.

Õde Elaine S. Dalton: Käitumisnormidest rääkimine pole sama mis reeglitest rääkimine. Käitumisnormid on seotud Püha Vaimu kaasluse väärimisega. Käitumisnormid on seotud pühades paikades seismisega, nii et te olete Jumaluse kolmanda liikme kaasluse väärilised. Tema on teie juhataja rajal, millele te astusite, kui teid ristiti ja kinnitati – rajal, mis viib templisse.

Õde Julie B. Beck: Mul on meeles üks reporter, kes ründas meie käitumisnorme kui piiranguid. Ta oli lugenud trükist „Sulle, noor!” ja tundis, et seal on vaid reeglid. Seega rääkisin ma talle turvalisusest ja valikutest, ning kasutasin sõnu vabaks tegema, vabastama ja kaitsma. Ma ütlesin näiteks, et kui noor naine peab kinni meie käitumisnormidest ja ei joo alkoholi ega tarbi narkootikume, ei saa temast kunagi nende harjumuste ori. Ta on vaba ja tema valikuvõime mitmekordistub, kuna tal pole probleeme sõltuvusega. Reporter hakkas kaasa noogutama, kui mõistis, et käitumisnormid polegi piirdeaed, et meid paigal hoida. Käitumisnormid on need, mis aitavad meil minna valikuid täis maailma ja seal hakkama saada. Me võime siin maailmas oma panuse anda ning elada õnnelikult ja tulemuslikult, kuna oleme kaitstud.

Kuidas saavad lapsevanemad ja juhid panna noori käitumisnorme oma südames omaks võtma?

Õde Tanner: Vahel vaatame me raskustele, millega noored silmitsi seisavad, ja näeme vaid praegust hetke, ega näe kaugemale. Huvitav on lugeda trükist „Sulle, noor!” otsides sealt lubadusi. Huvitav on lugeda pühakirju, otsides sealt lubadusi. Alati, kui meid manitsetakse midagi tegema, järgneb sellele üldjuhul lubadus. Vanemad ja juhid, kes on elanud käitumisnormide järgi, on suurepäraseks eeskujuks. Noored võivad näha, et meie elus on leidnud aset head asjad, et me oleme suutnud luua igavese perekonna. Need on lubadused, mis on meie elus täide läinud.

Õde Dalton: Ma pole veel kohanud kedagi, kes ei tahaks endale seda, mida lubatakse trükises „Sulle, noor!” „Te suudate täita oma elutööd arukamalt ja oskuslikumalt”, te suudate „pidada vastu katsumustele suurema julgusega”, „teile on abiks Püha Vaim”, „te tunnete head tunnet oma südames”, te „olete positiivseks mõjuks teiste elus” ja „te võite minna väärilisena templisse” (lk 2).

Õde Beck: Kui te ei tunne kahetsust õnnistuste saamise üle, siis te ei saa suhtuda kahetsusega sellesse, mis teile need õnnistused toob.

Õde Dalton: Vahel peavad lapsevanemad mõnda käitumisnormi pisiasjaks. Nad ütlevad: „Ma ei hakka selle üle lahingut lööma või mingi künka pärast langema.” Kuid asi pole mitte künkas vaid pühaduses. Käitumisnormi puhul on asi mõistmises, kes sina kui Jumala laps oled.

Kuidas saavad lapsevanemad ja juhid saada jagu hirmust lapsi solvata või võõrandada?

Õde Beck: Mulle tulevad mõttesse mõned pühakirjakohad: „Ära karda neid, sest mina olen sinuga” (Jeremija 1:8) ja „Ava oma suu ja see täidetakse” (Moosese 6:32). Issand ootab, et Tema juhid – ja iga lapsevanem on juht – räägiksid tõde.

Õde Tanner: Õpetuse ja Lepingute 121. osas öeldakse, et „aeg-ajalt teravasti noomides” tuleb „seejärel näidat[a] üles veelgi suuremat armastust” (s 43). Kui noored teavad kõigepealt, et te neid armastate, kuulavad nad parema meelega. Ja kui te ka pärastpoole armastust üles näitate, võite te öelda ka karme asju.

Õde Beck: Ma arvan, et me alahindame noori. Nende elus on jõudnud kätte uurimise aeg – aeg küsida „miks?” Selleks on põhjus: Issand tahab, et nad saaksid omaenda tunnistuse. Juhtide ja lapsevanemate tööks on anda neile õpetusel põhinevad vastused ja toetada käitumisnorme, õpetades, mis on nende põhjused. Ma mäletan oma jutuajamisi ühe tütrega pühapäevase riietuse üle. Ma selgitasin, kuidas ta peaks minu arvates sakramendikoosolekuks riietuma. Ma õpetasin talle ka sakramendist ja tunnistasin, miks me käime kirikus. Ma tegin seda armastusest. Ta ei muutnud oma riietumisviisi ei sel pühapäeval ega ka nädala pärast. Kuid peagi hakkas ta riietuma sakramendikoosoleku jaoks eeskujulikumalt. Ma olin kannatlik, kuni ta ise selles veendus. Ja ta ei hakanud enam kunagi varasemal kombel riietuma. Teda õpetati ja tema „miks” sai vastuse.

Kuidas saab trükis „Sulle, noor!” aidata lapsevanematel ja juhtidel vastata „miks” küsimustele?

Õde Tanner: Mulle meeldib trükis „Sulle, noor!”, sest see põhineb Kiriku õpetusel. Kiriku õpetus on igavene tõde, mis kehtestati enne maailma rajamist. Ja käitumisnormid põhinevad Kiriku õpetusel ja nii jäävad ka käitumisnormid muutumatuks. Need ei ole midagi vanamoelist, mille täiskasvanud on välja mõelnud pelgalt selleks, et elu raskeks teha. Trükises „Sulle, noor!” tuuakse välja õpetus ja käitumisnormid vast selgemini kui üheski teises allikmaterjalis. Seal räägitakse ka tagajärgedest. Seega võite te mõista, mis on igavene tõde, mis see on, mida me peaksime või ei peaks tegema ning miks me peaksime või ei peaks seda tegema. Sellest raamatust võib olla lapsevanematele suur abi. Vahel, kui ma mõtlen, et tahan selgitada midagi õigesti ja arusaadavalt, võtan ma selle raamatu kätte ja mõte, mida vajan, on kokku võetud ühe lausega.

Millised on muud viisid, kuidas lapsevanemad ja juhid saavad kasutada trükist „Sulle, noor!”?

Õde Beck: Te võite arutada seda käitumisnormide kaupa pereõhtul ning märgistada igas osas ära õpetuse, käitumisnormid ja tagajärjed. Kiriku õpetajana võite te kasutada seda iga kord, kui te õpetate. Ma olen jätnud selle abil meelde mõned võtmeväljendid, mida ma tahan tõeliselt rõhutada, ja ma olen avastanud, et noortega rääkides vupsavad need laused iseenesest välja.

Õde Dalton: Üheks võtmeväljendiks on näiteks järgmine: „Saatan tahab, et sa mõtleksid, et sa ei saa meelt parandada, kuid …”

Õde Dalton ja õde Beck üheskoos: „… see on täiesti vale” (lk 29)!

Õde Tanner: Noored on sageli üksteisele parimad õpetajad. Üks asi, mida meile meeldib teha, kui me räägime noortega, on ulatada mõnele noorele trükis „Sulle, noor!” ja öelda: „Ma tahan, et sa valiksid ühe neist käitumisnormidest ja peaksid mõne minuti pärast sel teemal väikese kõne.” Ma olen kuulnud nii paljusid spontaanseid kõnesid, mis on täitnud ruumi Vaimuga. Kui noored räägivad oma kogemustest ja tunnistavad, siis nad tunnevad Vaimu ja hakkavad kogema raamatu väge.

Õde Beck: Kord aastas peetavast käitumisnormide õhtust ei piisa. Me võime kasutada trükist „Sulle, noor!” laagris, me võime kasutada seda noortekonverentsil ning ametlikes ja mitteametlikes olukordades. See on allikas, mis peab olema alati noorte ees. Ning lapsevanemad ja juhid peavad elama selle järgi. Te ei saa olla juht, kes räägib noortele, milliseid filme mitte vaadata ja läheb seejärel ise neid vaatama. Te ei saa olla ema, kes ütleb: „Ära kanna seda sündsusetut kleiti” ja seejärel kannab ise samasugust. Te ei saa olla isa, kes ütleb: „Maksa kümnist,” aga ise ei maksa.

Kas trükisel „Sulle, noor!” on seega mingi roll inimeste jaoks, kes pole noored?

Õde Dalton: Mina ütlen selle kohta lihtsalt „Sulle!” See on meile kõigile.

Õde Beck: Minu raamatul on minu nimi ja sinna tehtud märgistused on tehtud minu jaoks. Käitumisnormid ei varieeru vastavalt soole ega vanusele; need on mõeldud Jumala lastele.

Millised on mõned vahetud õnnistused, mida me saame, kui elame trükises „Sulle, noor!” õpetatud Issanda käitumisnormide järgi?

Õde Dalton: Meelerahu.

Õde Beck: Püha Vaimu kaaslus.

Õde Dalton: Ja enesekindlus. See on seotud 2007. aasta Ühisürituse teemaga: „Kaunistagu voorus lakkamatult sinu mõtteid; siis kasvab sinu enesekindlus tugevaks Jumala ees” (ÕL 121:45). Need vahetud õnnistused on tähtsad, sest vahel mõeldakse, et: „Kui ma selle kasuks otsustan, pole mul ühtegi sõpra.” Kahjuks võib see tõeks osutuda.

Õde Tanner: Minuga juhtus nii seitsmendas klassis. Ma olin aus, tehes vastupidiselt sellele, nagu üks populaarne tüdrukuterühm minult ootas. Mul ei olnud seetõttu sõpru ja ma olin kurb, kuid olin kindel, et olin teinud õigesti. Ma olen kindel, et see oli see, mis mulle sel ajal toeks oli. Ma teadsin, et võiksin vaadata näkku neile, kellele mul oli vaja tegelikult näkku vaadata – oma Taevasele Isale ja oma perele. Kuid isegi selline teadmine ei võta ära valu.

Õde Dalton: Trükises „Sulle, noor!” ei lubata sulle, et käitumisnorme järgides on su elu probleemideta, kuid seal öeldakse, et te suudate „pidada vastu katsumustele suurema julgusega” (lk 2). Kuigi ma ei mõistnud seda tol õhtul, kui lahkusin peolt ja sulgesin ukse kogu oma seltsielu tulevikule – tollest hetkes alates hakkasid populaarsed lapsed mind vältima – tean ma nüüd, et käitumisnormide järgi elamine võimaldab olla juht. Kui ühel noorel naisel või ühel noorel mehel jagub julgust elada nende käitumisnormide järgi ja kõndida minema kohatust olukorrast, annab see teistele julgust järgneda.

Millised on need pikaajalised õnnistused, mis tulevad, kui elada trükises „Sulle, noor!” toodud käitumisnormide järgi?

Õde Beck: Möödunud nädalal olin ma oma lastelastega sisseoste tegemas. Ma märkasin, et üks müüja jälgis meie lõbutsemist. Ma andsin talle hiljem Kirikut tutvustava kaardikese. Ta ütles mulle: „Ma olen jõudnud oma elus sellesse punkti, kus ma püüan ohjad enda kätte võtta, aga ei tea, kuidas.” Me ajasime juttu. Ma märkisin talle lõpetuseks: „Kui sa tahad, et sul oleks minuvanuselt see” – ja ma osutasin oma lastelastele – „pead sa jälgima väga hoolikalt, milliseid valikuid sa teed praegu. Valikud, mida mina tegin sinuvanuselt, määrasid ära, kes ma olen praegu.”

Õde Dalton: Pikaajalised õnnistused lainetavad läbi põlvkondade ja üks väike asi, mida te teete praegu, võib muuta suurel määral seda, kuhu te välja jõuate ja kuhu jõuavad välja teie järelpõlved. Ja me ei saa unustada, et meile eelnenud põlvkonnad tegid ohverdusi, et meil oleks evangeelium ja et me oleksime teadlikud käitumisnormidest.

Kuidas võivad noored saada hakkama ahvatlustega ning saada osa nendest vahetutest ja pikaajalistest õnnistustest?

Õde Dalton: Kui ma küsin noortelt: „Mis on teie jaoks kõige raskem?” ütlevad paljud, et selleks on pidudel käimine ja alkohoolse joogi pakkumise korral selle joomata jätmine.” Ma küsin seepeale: „Miks te olete sellel peol?” Ja nemad ütlevad: „Ma lähen, et olla teistele heaks eeskujuks.” Mina vastan seejärel alati: „Tooge oma sõbrad sellisesse kohta, kus nad võivad tunda Vaimu. Ärge minge kunagi kohta, kuhu Vaim ei lähe. Hoiduge sellistest kohtadest!”

Õde Beck: Vanem Lynn G. Robbinsil Seitsmekümnest on üks analoog. Ta ütleb, et kui te olete šokolaadiküpsisevabal dieedil, kuid lähete ometi kööki just pärast küpsiste valmimist, kui lõhn on isuäratav ja te kujutate ette, kuidas šokolaaditükid küpsist murdes sulavad, siis kui kaua võtab aega, enne kui te ühte maitsete? Kui tugev te tegelikult olete? Sel juhul on tegu vastupanemisega – või püüdega vastu panna. Kui te aga olete šokolaadiküpsisevabal dieedil ega lähe kööki, kus neid küpsetatakse ja ei küpseta neid ka ise, sel juhul te väldite ahvatlust. See on kergem!

Mida võivad noored, kes järgivad neid õigemeelseid käitumisnorme, saavutada?

Õde Beck: Saatan ründab meie noori igast küljest. Meil on aga kaitse ja seega ei pea me kartma. Me võime usaldada Issanda lubadusi. Ta ütleb, et noored mehed ja noored naised uinuvad unenägusid nähes ning näevad nägemusi, ja et Ta valab oma Vaimu nende peale viimsel ajal ning laseb õigsusel ja tõel söösta tulvana üle maa (vt Joel 2:28–32; Mooses 7:62). Pole midagi õigemeelset, millega noored ei saaks hakkama!

Õde Dalton: Meie noored on maapealsetes lõpustseenides põhimängijad. Me loeme õnnetustest ja kõigest, mis toimub, kuid trükises „Sulle, noor!” toodud käitumisnormide järgi elamine hoiab, kaitseb ja tugevdab meie noori sellisel viisil, et nad suudavad teenida ja teha selliseid asju, mida keegi teine teha ei suuda.

Õde Tanner: Tänapäeva noored on nagu Heelamani sõjavägi! Need noored kasvatati üles selleks, et päästa nefilaste põlvkond, ja meie noori kasvatatakse üles selleks, et päästa see põlvkond.

Kuidas aidata noortel jõudu leida?

Üks moodus, kuidas trükise „Sulle, noor!” (nr 36550 124) õpetused oma elus omaks võtta – ja panna noori need oma südames omaks võtma – on kindlaks teha, millised õpetused, käitumisnormid ja tagajärjed on igas selle raamatu osas välja toodud. Vaadelgem näiteks osa pealkirjaga „Seksuaalne puhtus”.

Õpetus annab vastuse küsimusele: „Miks me elame nende käitumisnormide järgi?”: „Abikaasade vaheline füüsiline intiimsus on ilus ja püha. Jumal on määranud selle laste loomiseks ning abikaasade vahelise armastuse väljendamiseks. Jumal on käskinud hoida seksuaalset intiimsust abielu jaoks” (lk 26).

Käitumisnormid annavad meile teada, mida me peaksime ja ei peaks tegema: „Ärgu olgu sul mingisuguseid seksuaalseid suhteid enne abielu ja ole pärast abiellumist täiesti ustav oma abikaasale” (lk 26).

Tagajärjed on need positiivsed ja negatiivsed tulemused, mis järgnevad käitumisnormide järgi elamisele: „Kui sa kuuletud Jumala käsule olla seksuaalselt puhas, valmistud sa tegema ja pidama pühasid templilepinguid. Sa valmistud ehitama üles tugevat abielu ja tooma maailma lapsi, kes kuuluvad armastavasse perekonda. Sa kaitsed ennast emotsionaalsete kahjustuste eest, mis kaasnevad alati sellega, kui jagada kellegagi füüsilisi intiimsusi abieluväliselt” (lk 26).

Käitumisnormidest rääkimine

Üks mu tuttav noor naine oli veidi nördinud, kui sõbrad seadsid tema käitumisnormid kahtluse alla: „Miks sa ei saa minna kohtama, enne kui oled 16?” „Miks sa ei joo?” Kui ta palvetas selle üle, kuidas selle olukorraga toime tulla, tuli talle järgmine idee: „Ma panen trükise „Sulle, noor!” oma teksapükste taskusse. Kui inimesed küsivad minult näiteks kohtamaskäimise kohta, annan ma neile selle raamatu ja lasen neil lugeda sealt kohtamaskäimise kohta.”

Tuli välja, et see on suurepärane idee! Kolme kuu jooksul andis ta ära 52 raamatut „Sulle, noor!” ja kolm uut sõpra hakkasid käima kirikus koos temaga.

See noor naine oli julge sõbralikul moel ja ei vabandanud oma käitumisnormide pärast. Kui noored elavad käitumisnormide järgi kindlalt ja ilma end välja vabandamata, tunnevad teised nende vastu austust ja võtavad neist eeskuju.

Mary N. Cook, teine nõuandja Noorte Naiste üldjuhatuses.