Kirikusõit
Kui ma olin seitsmeaastane, said mu ema ja isa sõpradeks ühe vähemaktiivse perega meie kogudusest, kus oli üksikema ja tema kaks poega. Mu vanem vend John ja mina olime umbes sama vanad kui need kaks poissi Robin ja Shannon, ja nii tundus sõbrakäe ulatamine igati otstarbekas.
Sellel perel polnud autot ja mu isa lubas võtta nad nende kodust lähedalasuvas linnas auto peale ning sõidutada neid kirikusse ja tagasi. Ma mäletan neid päevi, kui mu isa kutsus meid vennaga kaasa, kui ta neile järele läks. Tol ajal panin ma seda pahaks, kuid vaatamata mu kurtmisele jätkas isa nende sõidutamist, kuni nad käisid kirikus aktiivselt ja said oma auto. Robin ja Shannon said peagi ristitud ja liikmeks kinnitatud ning nende ema hakkas osalema Abiühingus. Ma ei mõistnud tollal seda positiivset vastukaja, mis järgnes sellisele teenimisele.
Mu isa suri mõned kuud enne seda, kui ma läksin kaheksandasse klassi. Lisaks kurbusele tekitas minus ebakindlust mu välimus ja sõprade puudumine. Ma hakkasin tundma meeleheidet ning jalutasin lõunatunni ajal koju ja tagasi, kuna ei suutnud taluda omaette istumist.
Tol samal aastal kolis meiega sõbrunenud pere meie kooli piirkonda ja Shannon hakkas käima minu koolis. Meist said kohe sõbrad. Ma tundsin, et mind tahetakse, ega olnud enam kurb. Teadmine, et kellelegi meeldib mu sõber olla, tõstis mu enesekindlust ja enesehinnangut. Ma ei pidanud enam lõunatunnil üksi olema.
Meie sõprus süvenes keskkooli ajal. Kui meie vanemad vennad läksid kõrgkooli ja misjonile, said meist Shannoniga nagu asendusvennad. Me saime oma noorkotkaste autasud sama austamistseremoonia käigus, käisime samas ülikoolis, läksime samal suvel misjonile ja meist said hiljem toakaaslased. Me abiellusime mõlemad Soolajärve templis imeliste naistega ja meie esimesed lapsed sündisid kolmekuise vahega.
Ühel õhtul, veidi enne Shannoni pulmi, hakkasime me rääkima oma lapsepõlvest. Ma rääkisin talle, kuidas ta oli aidanud mul toime tulle mu ebakindlustega ja harjuda mu isa surmaga. Ma lisasin, et tema sõprus oli see, mis aitas mul oma elu muuta. Shannon ütles mulle seejärel, et kui mu isa poleks tema peret kirikusse sõidutanud, poleks ta käinud kirikus, teeninud misjonil ega oleks pitseeritud templis.
Vaim liigutas mind selle jutuajamise vältel tugevalt, kui ma mõistsin neid õnnistusi, mis tulid meie ellu tänu lihtsale kirikusõidule. Mõtiskledes Shannoni sõprusele, mõistsin ma, et mu isa aitas päästa mitte üksnes Shannoni pere, vaid valmistas ette ka sõbra, kes aitas päästa tema enda poja.