Alguseni vastupidamine
Võttis seitse aastat, aga oli ootamist väärt.
Kes on õpetajad?” küsisin ma oma sõbrannalt, kui me 2000. aasta veebruaris ühel laupäevahommikul mööda tänavat kõndisime. Me olime tollal neljateistkümneaastased.
„Nad on minu sõbrad ja on siin nagu misjonil,” ütles ta. Me polnud kunagi varem usust rääkinud, kuigi olime parimad sõbrad. Ta ütles mulle, et läheme inglise keele tundi, mida tema sõbrad tasuta õpetavad. Ta teadis, et olen sellest huvitatud, kuna käisin Inglise kolledžis.
Kui me hoonesse sisenesime, jäid mu silmad pidama seintel olnud piltidel. On see kirik? See ei näinud välja nagu Bulgaaria õigeusukirik, ainus, mida ma olin varem külastanud. Enamik inimesi peab kõiki muid kirikuid sektideks. Lisaks sellele, kui Bulgaaria oli kuni 1989. aastani kommunistliku režiimi all, olid usulised tõekspidamised hukkamõistetud ja paljud inimesed suhtuvad ikka veel usku kui millessegi väärasse.
Mu sõber küsis minult, kas tahaksin tulla järgmisel päeval kirikusse. Ma vastasin jaatavalt, tehes seda rohkem uudishimust kui vagadusest. Ma teadsin, et kui tema juba läheb, pole selles midagi halba.
Ma hakkasin regulaarselt kirikus käima. Ma tahtsin selle õpetuste kohta rohkem teada saada. Ma tahtsin teada, miks need nimesilte kandvad noored olid lahkunud oma kodumaalt, et tulla Bulgaariasse ja sukelduda siinsesse vaenulikku usuõhkkonda. Kuigi ma polnud tollal usklik, pani miski mind Kiriku üritustest osa võtma. Mulle meeldis misjonäride sõbralikkus ja liikmete soojad naeratused.
Ma sain sõbraks koguduse noorte naistega. Mind hämmastas nende usk ja suur soov teisi teenida. Ma mäletan, kui tegin oma esimese palve Noorte Naiste tunnis. Ma polnud kunagi varem palvetanud ega teadnud, kui vägev üks palve olla võib. Ma polnud tundnud seda tugevat sidet meie Taevase Isaga, mis kaasneb palvega. Ma polnud teadnud, et olen Tema tütar. Pärast seda pole ma lakanud enam kunagi palvetamast. Iga kord, kui olen pidanud saama jagu mõnest raskusest, olen ma teadnud, et võin paluda juhatust oma Taevaselt Isalt. Sageli tõid need palved mu silmadesse pisarad, sest ma tundsin Püha Vaimu kinnitust, et Jumal armastab mind. Ma hakkasin Issandat usaldama.
Teisme-ea ahvatluste saabudes oli mul juba kindel usk Jeesusesse Kristusesse, mis andis mulle jõudu nendest ahvatlustest jagu saada. Ma nägin, kuidas Saatan ahvatles mu eakaaslasi maiste asjadega ja kuidas väikesed järeleandmised viisid suuremateni. Oma põhimõtete eest seista oli raske, kuid side, mis mul oli palve kaudu mu Taevaisaga, aitas mul ahvatlustest eemale hoida. Ma olin otsustanud elada päästmisplaani põhimõtete järgi. Ma teadsin ilma kahtlemata, et ühel päeval mind õnnistatakse.
Kahjuks ei saanud ma tol ajal Kirikuga liituda. Mu vanemad, eriti mu isa, olid tugevalt selle vastu. Ma sain temast siiski aru. Tema vanemad ei viinud teda kunagi kirikusse. Ta kasvas üles, kui riik oli kommunistliku võimu all. Ometi ma teadsin, et Issand oli loonud tee, kuidas ma saan ühel päeval Kirikuga liituda. Ma olin juba teadlik, et see tee saab olema väga raske. Kuid ma olin õppinud pühakirjadest, et kannatused võivad teha meile head.
Ma käisin seminaris ja hiljem instituudis, osalesin Kiriku üritustel ja tegin isegi algust oma Isikliku Arengu programmiga. Ma ei jõudnud Noorte Naiste üritusi ära oodata. Ma ei unusta iial neid tunde, mis me veetsime küpsetades, kaarte või järjehoidjaid valmistades, oma klassi kaunistades või mänge mängides, ega unusta ka meievahelist imelist sõbravaimu. Iga üritus aitas mul mõista oma jumalikku loomust ja rolli elus.
Üks raskemaid Isikliku Arengu projekte oli õppida pähe trükis „Elav Kristus”1. Kui ma seda teksti vaatasin, arvasin ma, et selle meeldejätmine saab olema üks suur proovilepanek. Paari nädala pärast ma juba teadsin, miks see projekt kuulus „Usu väärtuse” alla. See pani proovile usu ja kannatlikkuse, kuid selle tagajärjed olid rahuldust pakkuvad. Apostlite tunnistus aitas mul tugevdada minu usku ja tunnistust. Pidades meeles nende inspireerivaid sõnu Kristuse jumaliku elu ja teenimistöö kohta, sain ma ka ise julgust Temast tunnistada.
Kui ma olin umbes kuueteistkümnene, oli meil üks üritus põhimisjonäriks olemise kohta. Me jagunesime paaridesse ja elasime nädal aega nagu misjonärid. Ma mõistsin siis esimest korda, kui tähtis on jagada oma tunnistust teistega. See tegevus aitas mul mõista mitte üksnes seda, kui raske on Issandat teenida, vaid ka seda, millist rõõmu me tunneme evangeeliumi jagades ja nähes, kuidas Kristuse õpetused muudavad kellegi elu. See aitas mul mõista, mis tunne on „seista, kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal” (Moosia 18:9).
„Aktiivse mitteliikmena,” nagu kõik mind kutsusid, õppisin ma olema kannatlik ja lootma, et ühel päeval saab minust Kiriku liige. Ma teadsin, et sellega pannakse proovile minu usk ja kannatlikkus. Ma mõtisklesin, kui kaua läheb aega, et saada puhtaks ja alustada uut elu.
See päev saabus peaaegu seitse aastat pärast seda, kui mu sõber mind tol 2000. aasta külmal veebruarihommikul kirikusse kaasa võttis. Mind ristiti 21aastasena Sofia misjonikodus. Mu ristimispäev oli üks mu elu õnnelikumaid. Ma tundsin tol hetkel seda suurt lunastavat armastust, mida Taevane Isa tunneb minu vastu. Ma tundsin seda veel enam, kui võtsin järgmisel päeval sakramenti. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Minu sees põlenud Vaim ütles mulle, et see oli olnud ootamist väärt. Ma võisin tunda lõpuks rõõmu Püha Vaimu annist ja teistest Kiriku liikmeks olemise õnnistustest.
Ma olen tänulik, et mind on õnnistatud teadmistega taastatud evangeeliumist. Ma tean, et usu ja kannatlikkusega võime me elukatsumustest jagu saada. Ei ole suuremat ega rahuldust pakkuvamat eesõigust kui olla maa peal ainsa õige Kiriku liige. Miski ei too suuremat õnne kui teadmine, et vääriliste Kiriku liikmetena saame me elada taas koos Jumalaga.