Kirjaoskus parandab elukvaliteeti

Kaks viimse aja püha räägivad, kuidas lugema ja kirjutama õppimine muudab elu.

Inimesed parandavad kogu maailmas omaenda ja teiste elukvaliteeti, omandades peamise kirjaoskuse.

Armastus õppimise vastu

Mehhikos sündinud Shirley Florence Sainz räägib loo sellest, kuidas tema ema vaevanägemine kirjaoskajaks saamisel sai teistele õnnistuseks:

„Kui mu ema Anita Valenzuela Mendoza oli kaheaastane, sai mu vanaisa kaevandusõnnetuses surma, jättes mu vanaema üksi kaheksa lapsega ja peaaegu olematute vahenditega nende ülalpidamiseks. Mu vanaema ei osanud ei lugeda ega kirjutada ja ei tundnud numbreid.

Kui mu ema oli kuueaastane, avanes tal eriline võimalus kooli minna, kuigi tal polnud ei pliiatseid, pabereid ega raamatuid. Sellest hoolimata meeldis talle õppida ja nii tikkis ta salvrätte, pühkis klassiruumi põrandat ja tassis sisse küttepuid, et selle eest paberit saada. Kodus õmbles mu vanaema hinnalistest ajalehepaberilehtedest mu ema jaoks märkmiku.

Õpetajad hindasid mu ema innukust. Nad ei pööranud tähelepanu tema kulunud riietele ja sassis juustele ning kustutasid ta teadmistejanu. Algkooli lõppedes pakkus ühe tema kooliõpetaja pere mu emale edasiõppimise võimalust. Ta ei saanud siiski edasi õppima minna ja tema ametlik haridustee lõppes.

Aastaid hiljem, 27aastasena, puhkes mu ema haridus õide, kui ta kohtas mu isa ja isa tutvustas talle evangeeliumi. Talle meeldis õppida pühakirju lugedes. Ka Abiühing pakkus talle palju võimalusi oma teadmiste suurendamiseks.

Mu ema sisendas mulle armastust õppimise vastu ning ma olen lõpetanud kõrgkooli ja olen nüüd ise algklassiõpetaja. Meie perekonda on kahe põlvkonna vältel suuresti õnnistatud, kuna mu ema õppis noore tütarlapsena lugema ja kirjutama. Tema kirjaoskus avas talle ukse Jeesuse Kristuse evangeeliumi mõistmiseks ja vastuvõtmiseks. Selle tulemusena on õnnistatud kõik mu ema järelpõlved.”

Evangeeliumi kirjaoskuse klass

Õde Sainzi lugu pole ainulaadne. Kui inimesed õpivad lugema ja kirjutama, võivad nad mõista paremini evangeeliumi ja õnnistada teiste elu. Peamise kirjaoskuse omandamine aitas Nigeerias Kirikusse pöördunud Paul Imietehel paremini mõista ja jagada evangeeliumi. Ta meenutab:

„Ma liitusin Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga Nigeerias Warri linnas. Kiriku liikmeks olemine pani mind mõistma, kui vajalik on õppida lugema ja kirjutama. Kui mu preesterluse juhid tegid mulle ülesandeks kõneleda ja palveid teha, hakkasin ma kirikust eemale hoidma. See põhjustas mulle sellist häbi.

Kui ma kolisin Abuja linna, nägin ma Kiriku raamatuid ja ajakirju ning tundsin tugevat vajadust õppida lugema ja kirjutama. Ma soovisin lugeda neid väljaandeid, mida teised liikmed lugesid ja mille üle nad olid rõõmsad. Enamus sealseid Kiriku liikmeid rääkisid rõõmuga oma tunnetest, tunnistades evangeeliumist, ja ka mina tahtsin olla võimeline väljendama neid tugevaid tundeid, mis mul on evangeeliumi õigsuse kohta. Ma teadsin siis, et pean õppima lugema ja kirjutama.

Ühel pühapäeval otsustasin ma minna Pühapäevakooli evangeeliumi kirjaoskuse klassi. Ma nägin oma esimesel päeval, et teised klassikaaslased olid peamiselt õed ja nooremad poisid. Mina olin klassis ainuke täiskasvanud meesterahvas. Mul oli kiusatus lahkuda, kuid suur õpihimu ei lasknud mul ära minna. Meie õpetaja kannustas igaüht lugema evangeeliumi kirjaoskuse käsiraamatut ja pühakirju.

Ma tegin lugemaõppimiseks suuri ponnistusi. Ma lugesin pühakirju ja Kiriku ajakirju. Ma hakkasin paremini aru saama, kui mind kutsuti teiseks nõuandjaks Idu koguduse Pühapäevakooli juhatuses. Esialgu kahtlesin ma oma võimetes. Kui mind aga ametisse asetati, tõi koguduse juhataja kuuldavale õnnistuse, et suudan seda kutset suurendada. Ametisseasetamise ajal valdas mind kindlustunne.

Kaks nädalat hiljem tehti mulle ülesandeks õpetada täiskasvanute Pühapäevakooli. Kuigi mu suutlikkus valmistas mulle muret, valmistusin ma selleks kogu nädal, kui töölt tulin ja isegi töövaheajal. Kui saabus pühapäev ja aeg õpetamiseks, tegin ma lühikese vaikse palve ja palusin, et Taevane Isa mind juhataks. Kui ma avasin suu, et rääkida, olin ma üllatunud, et sõnad lausa voolasid. Ma arvasin, et hakkan kogelema, aga ei hakanud.

Enamus klassiliikmeid on minust haritumad, kuid nende vastused ja näoilmed olid mulle kannustuseks. Ma tundsin kogu tunni jooksul rahu.

Evangeeliumi kirjaoskus on tugevdanud minus soovi omandada parem ametlik haridus. See on aidanud mul ka mõista paremini evangeeliumi ja võimaldanud mul paremini teisi teenida.

Ma olen ametilt skulptor ja töötan ehitusfirmas, kus kasutan oma puutööoskust. Nigeerias on meil üks vanasõna, mis ütleb: „Puuraiumiseks kasutatav kirves on nii tähtis, et seda kantakse kahe käega ja õlale toetades.” Kirves on liiga tähtis, et seda maha panna. Ma olen samal arvamusel Kirikust ja evangeeliumi kirjaoskusest. Ma kannan neid kahe käega ja õla peal ega saa neid maha panna.

Ma olen tänulik oma koguduse juhtidele, kes kannustasid mind õppima, ja eriti oma evangeeliumi kirjaoskuse õpetajale, vend Lawrence Monyeile.”

Vend Imietehe õppis lugema ja kirjutama evangeeliumi kirjaoskuse klassis ning selle tulemusena suurenes tema enesekindlus ja tema tunnistus evangeeliumist sai tugevamaks. Sellest ajast peale on ta õnnistanud paljude oma koguduse liikmete elu.

Kas sina saad aidata?

Evangeeliumi kirjaoskuse õpik „Ye Shall Have My Words” (trükis nr 34476) on olemas inglise, prantsuse, portugali ja hispaania keeles. Need, kes sellest kõige enam kasu saaksid, ei oska seda lugeda. Kas sina saad neid aidata?

ME SAAME AIDATA

„Ma olen uurinud veidi maailma kirjaoskuse kohta. Miljard kuuest miljardist inimesest maa peal ei oska lugeda või kirjutada… Milline traagika – milline karm, armetu ja sünge traagika. Milline traagika see on, kui ei suudeta lugeda, aru saada, kirjutada. Me saame aidata seda needust eemaldada. Selle talumatu olukorra muutmiseks on võimalik midagi ette võtta.”

President Gordon B. Hinckley, „Teachings of Gordon B. Hinckley” (1997), lk 314.