Tegutsege täie usinusega
Me peame õppima Issandalt oma kohust ja tegutsema seejärel täie usinusega, ilma igasuguse laiskuse ja loiduseta.
Vennad, ma olen tänulik, et saan olla täna koos teiega. Mind muudab alandlikuks teadmine, kui ustavalt te preesterluses teenite. Kõnelen teile täna usinusest Issanda teenistuses. Sellise valikuni viisid mind hiljutised kogemused.
Üks neist oli uue tähelepanu vääriva Aaroni preesterluse trükise hoolikas uurimine, millest kõneles vend David L. Beck. Selle pealkirjaks on „Täites oma kohust Jumala ees”. Kui lugesin ja mõtisklesin, milliseid tegusid seal noortelt meestelt oodatakse ja kelleks nad peaksid saama, sain ma aru, et selles kirjeldatakse president Brigham Youngi lubadust preesterluse hoidjale, kes kogu elu jooksul usinaks jääb: „Inimene, kellel on omandiosa preesterluses ja kes jääb ustavaks oma kutsele, kes tunneb jätkuvalt rõõmu selle tegemisest, mida Jumal tema käest nõuab, ja täidab kogu elu kõiki kohustusi, kindlustab endale nii eesõiguse kui ka tarkuse, kuidas saada teada Jumala asju, et ta võiks pidevalt teada Jumala arvamust.”1
Vaid mõned nädalad tagasi nägin ma äsja pühitsetud diakoni usinuserajale astumas. Ta isa näitas mulle poja joonistatud skeemi, kus olid näha kõik pingiread sakramendisaalis, number iga sakramenti jagama määratud diakoni jaoks ja nende teekond läbi saali liikmetele sakramenti jagades. Mõeldes sellele, et üks poiss, ilma et tal seda teha palutakse, koostab plaani, et kindlustada oma toimetulek preesterluses teenimisel, tuli mul ja tema isal naeratus näole.
Ma tundsin tema usinuses ära kavandi, mis pärit uuest trükisest „Täites oma kohust Jumala ees”. Selle järgi tuleb õppida, mida Issand teilt ootab, koostada plaan selle tegemiseks, järgida seda plaani usinusega ning seejärel rääkida teistele, kuidas teie kogemus teid muutis ja teisi õnnistas.
Diakon koostas skeemi, et tulla kindlasti toime sellega, milleks Issand oli teda kutsunud. Kui ta preesterluses teenima asus, õpetas Issand teda kohe alguses tundma jätkuvalt rõõmu „selle tegemisest, mida Jumal tema käest nõuab”2.
Teine kogemus, mis mind täna teile usinusest kõnelema ajendas, on seotud mehega, kes oli lähenemas preesterluses teenimise lõpule selles elus. Ta oli olnud kahel korral piiskop. Esimest korda kutsuti ta piiskopiks aastaid enne seda, kui mina temaga tuttavaks sain, kui ta oli alles noor. Nüüd oli ta vana, teist korda piiskopiametist vabastatud. Üha halvenev füüsiline seisund muutis igasuguse preesterluses teenimise väga raskeks.
Ometi oli tal plaan, kuidas usin olla. Ta istus igal pühapäeval, kui sai tulla kirikusse, uksele kõige lähemale jääva pingirea läheduses, seal, kus enamik inimesi sakramendikoosolekule tuli. Ta tuli kohale varakult, kui istekoht veel vaba oli. Tema armastav ja tervitav pilk saatis iga saabujat, just nagu siis, kui ta istus poodiumil nende piiskopina. Tema mõju soojendas meid ja oli meeltülendav, sest teadsime veidi, millise hinnaga ta teenis. Tema ülesanded piiskopina olid lõppenud, kuid tema preesterluses teenimine mitte.
Te olete näinud selliseid suurepäraste preesterluse teenijate eeskujusid. Täna püüan ma teile rääkida, mida olen nende kohta õppinud. Kõik saab alguse õppimisest, et teada saada, kelle teenistuses nad on ja milline on nende eesmärk. Kui see teadmine jõuab südamesse, muudab see kõik.
Esmalt räägin ma otse Aaroni preesterluse noortele meestele. Te olete usinamad, kui tunnete, kui väga Jumal teid usaldab. Esimesel Presidentkonnal on trükises „Täites oma kohust Jumala ees” teile üks sõnum: „Taevane Isa tunneb teie vastu suurt usaldust ja on teie peale kindel ning Tal on teie jaoks tähtis missioon. Ta aitab teid, kui pöördute palves Tema poole, kuulate Vaimu õhutusi, kuuletute käskudele ja peate kinni sõlmitud lepingutest.”3
Ristija Johannes tuli tagasi maa peale, et taastada preesterlus, mis teil noored mehed on. Tema käes olid Aaroni preesterluse võtmed. Jeesus pöördus just Johannese poole, et ristitud saada. Johannes teadis, kes teda kõnetas. Ta ütles Issandale: „Minule on vaja, et sina mind ristiksid.”4
Johannes teadis, et Aaroni preesterlus kätkeb endas „inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sootitatava ristimise võtmeid”, kui Issand saatis ta 15. mail 1829 Joseph Smithi ja Oliver Cowderyt preesterlusse pühitsema.5 Ta teadis, kes ta kutsus ja millisel hiilgaval eesmärgil ta saadeti.
Teie preesterlus võimaldab teil pakkuda Issanda õhtusöömaaja sakramenti Tema Kiriku liikmetele tänapäeval. Sama eesõiguse andis Päästja kaheteistkümnele apostlile oma sureliku teenimistöö ajal. Ta tegi seda uuesti, kui kutsus kaksteist jüngrit pärast ülestõusmist oma Kirikut juhtima.
Mormoni Raamatus kirjeldatu järgi andis Issand ise oma lõputu ohverduse võrdkujud ja jagas need rahvale. Mõelge Temale ja sellele, kuidas Ta teid austab, kui täidate oma preesterluse teenimiskohustust. Kui peate Teda meeles, jagub teil kindlameelsust täita oma püha teenimiskohustust võimalikult hästi ja ustavalt, nõnda kui Tema seda tegi.6
Sellest võib saada teie elus mudel, mida järgides saate olla ustavamad iga preesterluse kohustuse täitmisel, milleks Issand teid ette valmistab ja mida Ta teid täitma kutsub. See sihikindlus aitab teil valmistuda Melkisedeki preesterluse saamiseks, mida vanal ajal kutsuti „pühaks preesterluseks Jumala Poja korra järgi”7.
Nüüd soovin ma kõneleda neile, kes on kutsutud ja keda on peetud selle au vääriliseks, et teenida Melkisedeki preesterluses. Aaroni preesterluse sarnaselt on ka Melkisedeki preesterlus rohkem kui usaldusülesanne teha, nagu teeks Issand. See on kutse saada Tema sarnaseks. Ta on andnud järgmise lubaduse:
„Sest need, kes on ustavad, nii et nad saavad need kaks preesterlust, millest ma olen rääkinud, ja suurendavad oma kutset, pühitsetakse Vaimu poolt nii, et nende kehad uuendatakse.
Neist saavad Moosese ja Aaroni pojad ja Aabrahami seeme, ja kirik ja kuningriik ning Jumala äravalitud.
Ja samuti kõik need, kes võtavad vastu selle preesterluse, võtavad vastu minu, ütleb Issand;
sest see, kes võtab vastu minu teenijad, võtab vastu minu;
ja see, kes võtab vastu minu, võtab vastu minu Isa;
ja see, kes võtab vastu minu Isa, võtab vastu minu Isa kuningriigi; seepärast antakse temale kõik, mis on minu Isal.”8
On olemas mudel, mida järgides jõuavad kõik preesterluse hoidjad selle hiilgava õnnistuseni. Üks koht pühakirjades, kus Issand selle mudeli meile teatavaks teeb, on Õpetuse ja Lepingute 107. osa:
„Mispärast, õppigu iga mees nüüd oma kohust ja õppigu tegutsema selles ametis, millesse ta määratud on, täie usinusega.
Seda, kes on laisk, ei loeta vääriliseks püsima, ja seda, kes ei õpi ära oma kohust ja ei näita ennast vastuvõetavana, ei loeta vääriliseks püsima. Just nii. Aamen.”9
Me peame õppima Issandalt oma kohust ja tegutsema seejärel täie usinusega, ilma igasuguse laiskuse ja loiduseta. Mudel on lihtne, kuid seda pole kerge järgida. Meid on nii kerge kõrvale juhtida. Igapäevaste uudiste tähelepanelik jälgimine võib tunduda preesterluse õpikust huvitavam. Puhkuseks mahaistumine võib palju enam meeli köita kui külastuste kokkuleppimine nendega, kes vajavad meie teenimist preesterluse hoidjatena.
Kui avastan, kuidas muud huvid mind preesterluse kohustustest eemale tõmbavad ja kui mu keha anub puhkust, aitab mul virguda järgmine hüüe: „Pea meeles Jeesust!” Issand on usina preesterluses teenimise täiuslik eeskuju. Tema on meie väejuht. Tema on meid kutsunud. Tema käib meie ees. Tema valis meid endale järgnema ja teisi kaasa võtma.
Tema meenutamine täna läheb mulle südamesse. Esimesel ülestõusmispühal mälestame me Tema ülestõusmist. Mul on meeles Tema eeskuju sellele eelnenud päevadel.
Armastusest Isa ja meie vastu lasi Ta endal kannatada enam, kui ükski surelik inimene suudaks taluda. Ta rääkis meile veidi, mida see lõputu ohverdus Temalt nõudis. Mäletate sõnu:
„Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;
aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina,
milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et ma et ma võiksin pääseda kibeda karika joomisest –
ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks.”10
Kolgata ristil kuulutas Päästja: „See on lõpetatud!”11 Seejärel lahkus Tema vaim Ta kehast. Tema maised jäänused pandi armastusväärselt hauda. Ta andis vaimumaailmas enne ülestõusmist kolme päeva jooksul tehtuga õppetunni, mis meenub mulle alati, kui mul on kiusatus tunda, et olen saanud Tema teenistuses hakkama mõne raske ülesandega ja väärin puhkust.
Päästja eeskuju annab mulle julgust edasi minna. Tema töö surelikkuses oli lõppenud, kuid Ta läks vaimumaailma kindla otsusega jätkata oma hiilgavat tööd hingede päästmise nimel. Ta organiseeris ustavate vaimude tööd, et päästa need, kellel oli veel võimalik tänu Tema lepitavale ohverdusele halastusest osa saada. Meenutage, mis on kirjas Õpetuse ja Lepingute 138. osas:
„Vaid vaata, ta organiseeris oma jõud õigemeelsete seast ja määras väe ja võimuga riietatud sõnumitoojad ja tegi neile ülesandeks minna välja ja viia evangeeliumi valgus nendele, kes on pimeduses, nimelt kõigile inimeste vaimudele; ja nõnda jutlustati evangeeliumi surnutele.
Ja valitud sõnumitoojad läksid välja teadustama Issanda meelepärast päeva ja kuulutama vabastust vangidele, kes on ahelates, nimelt kõigile, kes parandavad meelt oma pattudest ja võtavad vastu evangeeliumi.”12
Alati, kui Ta on meil meeles, on meil kergem hoiduda kiusatusest preesterluse tööst puhata. Ta oli meil ilmselt meeles täna, sest oleme siin oma kohustusi õppimas, kindlalt otsustanud teha kõike, mida lepingus lubasime, täie usinusega. Ja tänu Tema eeskujule peame me vastu, kuni Temalt saadud kohustused selles elus otsa saavad, ning pühendame end Tema Isa tahte täitmisele igavesti, nii nagu tegi ja teeb seda Tema.
See on Issanda Kirik. Tema kutsus ja usaldas meid, kuigi teadis meie nõrkusi. Talle olid teada katsumused, mida me kohtame. Ustavalt teenides ja tänu Tema lepitusele võime meiegi hakata tahtma seda, mida tahab Tema, ning olla need, kes me peame olema, et õnnistada neid, keda me Tema nimel teenime. Kui teenime Teda piisavalt kaua ja usinalt, saab meile osaks muutus. Me võime saada üha enam Tema sarnaseks.
Ma olen näinud Tema teenijate elus selle ime kohta tõendeid. Nägin seda mõned nädalad tagasi ühe ustava preesterluse hoidja elutoas.
Olen tundnud teda kui diakoni, isa, piiskoppi ja vaia juhatuse liiget. Olin aastakümneid jälginud, kuidas ta oma preesterlusega usinalt Jumala lapsi teenis.
Tema pere oli kogunenud elutoas tema ümber. Tal oli suu naerul, seljas valge särk ja ülikond ning lips ees. See oli minu jaoks üllatav. Tulin ta juurde, sest mulle räägiti, et tema ravi on vaevaline ja ta pole veel terveks saanud.
Ometi tervitas ta mind naeratusega, nagu ilmselt sadu teisi külalisi kogu elu kestnud preesrerluse teenistuse jooksul. Olin tulnud, et aidata teda tema katsumustes, kuid nii nagu preesterluses teenides sageli juhtub, sain abi ja õppisin hoopis mina.
Võtsime istet ja ajasime meeldivalt juttu. Ta rääkis mulle, kuidas tema isa oli hoolitsenud minu ema eest, kui ema oli suremas. Ma ei teadnud sellest. Mõistsin siis, et ta oli õppinud abiandmist poisina oma usinalt preesterluse hoidjast isalt. See mõte muutis mind tänulikuks hetkede eest, mil olin võtnud oma väikesed poisid endaga preesterluse külaskäikudele, et tröösti ja õnnistusi jagada.
Mõne minuti pärast küsis ta vaikselt: „Kas mul oleks paslik sinult õnnistust paluda?” Tema endine vaia juhataja, kellega ta aastaid teenis, võidis tema pead Melkisedeki preesterluse väega pühitsetud õliga.
Kui ma pitseerisin selle õnnistuse, õpetati mulle Püha Vaimu kaudu vähemalt veidi sellest, mida Issand selle ustava preesterluse hoidja heaks juba teinud oli. Ta oli puhas, tema patud ära uhutud. Tema loomus oli muutunud – ta tahtis seda, mida tahtis Päästja. Tal polnud surma ees mingit hirmu. Tema südamesooviks oli elada, et teenida oma perekonda ja teisi Taevase Isa lapsi, kes teda vajasid.
Ma astusin tänulikuna öhe, sest olin olnud tunnistajaks sellele, kui lahke on Issand oma lakkamatult ustavate preesterluse teenijate vastu. Tema muudab nende südamed, et nad tahaksid, mida tahab Tema, ja teeksid, nagu teeks Tema.
Ma lõpetan nüüd järgmise nõuandega Issanda preesterluses teenijatele. Mõtisklege sügavalt ja hoolega pühakirjade ja elavate prohvetite sõnade üle. Jätkake visalt palvetamist, et Püha Vaim teeks teile ilmsiks Isa Jumala ja Tema Armsa Poja loomuse. Paluge, et Vaim näitaks teile, milliseid tegusid Issand teilt ootab. Tehke nende täitmiseks plaane. Lubage, et kuuletute Temale. Tegutsege sihikindlalt, kuni Tema palve on täidetud. Seejärel palvetage, et tänada teenimisvõimaluse eest ja teada, mida võtta ette järgmisena.
Ma tunnistan, et meie Taevane Isa ja Jeesus Kristus elavad. Nad on üles tõusnud ja ülendatud ning armastavad meid ja kannavad meie eest hoolt. Preesterluse võtmed taastati taevaste sõnumitoojate vahendusel prohvet Joseph Smithile. Need on jõudnud katkematut ahelat mööda president Thomas S. Monsoni kätte. Neid võtmeid hoiab iga elusolev apostel.
Ma jätan teile oma õnnistuse, et tunneksite Vaimu kaudu usalduse ja lubaduste ulatust, mille olete saanud pühitsetud preesterluse teenijatena Issanda õiges Kirikus, Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.