Olge valvel kõige püsivusega
Aegsalt antavad vaimsed hoiatused aitavad lapsevanematel olla Siionis oma laste suhtes valvsad ja tähelepanelikud.
Olin hiljaaegu autoga teel, kui äikese-eelne vihmarabin mu auto esiklaasi märjaks kastis. Silmasin teeveerel silti, mis hoiatas, et eespool on tee peal suur veelomp. Seni oli teekond üsna turvaliselt kulgenud, kuid see oluline teave valmistas mind ette võimalikuks ohuks, mille olemasolust mul aimugi polnud ja mida ma veel ka ei näinud. Vähendasin kiirust ja jälgisin hoolega, kas näen veel mõnd hoiatusmärki.
Taolisi aegsalt ilmuvaid hoiatusmärke võime kohata mitmetes eluvaldkondades. Palavik on esimeseks haiguse sümptomiks. Eri finants- ja tööjõuturu näitajate järgi prognoositakse nii kohaliku kui riigimajanduse tulevikusuundi. Sõltuvalt sellest, kus me elame, saame hoiatusi üleujutuste, lumelaviinide, orkaanide, tsunamite, tornaadode või lumetormide kohta.
Meid on õnnistatud ka end varakult ilmutavate vaimsete hoiatusmärkidega, mis kaitsevad ja juhatavad meid. Tuletage meelde Noad, keda Jumal hoiatas ohu eest, millest tollel aimugi polnud, ning kes „ehitas … pühas kartuses laeva oma perekonna päästmiseks” (Hb 11:7).
Lehhit hoiatati, et ta lahkuks Jeruusalemma maalt ja viiks oma perekonna kõnnumaale, sest inimesed, kellele ta oli meeleparandust kuulutanud, otsisid võimalust teda tappa (vt 1Ne 2:1–2).
Päästja endagi elu päästeti ingli hoiatuse läbi. „Issanda ingel [ilmus] unes Joosepile ja ütles: „Tõuse ning võta lapsuke ja tema ema enesega ning põgene Egiptusesse ja ole seal, kuni ma sinule ütlen; sest Heroodes hakkab otsima last, et teda hukata.”
Mõtelge Issanda sõnade üle, mis ta ütles Tarkuse Sõnana tuntud ilmutuses: „Kurjuse ja sepitsuste pärast, mis on ja saavad olema salaplaane pidavate inimeste südametes viimsetel päevadel, olen ma teid hoiatanud ja hoiatan teid ette, andes teile ilmutuse läbi selle tarkuse sõna“ (ÕL 89:4).
Vaimsed hoiatused peaksid suurendama meie valvsust. Me elame hoiatamise päevil (vt ÕL 63:58) ja kuna meid on hoiatatud ja hoiatatakse ka edaspidi, siis peame olema apostel Pauluse manitsuse kohaselt „valvel kõige püsivusega” (Ef 6:18).
Ma palun Püha Vaimu juhatust, asudes kirjeldama aegsalt antavaid vaimseid hoiatusi, mis aitavad lapsevanematel olla Siionis oma laste suhtes valvsad ja tähelepanelikud. Need aegsalt antavad hoiatused kehtivad igas vanuses laste puhul ja sisaldavad kolme põhikomponenti: 1) lastega koos Mormoni Raamatu lugemine ja loetu üle mõtete vahetamine, 2) lastele evangeeliumi tõdede kohta spontaanselt tunnistamine 3) mitte üksnes laste mõjutamine, vaid nende kui algajate evangeeliumi uurijate innustamine iseseisvale tegutsemisele.
Lapsevanemaid, kes seda kõike kohusetundlikult teevad, õnnistatakse võimega märgata aegsalt oma laste juures vaimse edasimineku või katsumuste märke, ning nad suudavad neid siis ka paremini kosutada ja aidata.
Esiteks: Mormoni Raamatu lugemine ja loetu üle mõtete vahetamine
Mormoni Raamat sisaldab Päästja evangeeliumi täiust. See on ka ainus raamat, mille tõesusest Issand ise on tunnistanud (vt ÕL 17:6; vt ka Russell M. Nelson. A Testimony of the Book of Mormon. – Liahona, jaan 2000, lk 84). Mormoni Raamat on meie usundi päiskivi.
Mormoni Raamatu veenev ja usulepöörav vägi seisneb selles, et see keskendub Issandale Jeesusele Kristusele ja on oma õpetustes lihtne ja selge. Nefi kuulutas: „Minu hing tunneb heameelt selgest kõnest minu rahvale, et nad võiksid õppida” (2Ne 25:4). Sõnaga „selge“ ei viidata selles pühakirjasalmis millelegi tavalisele või lihtsakoelisele, sellega osutatakse juhatusele, mis on selge ja arusaadav.
Mormoni Raamat on kõikidest maailma raamatutest kõige õigem, sest see keskendub tõele (vt Jh 14:6, 1Ne 13:40), nimelt Jeesusele Kristusele, ning taastab lihtsad ja hinnalised asjad, mis on olnud tõelisest evangeeliumist ära võetud (vt 1Ne 13:26, 28-29, 32, 34-35, 40). Selline haruldane kombinatsioon kahest tegurist – keskendumisest Päästjale ja õpetuste lihtsusest, kutsub vägeval kombel esile Jumaluse kolmanda liikme – Püha Vaimu kinnitava tunnistuse. Selle tulemusel puudutab Mormoni Raamat lugeja vaimu ja südant viisil nagu ei ükski teine pühakiri.
Prohvet Joseph Smith õpetas, et järgides Mormoni Raamatu õpetusi, saame „Jumalale ligemale“ nagu ei ühegi teise raamatu abil (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 64). Mormoni Raamatu regulaarne lugemine ja sellest kõnelemine annavad jõudu seista vastu kiusatustele ning äratavad pereringis armastavaid tundeid. Arutlused Mormoni Raamatu õpetuste ja põhimõtete üle annavad lapsevanematele võimaluse oma lapsi jälgida, kuulata, õpetada ja neilt õppida.
Mormoni Raamatu erilisele vaimule on suutelised reageerima igas vanuses noored, isegi väikelapsed. Lapsed ei pruugi mõista kõiki sõnu ja lugusid, kuid nad tunnevad kindlasti ära tuttava vaimu, mida Jesaja kirjeldas (vt Js 29:4; vt ka 2Ne 26:16). Küsimused, mida laps esitab, tema tähelepanekud ning vestlused, mis aset leiavad, võivad olla varasteks märguandesignaalideks. Oluline on ka see, et need vestlused aitavad vanematel mõista, mida nende lapsed on sellest pühakirjast õppinud, mida mõtlevad ja tunnevad ning milliseid raskusi neil ette võib tulla.
Teiseks: spontaanne tunnistamine
Tunnistus on teadmine, mis toetub Püha Vaimu tõendusele, et teatud igavikulise tähtsusega faktid on tõesed. Püha Vaim on Isa ja Poja sõnumitooja ning Ta õpetab meile tõde ja juhib meid selle suunas (vt Jh 14: 26; 16:13). Seega: „Püha Vaimu võimu läbi [võime me] teada tõde kõigist asjadest” (Mr 10:5).
Teadmine ja vaimne veendumus, mille Pühalt Vaimult saame, on ilmutuse tulemus. Selliste õnnistuste otsimine ja omandamine eeldab siirast südant, tõelist tahet ja usku Kristusesse (vt Mr 10:4). Isikliku tunnistusega kaasnevad ka kohustus ja vastutus.
Lapsevanemad peaksid olema valvel ja tähelepanelikud spontaanselt tekkivate võimaluste suhtes oma lastele tunnistada. Sellised võimalused ei pruugi olla planeeritud ega ette teada. Näib, et mida vähem ettekavatsetud need on, seda harivam ja kestvam on nende mõju. „Samuti ärge mõelge ette, mida te ütlete, vaid talletage pidevalt oma meelde elu sõnu ja teile antakse selsamal tunnil sel määral, mis igale inimesele kätte mõõdetakse.“ (ÕL 84:85)
Näiteks avaneb lapsevanemal õhtusöögilauas ideaalne võimalus igapäevase vestluse käigus jutustada ja tunnistada mingitest erilistes õnnistustest, mis talle argiaskelduste käigus on osaks saanud. Tunnistus ei pea alati algama sõnadega „ma tunnistan“. Sama hästi võime tunnistada, öeldes: „Täna õnnistati mind töö juures inspiratsiooniga“ või „Selles pühakirjasalmis sisalduv tõde on mind alati juhatanud …“. Samasugused võimalused tunnistada võivad ette tulla lastega autos või bussis sõites ning paljudes muudes olukordades.
Laste reaktsioon selliste spontaansete tunnistamiste peale, nende valmisolek tunnistust jagada või hoopiski tõrksus, võivad olla varasteks vaimseteks ohusignaalideks. See, mida laps pühakirjast loetu kohta räägib või mida ta mingi evangeeliumi põhimõtte või tava kohta siiralt väljendab, annab lapsevanemale selgust ja aitab tal paremini mõista lapse küsimusi või vajadusi. Sellised vestlused, eriti kui lapsevanemad on peale rääkimise ka altid kuulama, aitavad luua kodus toetava ja turvalise keskkonna ning anda julgust käsitleda raskeid teemasid ka edaspidi.
Kolmandaks: paluda lastel tegutseda
Jumala looming jaguneb laias laastus kaheks – asjadeks „mis tegutsevad, ja [asjadeks] mis on mõjutatavad” (2Ne 2:14). Taevase Isa lastena on meid õnnistatud valikuvabadusega – võime ja väega iseseisvalt tegutseda. Selle anni tõttu oleme vabad ning meie peamine ülesanne on tegutseda, mitte olla üksnes väliste mõjude poolt tõugatavad. Seda eriti juhul kui me „[otsime] teadmisi … õppimise ja samuti usu kaudu“ (ÕL 88:118).
Evangeeliumi uurijatena peaksime olema „sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad” (Jk 1:22). Kui me kasutame oma vabadust õigesti ja toimime õigete põhimõtete järgi, avanevad meie südamed Pühale Vaimule ning me võtame vastu Tema õpetused ja tunnistava väe. Lastevanemate püha kohus on aidata oma lastel tegutseda ja usu kaudu teadmisi otsida. Laps pole õppimiseks kunagi liiga väike.
Kui anda kellelegi kala, saab ta söönuks vaid sellel ühel korral. Kui õpetada kedagi kala püüdma, toidab see teda kogu elu. Lapsevanemate ja evangeeliumi õpetajatena pole meie ülesandeks kala hankida. Pigem peame õpetama oma lapsi kala püüdma ja olema vaimselt vankumatud. Selle elutähtsa eesmärgi saavutamiseks peame neid õpetama tegutsema õigete põhimõtete järgi – aitama neil õppida tegutsema. „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast või kas mina räägin iseenesest.” (Jh 7:17). Taoline õppimine nõuab vaimset ja füüsilist pingutust, mitte passiivset vastuvõtmist.
Kui tahame, et lapsed kui algajad evangeeliumi uurijad tegutsema hakkaksid ega jääks üksnes kellegi tagant tõugata, peame toetuma Mormoni Raamatu lugemisele, loetu arutamisele ning spontaansele tunnistamisele. Kujutlege pereõhtut, kus lapsi innustatakse esitama küsimusi selle kohta, mida nad Mormoni Raamatust on lugenud ja õppinud või hiljutises evangeeliumivestluses kuulnud või millest kodus spontaanselt tunnistati.
Kujutlege, et lapsed esitavad oma vanematele küsimusi, millele vanemad pole võimelised vastama. Mõned vanemad võivad selliseid ettenägematuid küsimusi pereõhtutel karta. Kuid head pereõhtud ei pea tingimata olema eelnevalt ette valmistatud, ega pea nende läbiviimisel kasutama ostetud või alla laaditud ettekirjutuste ja visuaalsete abivahendite pakette. Pereõhtud pakuvad imelisi võimalusi perega koos pühakirju uurida ning lasta Pühal Vaimul end juhtida. „Sest jutlustaja ei olnud parem kui kuulaja … ja nad kõik töötasid, iga inimene oma jõule vastavalt.” (Al 1:26)
Kas me aitame oma lastel saada vabaks, et tegutseda ja otsida teadmisi õppimise ja usu kaudu või oleme õpetanud neid ootama, et neid utsitataks ja tagant tõugataks? Kas meie lapsevanematena anname oma lastele vaimses mõttes kätte kala, mida süüa, või aitame neil endil tegutseda, ise õppida ning seista vankumatu ja muutumatuna? Kas me aitame oma lastel õhinal küsida, otsida ja koputada? (Vt 3Ne 14:7).
Seda vaimset mõistmist, millega teid ja mind on õnnistatud ning mis on juurdunud meie südametesse kui tõde, ei saa me oma lastele niisama lihtsalt edasi anda. Isikliku teadmise saamiseks tuleb maksta õppemaksu usinuse, õppimise ja usu näol. Ainult sel moel saab see, mis on meeles, olla ka südames. Ainult sel moel saab laps lakata toetumast oma vanemate ja täiskasvanute vaimsetele teadmistele ja kogemustele ning kuulutada need õnnistused enda omaks. Ainult sel moel saab laps valmis olla sureliku elu katsumusteks.
Lubadus ja tunnistus
Ma tunnistan, et lapsevanemaid, kes pidevalt koos oma lastega Mormoni Raamatut loevad ja loetu üle arutlevad, kes oma lastele spontaanselt tunnistavad ja kes loovad oma lastele kui algajatele evangeeliumi uurijatele võimalusi olla ise tegutsejad, mitte aina tagant tõugatavad, õnnistatakse silmadega, mis näevad kaugele (vt Ms 6:27) ja kõrvadega, mis kuulevad sarvehäält (vt Hs 33:2–16). See vaimne tunnetus ja inspiratsioon, mille te saate nende kolme püha harjumuse läbi, võimaldavad teil seista kui vahimehed, et kaitsta oma perekonda ja „[olla] valvel kõige püsivusega“ (Ef 6:18), et õnnistada oma praegust perekonda ja järeltulijaid. See on mu lubadus ja ma tunnistan sellest Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.