Kui Issand käsib
Vanem Bruce A. Carlson
Seitsmekümnest
Ustav kuulekus, olenemata sellest, kui raske ülesanne ka poleks, toob Issandalt juhatust, abi ja rahu.
Räägitakse üht lugu kahest entusiastist, kes rentisid kaugele järvele iga-aastasele kalaretkele sõitmiseks väikese lennuki. Pärast õnnestunud püüki tuli lendur neile järele. Kuid ta teatas kohe, et tema väike lennuk ei suuda neid ja kogu nende varustust ning lisaks veel püütud kalu ühe korraga peale võtta. Vaja teha veel üks reis.
Kalamehed ei tahtnud maksta kahe lennu eest. Kui nad lubasid kraami korralikult kokku pakkida ja maksta väikest lisaraha, nõustus lendur tõrksalt, et proovib siiski ühe lennuga hakkama saada.
Kui lennuk õhtu tõusis, oli kalameeste näol lai naeratus. Kuid hetke pärast kaotas lennuk kiirust ja kukkus järve kõrval paiknevasse suurde lagedasse sohu.
Lennuki kiirus kadus, kui õhkutõusul hakkas mõjuma niinimetatud „maa efekt“. Maa läheduses lisab „maa efekt“ lennukile tõstejõudu, sest õhk surutakse lennuki tiibade ja maa vahel kokku. Kui lennuk hakkab tasapisi tõusma ja „maa efektist” eemalduma, peab masin õhus püsima omaenda jõu ja võimsusega, mida ta aga antud juhul ei suutnud teha.
Õnneks keegi tõsiselt viga ei saanud ja pärast kerget ehmatust, küsis üks mees teiselt: „Mis juhtus?“ Vastuseks kõlas: „Me kukkusime alla umbes saja meetri kaugusele sellest kohast, kus see juhtus eelmisel aastal!“
Nagu need kaks kalameest, usume vahetevahel meiegi, et peab leiduma mingi lihtsam moodus, otsetee või Issanda käskude mugandus, mis sobib meie oludega. Sellised mõtted ei lase meil endale tunnistada, et Jumala käskude täpne järgimine toob õnnistusi ja kaitset, samal ajal kui Tema seadusi eirates on tagajärjed etteaimamatud.
Kiriku presidendiks saades ütles Harold B. Lee: „Kiriku turvalisus oleneb sellest, kuidas liikmed käske peavad … Kui nad käske peavad, tulevad õnnistused.“1
Otsus käske mitte pidada tuleb tavaliselt sellest, et:
(1.) me oleme endale sisendanud, et see käsk ei käi meie kohta; (2.) me ei usu, et käsud on tähtsad; või (3.) oleme veendunud, et käskudest kinnipidamine on liiga raske.
1. Minu kohta see käsk ei käi
Kuningas Saalomoni valitsusaastate lõpus teatas Issand talle oma prohveti läbi: „Ma kisun … kuningriigi sinult ja annan sinu sulasele.“2
Veidi aega hiljem tundis prohvet Ahija selles sulases ära Jerobeami, – tubli mehe, kelle Saalomon oli pannud „kogu Joosepi soo töökohustuse ülevaatajaks“.3 Jerobeami tööülesanded nõudsid, et ta läheks oma kodukohast Eefraimi mägedes pealinna Jeruusalemma. Ühe sellise reisi ajal kohtus ta prohvetiga. Issand kuulutas Ahija läbi: „Ma … annan kümme suguharu sinule …“4 Ta õpetas Jerobeami: „… kui sa … käid minu teedel ning … [pead] mu seadlusi ja käske, … olen [ma] sinuga … ja annan Iisraeli sinule.“5
Ahija ettekuulutust kuuldes, tahtis Saalomon Jerobeami ära tappa, kuid too pages Egiptusesse.6 Pärast Saalomoni surma naasis Jerobeam pagendusest Iisraeli põhjaossa ja hakkas juhtima kümmet põhjapoolset suguharu.7
Kuid Jerobeami valitsemisplaan sisaldas nii head kui halba. Ta muutis oma rahva jaoks Seekemi, suure usulise tähtsusega linna pealinnaks. Kuid kahjuks pani ta oma rahva kummardama saatanlikke rituaale.8
Nagu need kalamehed, nii sisendas endale ka Jerobeam, et mõned Jumala käsud tema kohta ei käi. Selle tulemusena sattusid kõik tema järeltulijad orjusesse ja oma paheliste harjumuste tõttu, mida Jerobeam oli neile tutvustanud pühade talitustena, aeti kümme Iisraeli suguharu lõpuks oma pärusmaalt välja.9
Nii nagu on „maa efekti“ tõttu lennuki puhul, kelle laadung on suurem, kui ta tiivad jõuavad kanda, lendutõusu tagajärjed hukatuslikud, ei saa me Jumala seadusi osaliselt või valikuliselt järgides kõiki kuulekusega kaasnevaid õnnistusi.
2. See käsk pole tähtis
Aastakümneid hiljem läks süürlane Naaman, kangelane, „vapper mees“,10 oma kodumaalt Iisraeli kuningas Joorami juurde, et saada terveks pidalitõvest.11
Naaman juhatati prohvet Eliisa juurde. „Ja Eliisa läkitas käskjala temale ütlema: „Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda … ja sa saad puhtaks!““12
Hoolimata prohveti lubadusest, et ta saab terveks, oli Naaman solvunud, et Eliisa ei tulnud teda ise tervitama, ja veelgi rohkem oli ta solvunud prohveti juhiste peale pesta end seitse korda kitsas ja mudases Jordani jões. Tema uhkus nõudis midagi tähelepanuväärsemat ja suuremat, midagi, mis oleks paremini kokku sobinud tema väärikuse, ühiskondliku positsiooni ja rahvusega.
Õnneks suutis Naamani teenija teda veenda, et hoolimata sellest, mida prohvet oli teha palunud, võib kuuletumine tuua õnnistusi. Vastupidiselt kalameestele täitis Naaman selle näiliselt lihtsa käsu ja pesi ennast Jordani jões. Tänu kuulekusele sai ta pidalitõvest terveks.13
Kuulekus Issanda käskudele, ükskõik kui tühiste või tähtsusetutena nad meile ka ei tundu, toob kindlasti Tema lubatud õnnistusi.
3. See on lihtsalt liiga raske
Järgides Issanda käsku, viis prohvet Lehhi oma pere kõnnumaale. Teekonna esimesel paaril päeval palus Lehhi oma pojal Lemuelil olla „kindel ja vankumatu, ja muutumatu Issanda käskude pidamisel“14.
Kuid kui prohvetilt saabus ülesanne naasta Jeruusalemma, et tuua ära vaskplaadid, mis sisaldasid „juutide ülestähendusi“15, hakkasid kaks vanemat poega nurisema, öeldes: „See on raske asi.“14
Vaatamata vanemate vendade nurisemisele saadi tänu Nefi usule ja kuulekusele Issanda käskude täitmisel vaskplaadid kätte. Rahvusele rajati alus, säilis keel ja tulevastele põlvedele õpetati Jeesuse Kristuse evangeeliumi.
Mõnikord võime arvata, et Issand mõistab meie mitte kuuletumist, kuna meil on Tema seadusi antud olukorras raske, piinlik või isegi valus täita. Kuid ustav kuulekus, olenemata sellest, kui raske ülesanne ka poleks, toob Issandalt juhatust, abi ja rahu.
Prohvet Joseph Smith palvetas kahel korral Issanda poole, et küsida, kas tema kuulus sõber Martin Harris võiks viia 116 lehekülge Lehhi raamatu tõlkest Harmonyst Pennsylvanias Palmyrasse. Iga kord andis Issand Josephile nõu, et ta ei usaldaks käsikirja hr Harrise kätte.
Martin tahtis kasutada tõlgitud materjale oma sõpruse kohta Joseph Smithiga levitatud kuulujuttude peatamiseks. Kolmandal korral rahuldas Issand Josephi palve. 17
Martinil läks käsikiri kaduma ja selle tulemusena võeti prohvet Joseph Smithilt teatud ajaks ära ka plaadid. Selle valusa õppetunni järel ütles prohvet Joseph: „Ma tegin endale reegli: kui Issand midagi käsib, siis tee seda!“18 Sellest võiks saada ja peaks saama ka meie reegel! Nagu need kalamehed avastasid, on parem kohandada oma elu Jumala seadustega isegi siis, kui neile on raske kuuletuda, kui heastada mitte kuuletumise tagajärgi.
Issand vastab meile kindlasti, kui kuuletume Tema käskudele. Ta on meile lubanud: „… kui sa pead kinni minu käskudest ja pead vastu lõpuni, saad sa igavese elu …“19
Lisaks sellele on Ta andnud meile nõu: „Mina, Issand, olen halastav ja armuline nendele, kes mind kardavad, ja mulle valmistab rõõmu austada neid, kes teenivad mind õigemeelsuses ja tões lõpuni.“20
Issanda käskudele kuuletumine annab meile valitud rajal kindlust, Tema juhatust meie püüdlustes ning potentsiaali saada meie Päästja Jeesuse Kristuse sarnaseks, et pöörduda tagasi meie Isa juurde.
Ma palvetan, et me püüaksime iga päev olla seadustele, talitustele ja Jeesuse Kristuse evangeeliumi käskudele veelgi kuulekamad, et Ta võiks meie elu veelgi rohkem õnnistada.
Ma tunnistan, et kuulekus Jumala käskudele toob taevaseid õnnistusi, et meie Taevane Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus elavad, et Mormoni Raamat on jumala sõna ja et president Thomas S. Monson on Issanda prohvet meie päevil. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.