Ta elab, kiitus olgu Tal’!
Jeesuse Kristuse lepituse mõistmine ja usk sellesse annavad meile tarvilikku jõudu ja tarkust, et elus edasi jõuda.
Täna on esimene ülestõusmispüha – päev, mil kogu kristlik maailm tähistab Jeesuse Kristuse võitu surma üle. Tema ülestõusmine murdis surma ahelad, mis kuni selle hetkeni olid olnud võitmatud. Ta näitas kätte raja, millel kõndides saab iga Taevase Isa maa peale sündinud laps võimaluse surnuist tõusta ja taas elada.
Meie Taevane Isa pidi sel pühal päeval küll väga rõõmustama, kui Tema piiritult kuulekas ja vääriline Poeg surma ahelad murdis. Millist igavest eesmärki oleks meie Isa õnneplaan saanud täita, kui poleks olnud Tema kuuleka Poja lõpmatut ja igavest lepitust? Kui surm oleks elu lõpp ja keegi üles ei tõuseks, mis mõtet oleks siis olnud luua maailma, kuhu vaimud tulevad füüsilist keha saama? Kui ülev oli see hommik kõigile neile, kes selle tähendust mõistsid!
Ülestõusmispühad on eriline aeg, mil iga pühendunud kristlane tunneb südames alandlikku tänu meie armastatud Päästja eest. Need on pühad, mis peaksid tooma rahu ja rõõmu kõigile neile, kes Teda armastavad ja seda Tema käske pidades ka üles näitavad. Ülestõusmispühad toovad mõtteisse Jeesuse, Tema elu, lepituse, ülestõusmise ja Tema armastuse. Ta on tõusnud surnuist „tervekstegemine … tiibades“. (Ml 3:20–21, 3Ne 25:2) Oo, kui väga me kõik vajame seda tervendust, mida Lunastaja pakub! Minu sõnum on lootusest, mis tugineb Meisterõpetaja Jeesuse Kristuse õpetustes peituvatele põhimõtetele.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed mõistavad Tema lepituse sügavust ja ulatust veelgi jäägitumalt, sest meil on Tema õpetuste täius. Me mõistame, et see, mida Ta on oma tohutute kannatuste ja ohverduste hinnaga meie heaks teinud, ei mõjuta meid üksnes selles elus, vaid kogu igavikus.
Tuletagem neil ülestõusmispühadel meelde, kui mõtleme ülestõusmisele, lepituse hinnale ja annile, mida räägivad nendest ülevatest sündmustest pühakirjad. Teie isiklik tunnistus nende tõelisusest tugevneb. Need peaksid olema enamat kui põhimõtted, mida te peast teate. Need peavad olema sisse kasvanud teie olemusse ja kaitsma teid pahelisuse eest, millesse maailm on uppumas.
Prohvet Lehhi kuulutas sügavat tõde, kui teatas: „Sellepärast, lunastus tuleb Pühas Messias ja läbi tema, sest tema on täis armu ja tõde. Vaata, ta annab end patu ohvriks, et täita seaduse nõudmised kõikide nende eest, kellel on murtud süda ja kahetsev vaim ja mitte kellegi teise eest ei saa seaduse nõudmisi täita.” (2Ne 2:6–7) Pühakirjadest võime lugeda, et uhkete ja kõrkide jaoks poleks lepitust justkui olnudki.
Jeesus Kristus elab. Ta on meie Päästja ja meie Lunastaja. Ta on hiilgav ülestõusnud isik. Ta on võimeline armastama nii võimsal moel, et seda on võimatu inimkeeles kirjeldada. Ta andis oma elu, et murda surma ahelad. Tänu Tema lepitusele saab Taevase Isa õnneplaan toimida.
Jeesus tasakaalustab õigluse ja halastuse. See sõltub meie kuulekusest Tema evangeeliumile. Ta on inimkonna valgus. Ta on kõige tõe allikas. Ta täidab kõik oma lubadused. Kõigile, kes Tema käskudele kuuletuvad, saavad osaks kõige hiilgavamad õnnistused, mida oskame ette kujutada.
Ilma lepituseta poleks Taevase Isa õnneplaan saanud jõustuda. Lepitus annab kõikidele võimaluse üle saada oma eksimustest. Kuuletudes seadusele saame õnnistusi. Kui me seadust rikume, ei rahulda meie varasem kuulekus õigluse nõudeid viimati rikutud seaduse eest. Päästja lepitus võimaldab meil parandada meelt igast üleasumisest ning vältida sellega kohtumõistmisel määratavat karistust.
Mida sügavamalt ma lepitust mõista püüan, seda suuremaks kasvab minu austus ja tänumeel Iisraeli Püha, Rahuvürsti ja meie Lunastaja lepituse eest. Ma adun, et ükski surelik ei suuda täpselt tabada ega inimkeel vääriliselt kirjeldada selle kõige tähendust, mida Jeesus Kristus lepituse kaudu meie Taevase Isa laste jaoks on teinud. Ometi peaksime selle kohta õppima nii palju kui võimalik. Lepitus on meie Taevase Isa õnneplaani alusmüür, ilma milleta oleks selle elluviimine ilmvõimatu. See, kuidas te lepitusest aru saate ja mõistate, mida see teie ellu toob, aitab teil tulemuslikumalt kasutada teadmisi, kogemusi ja oskusi, mida surelikus elus õpite.
Püüdke ette kujutada, mida nõudis lepitus nii Isalt kui Tema kuulekalt Pojalt. Toon siinkohal ära kolm katsumust, millega Päästja silmitsi seisis.
Esiteks, tohutu vastutusekoorma tunnetamine, sest Ta mõistis, et kui seda täiuslikult mitte teha, ei saa ükski Taevase Isa laps Tema juurde tagasi tulla. Nad oleksid Temast igavesti lahutatud, sest puuduks vähimgi võimalus eksimuse pärast meelt parandada. Miski ebapuhas aga koos Jumalaga olla ei saa. Tema Isa plaan oleks nurjunud ja vaimulapsed oleksid jäänud igaveseks Saatana kontrollida ja pillutada.
Teiseks pidi ta oma läbinisti puhta meele ja südamega läbi elama inimkonna kõige koletumate ja põlastusväärsemate hädade ja pattude tagajärgi.
Kolmandaks pidi ta füüsilise ja emotsionaalse kurnatuse äärele viiduna taluma Saatana hordide õelaid rünnakuid. Seejärel, kui Ta oma taluvuse viimase piirile oli jõudnud ja kõige rohkem abi vajas, lasi Ta Isa Tal meile teadmata põhjustel üksi kanda seda vastutusekoormat.
Ma kujutan ette, kui südantlõhestav võis olla see hetk meie Taevasele Isale, kui Päästja ristil hüüdis: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?“ (Mt 27:46, Mk 15:34) Ma ei usu, et Taevaisa oma Poja ristil hooletusse oleks jätnud. Ma arvan, et Poja hüüdu ajendas tunne, et see tugi, mida Ta oma Isalt alati oli saanud, oli nüüd ära võetud. Isa teadis, et Päästja peab lepituse omaenda jõul ilma välise abita täide saatma. Isa ei hüljanud oma Poega. Ta lasi oma kõigiti täiuslikul Pojal kätte võita lepituse igavesed viljad.
Surelikkuses ei suuda keegi meist iial täielikult mõista seda kasu, mida annab lepitus.
Igaüks meist peaks mõistma Jeesuse Kristuse lepituse tähtsust nõnda, et see oleks vankumatuks alusmüüriks, millele rajada oma elu. Ajal, mil maailm järjest vabameelsemaks muutub, ning ausus, vooruslikkus ja kõlbeline puhtus täitmatute isude ees ikka rohkem tagaplaanile taanduvad, annab Jeesuse Kristuse lepituse mõistmine ja usk sellesse meile tarvilikku jõudu ja tarkust, et elus edasi jõuda. See annab enesekindlust katsumustes ja rahu, kui oleme segaduses.
Töötagem välja omaenda õppeplaan, et mõista ja hinnata paremini neid võrratuid, igikestvaid ja arvamatuid vilju, mida Jeesus Kristus – meie Päästja ja Lunastaja – Jumalalt antud ülesande täiusliku täitmisega kaasa tõi. Pühakirjade lugemine ühes mõtisklemise ja siiraste palvetega suurendavad Tema hindamatu lepituse mõistmist ja tänulikkust selle eest. Ka järjepidevalt templis käies võime Jeesusest Kristusest ja Tema lepitusest vägevaid õppetunde saada.
Saagu igaühe eesmärgiks õpetada neid õigeid põhimõtteid ka oma kodus. Nõnda saavad vaimud, kes meie hoolde on usaldatud, suuremaid õnnevõimalusi. Saagu Kirik meile õigemeelseks tööriistaks kodu tugevdamisel, kuid teadkem ka, et lapsevanematena on meil vastutus ja võimalus Issandalt meie hoolde usaldatud vaimulaste kasvatamisel Temalt juhatust saada.
Õpetada kodus tõde – see on kõige alus. Kirik on küll tähtis, aga kodu on see paik, kus vanemad jagavad lastele vajalikke teadmisi ja nõuandeid. Kõige tähtsam kutse nii ajas kui igavikus on isaks ja emaks olemine. See on tõde. Selles elus võidakse meid vabastada kõikidest teistest kutsetest, kuid mitte isaks või emaks olemisest.
Kui te mitte üksnes ei loe pühakirju, vaid ka mõtisklete nende üle ja süüvite loetusse, kinnitab Püha Vaimu vägi teie meelde ja südamesse tõed, mis on teile meie ebakindlal ajal tõhusaks toeks. Valmistage oma lapsi ette katsumusteks, millega nad võivad kokku puutuda. Õpetage neile tõde, julgustage neid selle järgi elama ja nendega saab olema kõik hästi, vappugu maailm nii hullusti kui tahes.
Lähtugu kõik teie kodused toimetused neil ülestõusmispühadel Issandast Jeesusest Kristusest. Kandke hoolt, et iga otsus, mille teete – puudutagu see teie vaimu või keha – juhinduks mõttest: „Mida Issand Jeesus Kristus tahaks, et ma teeksin?“ Kui Päästja on teie koduste toimetuste keskpunkt, valitseb seal rahu ja selgus. Seal viibivat rahu ja kindluse vaimu tunnevad nii lapsed kui täiskasvanud.
Parim viis elu paremaks muuta on juhinduda Jeesuse Kristuse eeskujust ja Tema õpetustest.
Kui olete olnud sõnakuulmatu Tema käskudele ja tunnete, et pole väärilised, siis teadke, et just selle pärast jättis Issand Jeesus Kristus oma elu. Oma lepituse kaudu on Ta andnud meile igikestva võimaluse jagu saada sedalaadi vigadest, parandada meelt halbadest valikutest ning saada võitu negatiivsetest tagajärgedest, mis on kerged tulema, kui ei järgita Tema õpetusi.
Päästja armastab meist igaühte ja rahuldab kõik meie vajadused, kui oleme kuulekad ja väärilised vastu võtma õnnistusi, mida Ta tahab meile selles elus anda. Ma armastan ja austan Teda. Tema volitatud teenijana tunnistan kõigi oma võimetega, et Ta elab! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.