Jutusta mulle Jeesusest
Usk Jeesusesse Kristusesse aitab neil [teie lastel] valmis olla raskusteks, millega neil päris kindlasti tuleb kokku puutuda.
Kui sa oled saanud ülesande kõneleda üldkonverentsi viimase istungi lõpus, kuulad sa igat sõna, mõtiskledes, milline osa sinu kõnest kõlab enne, kui sinu kord tuleb. Määratud teemasid ega ühildatud ainevaldkondi ei ole. Issanda viis on loomulikult alati parim viis. Tema võtab iga kõneleja individuaalsed palvemeelsed püüdlused ja ühendab vaimseks sümfooniaks, täis ilmutust ning väge. Kordust leidvad teemad, põhimõte põhimõtte peal, prohvetlikud hoiatused, meeliülendavad lubadused – see jumalik kooskõla on ime! Ma tunnistan, et konverentsil oleme me kuulnud ja tundnud Issanda meelt ja tahet.
President Thomas S. Monson on pealekasvavat põlvkonda kirjeldanud kui läbi aegade parimat.1 Ta ütles noortele: „Te olete tulnud maa peale võrratul ajal. Teie võimalused on peaaegu piiramatud.”2 Kuid ta ka hoiatas: „Meid … on pandud maa peale rahutul ajal.“3 „Ajal, mil ollakse liialt sallivad, mil ühiskonnas on saanud harjumuseks Jumala seadusi eirata ja rikkuda.“4 Meie ümber on palju seesugust, mis on kutsutud meie tähelepanu kõrvale juhtima. „… vaenlane kasutab igat vahendit, et püüda meid oma valede võrku.”5
Pealekasvava põlvkonna tulevik on meie kätes. Nad tulevad siia maailma tähtsate ülesannete ja rikkalike vaimsete võimetega. Me ei tohi suhtuda nende ettevalmistamisse hoolimatult. Lastevanemate ja õpetajatena pole meie ülesandeks mitte niivõrd vaimsuse loomine nende hinges, vaid pigem olemasolevate vaimsuse süte lõkkele puhumine, mis hõõgusid seal juba enne nende maisesse ellu tulekut.
Tahaksin täna asetada tunderõhu lapse palvele ühest Algühingu laulust:
Jeesusest jutusta mulle, kuulan ma sind,
küsiksin ise, kui Jeesus külastaks mind.6
Tänapäeva maailmas peab iga laps, iga noor mees ja noor naine leidma ise tõe. Igaüks vajab omaenda valguse lätet, oma vanematest, juhtidest ja toetavatest sõpradest sõltumatut „vankumatut ja muutumatut“7 usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse.
Lood Jeesusest võivad olla nagu tuuleiilid, mis puhuvad meie laste südames lõkkele hõõguvad ususöed. Jeesus ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu.“8 Üha uuesti ja uuesti Jeesusest kõnelemine suurendab usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja tugevdab nende tunnistuste alusmüüri. Kas oskate mõelda oma laste jaoks välja hinnalisemat kingitust?
Kas Jeesuse Kristuse elu ja õpetused on leidnud koha meie laste mõtetes ja hinges? Kas nad mõtlevad Päästja elu peale, kui nad on ametis omaenda elu üle mõtlemisega? Mida edasi, seda olulisemaks see küsimus muutub.
Paluge meie lastel ette kujutada taevast nõukogu,9 kus Jeesus, suurim kõigist, kuulutas „Siin ma olen, saada mind.“10 Kas nad tunnevad endas tahet järgida teenides Tema eeskuju?
Kas nad mõtlevad Tema kehvapoolsetele sünnioludele,11 maailma Päästjale, kes oli asetatud sõime?12 Kas olud, milles Jeesus elas, aitavad neil paremini mõista, milline koht elus peaks olema jäetud maisele varale?
Kas nad teavad, et Jeesus õpetas: „Paluge ja teile antakse“?13 Kas Tema tänupalved14 ja see, mida Ta oma Taevaselt Isalt palus,15 on meie laste mõtteis, kui nad põlvitavad, et palvetada oma murede pärast?
Kas oleme neile rääkinud, kuidas Jeesus armastab lapsi, kuidas Ta hoidis neid oma käte vahel, palvetas nende eest ja nuttis nende pärast?16 Kas meie lapsed teavad, et Jeesus „[seisab] avasüli, et [neid] vastu võtta“17?
Kas nad saavad sellest jõudu, kui õpetame neile paastumisest18 ja räägime, kuidas paastus Jeesus?
Kas tundes end üksikuna teavad meie lapsed, kui üksikuna tundis end Päästja, kui sõbrad Ta maha olid jätnud ja Ta oma apostlitelt küsis: „Kas ka teie tahate ära minna?“19
Kas meie lapsed on tundnud Päästja imede väge? Jeesus tervendas pidalitõbise,20 tegi pimeda nägijaks.21 Ta toitis viit tuhandet inimest,22 vaigistas tormise mere23 ja tõstis Laatsaruse surnuist üles.24 Kas meie lapsed usuvad, et „imetegusid tehakse usu kaudu“25 ja kas nad palvetavad, et ka nende endi elus juhtuks imesid?
Kas meie lapsed on saanud julgust Päästja sõnadest kogudusekoja vardjale: „Ära karda, usu vaid!“26?
Kui palju teavad meie lapsed Tema täiuslikust elust,27 Tema ennastsalgavast teenimisest, Tema reetmisest ja jõhkrast ristilöömisest?28 Kas oleme neile tunnistanud Tema ülestõusmisest,29 Tema külaskäigust nefilaste juurde Ameerikas30 ja Tema ilmumisest prohvet Joseph Smithile pühas metsasalus?31
Kas nad ootavad Tema suursugust tagasitulekut, mil õiglus seatakse jalule ning iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab, et Jeesus on Kristus?32
Kas meie lapsed ütlevad: „Jeesusest jutusta mulle, kuulan ma sind”?33
Noored ja lapsed! Elage oma tähelepanuväärsete kohustuste ja rikkalike vaimsete võimete vääriliselt! Avage pühakirjad ja püüdke Jeesusest rohkem teada saada. Lugege uuesti läbi Johannese evangeelium ja vahetage loetu üle mõtteid oma vanemate, õpetajate ja üksteisega.
Emad ja isad, vanaemad ja vanaisad ja need, kellel omal pole lapsi, kuid kes te armastusega lapsi ja noori õpetate, rääkige sagedamini Jeesusest Kristusest. Tema pühas nimes peitub suur vaimne vägi. „Ühtegi teist nime ega ühtegi teist teed … ei ole antud, mille kaudu võib päästmine inimlastele osaks saada, kui ainult Kristuse … nimes.“34
Ma luban emadele, kes kasvatavad oma lapsi üksi, et rääkides Jeesusest Kristusest, tunnete, kuidas taeva vägi teid õnnistab.
Pärast abikaasa surma kasvatas õde Stella Oaks üksi üles kolm väikest last (nende hulgas ka vanem Dallin H. Oaksi35). Ta on öelnud: „Ma mõistsin, et Issand armastab mind ja et mulle antakse jõudu oma ülesandega hakkama saada. Ma tundsin enda ümber armastust … [ja teadsin], et Tema [toetab meid], kui kohtame vastuseisu.“36
Ja nüüd minu palve isadele: ärge unustage Päästjast rääkimise olulisust! Lastele on tarvis, et te koos emadega väljendaksite kindlalt oma usku.
Kuigi võib ette tulla aegu, mil laps teid ei kuula, jääb teie tunnistus Jeesusest sellegipoolest tema mõtteisse ja hinge. Meenutagem Almat, kes oli eksinud teelt. Tagasi tulles, ütles ta: „Mulle tuli … meelde … [mu] isa, [kes rääkis] … et Jeesus Kristus … [tuleb], et lepitada maailma patud.
Nüüd, kui mu meel klammerdus sellel mõttel, hüüdsin ma oma südames: „Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale.“37
Ärge kaotage lootust, kui laps teid ei kuula. Aeg ja tõde töötavad teie kasuks. Õigel hetkel, tulevad teie sõnad neile meelde, nagu oleks neid lausutud taevast. Teie tunnistus ei jäta teie lapsi eales maha.
Kui räägite hardal meelel Päästjast – olgu autos, bussis, söögilauas, palvetades, pühakirju uurides või hilisõhtustel jutuajamistel –, saadab teie sõnu Issanda Vaim.38
Andes endast parima, imbub teie tunnistus vähehaaval teie laste südamesse. Nad pöörduvad alandlikus palves oma Taevase Isa poole ja tunnetavad Tema mõju Püha Vaimu väe kaudu. Usk Jeesusesse Kristusesse aitab neil valmis olla raskusteks, millega neil päris kindlasti tuleb kokku puutuda.39
Kui ma Brigham Youngi Ülikoolis õppisin, sain tuttavaks Bill Forresti ja Debbie Hutchings’iga. Bill oli äsja naasnud misjonilt. Tema ja Debbie armusid teineteisesse ja abiellusid Kalifornias Oaklandi templis. Nad asusid elama Arizona osariiki Mesasse, neid õnnistati viie poja ja kahe tütrega. Bill ja Debbie õpetasid oma lapsi armastama Issandat, Jeesust Kristust nii, nagu ise Teda armastasid. Nende poeg, vanem Daniel Forrest, kes hetkel teenib Mehhikos Oaxaca misjonil, ütles: „Eranditult igal hommikul istusime me enne kooliminekut laua taga ning lugesime ja arutasime pühakirju.“
Tütar Kara, kes on abielus ja kahe lapse ema, mäletab siiani elavalt, kuidas isa teda hommikuti kooli sõidutas. Ta meenutab: „Isale meeldis öelda peast mõtteteri, pühakirjasalme ja luuletusi. [Varahommikustel autosõitudel] kordasime neid koos ikka ja jälle.“ Tema üheks lemmikpühakirjasalmiks oli: „Pidage meeles, pidage meeles, et Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; et kui kurat saadab välja oma tugevad tuuled, … ei ole sel mingit võimu teie üle … tänu kaljule, millele te olete ehitanud.“40
Kümme aastat tagasi, aastal 2000, teenis Bill Forrest Arizonas Estate Groves’i koguduse piiskopina. Suure reede hommikul tööle sõites põrkas ta auto vaid paari kilomeetri kaugusel kodust kokku suure kalluriga. Debbie lahkus lastega kodust varsti pärast Billi ja sattus saatuse tahtel traagilise õnnetuse toimumispaika. Bill sai õnnetuses surma. Armastatud abikaasa ja isa surematu vaim oli äkitselt võetud tagasi koju Jumala Poja juurde, kes oli surmast pääsnud ja kelle imeväärset ülestõusmist nad tol ülestõusmispüha hommikul koos olid tähistanud.
Kust ammutasid Debbie ja ta seitse last (noorim neist alles viiene) jõudu, mida nad vajasid? Kara, kes oli selle traagilise õnnetuse ajal viieteistkümnene, rääkis mulle hiljaaegu: „Ma olen tänulik [emale ja isale], selle eest, kuidas nad õpetasid mulle [Päästjast]. Nad avasid koos minuga pühakirjad, nad palvetasid koos minuga, nad olid mulle eeskujuks [Päästja] armust, armastusest ja kannatlikkusest … Ülestõusmispühad on minu jaoks alati tundeküllane aeg olnud. Ma mõtlen siis meie Päästja elule, missioonile ja ülestõusmisele ja mulle meenub mu oma isa ja tema elu.“
Vanem Daniel Forrest meenutab: „Olin kümneaastane, kui isa surma sai. See oli raske aeg … Ema on mulle alati olnud eeskujuks Päästja õpetustest. Ma kannan kaasas oma isa Hispaania misjoni aegset nimesilti. Kaks minu isa lemmiklauset olid: „Kaks suudavad kõike, kui üks neist on Issand“ ja „Päästja peab olema meie alusmüür. Ilma Temata oleme hädas.““
Usk Jeesusesse Kristusesse on Forresti perekonna laste südametes. Neil ülestõusmispühadel möödub nende isa surmast 10 aastat. Nad igatsevad teda väga, kuid „tema surma astel on alla neelatud Kristuses“.41 Nad teavad, et tänu Päästja hindamatule kingitusele, võivad nad oma maise isa ja oma Taevase Isaga kunagi taas koos olla.
Jutusta mulle Jeesusest.
Hetke pärast kuuleme rääkimas Jumala prohvetit. Issand ütles oma prohvetist rääkides: „Tema sõna tuleb teil vastu võtta, nagu oleks see minu omast suust.“42 Ma tunnistan, et president Thomas S. Monson on Issanda eestkõneleja maa peal.
Ma tunnistan, et Jeesus on Kristus, kogu maailma Päästja. Tema elu, lepitus, ülestõusmine ja Tema oodatud tagasitulek on sama kindlad kui päikesetõus. Tema nime ülistatakse igavesti,43 Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.