Me järgime Jeesust Kristust
Me rõõmustame kõige selle üle, mida Päästja on meie heaks teinud. Tänu Temale on meil kõigil võimalik saada päästetud ja ülendatud.
Kõnelda esimesel ülestõusmispühal kogu maailma viimse aja pühade ees, kes armastavad meie Issandat ja Päästjat, Jeesust Kristust, on vastutusrikas ülesanne. Täna hommikul pühitseme me Tema võitu surma üle. Me kanname südames teadmist ja tunneme siirast tänu, et Päästja oli valmis end meie eest lepitusohvriks tooma. Alistudes Isa tahtele, saavutas Ta kõrgeima võidu surma üle. See on inimkogemuste piire ületav sündmus ajaloos. Ma olen tänulik, et saan kõneleda Päästja järgimisest.
Päästja kaks viimast teenimispäeva surelikkuses, mis eelnesid Tema ristilöömisele, on erakordselt tähtsad ja mõneti mõistetamatudki. Neljapäeval ja seejärel reedel, mil Kristus risti löödi, toimus palju sellist, mis on meie igavese saatuse seisukohalt ääretult tähtis. Viimse õhtusöömaajaga – paasapühade õhtusöömaajaga „kindlakskujunenud talitusega Iisraeli orjusest vabastamise mälestuseks” – tehti algust neljapäeva õhtul.1 Viimsel õhtusöömaajal seati sisse väga tähtsad talitused ja õpetused. Nimetan neist vaid kolme. Kõigepealt pani Päästja aluse sakramenditalitusele. Ta võttis leiva, murdis tükkideks, luges palve ja jagas leivatükid oma jüngritele, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse; seda tehke minu mälestuseks!”2 Nõnda pani Ta aluse sakramendile. Teiseks pidas ta ääretult tähtsaks õpetust armastusest kui ülimast põhimõttest. Ta õpetas: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!”3 Kolmandaks, Kristuse eestkostel või juhatusel „lubati Püha Vaim apostlitele” veel üheks Trööstijaks.4
Pärastpoole viis Päästja täide lepituse. Ta võttis enda peale „inimkonna patukoorma” ja „kõik kohutava, mida Saatan … põhjustada suutis.”5 Selle käigus sai Talle osaks valetunnistustele rajatud kohtupidamine ning koletislik ja traagiline sündmustejada, mis viis Tema ristilöömiseni. Haripunkt saabus Kristuse võiduka ülestõusmisega esimesel ülestõusmispühal. Kristus täitis oma püha missiooni Päästja ja Lunastajana. Me tõuseme surnuist ja meie vaim ühendatakse taas meie kehaga. Kui oleme väärilised, võib meile Tema armu läbi osaks saada imeline võimalus minna taas Jumala juurde.6
Kõneledes samadest ülestõusmispühadeaegsetest sündmustest, ütles prohvet Joseph Smith:
„Meie usu alustaladeks on apostlite ja prohvetite tunnistus Jeesusest Kristusest, et Ta suri, maeti ja tõusis taas kolmandal päeval ning tõusis taevasse. Kõik muu, mis meie usu juurde kuulub, vaid täiendab seda.”7
Olgugi, et Ketsemanis ja Kolgatal toimunu on meile ülimalt tähtis, on meie tähelepanu keskmes alati olnud ülestõusnud Issand. Inglise teoloog ja usumees Frederic Farrar tunnistas, et varakristliku kiriku usklike põlvkond ülistas Päästjat kui „ülestõusnud, igavest ja ülendatud Kristust” ning „kujutas Teda ette mitte ristil, vaid troonil”.8
President Gordon B. Hinckley õpetas, et meie sõnum maailmale on see, et Ta elab! Viimse aja pühadele tähendab kristlikkus oma usu kirgast väljendamist ja elamist Tema evangeeliumi järgi.9
Kui mõtleme selle üle, kuidas olla tänapäeval kristlane, siis mõelgem sellele, mida nõuab meilt jüngriksolemine. Minu nõuanne oleks, et mõtiskleksime ja püüaksime sobival viisil teha järele seda, mida tegi Päästja oma sureliku elu kahel viimasel päeval.
Mõelge esmalt sellele, kuidas Päästja pani aluse sakramenditalitusele. Päästja teadis, mis Teda ees ootas. Tema püha, lepitav missioon, mis algas surelikkusele eelnevas elus sõjaga taevas, oli tol õhtul ja järgmisel päeval lõpule jõudmas. Ja kuigi Ta vastased peatselt Tema üle kohut mõistma hakkasid, ei olnud vähimatki märki sellest, et Ta oleks valmistunud valesüüdistustele vastu hakkama. Selle asemel seab Päästja oma jüngrite ees sisse püha sakramenditalituse. Mõeldes sellele pühale hetkele, olen ma sügavalt liigutatud. Sakramendikoosolek on püham kui ükski teine koosolek Kirikus. Pärast ülestõusmist, seadis Päästja sakramendi sisse nefilaste seas.10 Kui meie tahame olla Tema jüngrid ja Tema Kiriku pühendunud liikmed, tuleb meil sakramenti meeles ja au sees pidada. Seeläbi saab igaüks meist näidata murtud südame ja kahetseva vaimuga oma valmisolekut Päästjat järgida, meelt parandada ja saada pühaks Kristuse lepituse läbi.11 Sakrament võimaldab meil ristimislepingut uuendades tunnistada Jumalale, et peame meeles Tema Poega ja peame kinni Tema käskudest.12 Sellega suurendame oma armastust ja tänulikkust nii Isa kui ka Poja vastu.
Päästja rõhutas ka armastuse ja üksmeele olulisust ning kuulutas, et sellest, kui meil on armastus isekeskis, tuntakse, et me oleme Tema jüngrid. Mõeldes igavikku kujundavale lepitusele, mida Ta oli just enda kanda võtmas, tuleb meil sellele käsule kuuletuda. Me näitame oma armastust Jumala vastu, kui peame kinni Tema käskudest ja teenime Tema lapsi. Me ei mõista küll lepitust täielikult, kuid võime püüda olla armastavamad ja heasüdamlikumad raskustele vaatamata.
Andes oma apostlitele ülesandeks üksteist armastada, õpetas Päästja seda põhimõtet viimse õhtusööma ajal nii dramaatiliselt ja vägevalt, et sellest kujunes üks südantliigutavamaid ja ilusamaid episoode Tema sureliku elu viimastel päevadel.
Ta ei õpetanud lihtsalt, kuidas oleks eetiline käituda. Ta anus Jumala Pojana, et Tema apostlid ja kõik jüngrid, kes neile järgnevad, peaksid meeles ja järgiksid seda kui Tema peamist õpetust. See, kuidas me üksteisesse suhtume ja omavahel lävime, näitab meie tahet Jeesust Kristust järgida.
Kuulates seda konverentsi, lähevad kõned meile südamesse ning me otsustame ja lubame olla paremad. Esmaspäeva hommikul aga läheme me tööle, kooli, kogukonda ja paljudel juhtudel segadust täis maailma. Paljud siin maailmas tunnevad hirmu ja on üksteise peale vihased. Olgugi, et need tunded pole meile võõrad, peame me jääma oma jutuajamistes viisakaks ja oma suhetes teistega lugupidavaks. Seda eriti erimeelsuse tekkides. Päästja õpetas meid, et armastaksime isegi oma vaenlasi.13 Suurem enamus meie liikmetest kuuletub sellele nõuandele. Kuid on ka selliseid, kelle jaoks on oma viha või sisemiste tõekspidamiste väljavalamine tähtsam kui enese ülalpidamine Jeesuse Kristuse elu ja õpetuste kohaselt. Ma kutsun igaüht meist endamisi tõdema, et see, kuidas me erimeelsusega toime tuleme, näitab, kes me tõeliselt oleme ja kas me järgime Päästjat ka tegelikult. Erimeelsus on lubatud, küll aga mitte vastumeelsus. Vägivaldsus ja vandalism erimeelsust ei lahenda. Kui näitame üles armastust ja austust ka vaenulikus olukorras, saavad meist rohkem Kristuse sarnased.
Päästja lubadus, et apostlid saavad Püha Vaimu, on ülimalt tähtis mõistmaks Jumaluse kolmanda liikme, Püha Vaimu väljapaistvat rolli. Püha Vaim on vaimisik, Trööstija, kes annab tunnistust Isast ja Pojast, ilmutab tõde kõigist asjadest ning pühitseb need, kes on teinud meeleparandust ja saanud ristitud. Talle viidatakse kui Lubaduse Pühale Vaimule, kes kinnitab, et meie õigemeelsed teod, talitused ja lepingud on Jumalale vastuvõetavad.14 Kui võtame kuulda Tema hoiatusi, saame vältida suuri vigu. Need, keda pitseeritakse Lubaduse Püha Vaimuga, saavad endale kõik, mis on Isal.15
Me elame lärmakas, tülihimulises maailmas, kus on võimalik lausa igal ärkveloleku tunnil näha või kuulda midagi informeerivat, mingit muusikat või koguni täielikku mõttetust. Kui tahame saada Pühalt Vaimult inspiratsiooni, peame leidma aega aja mahavõtmiseks, mõtisklusteks ja palvetamiseks ning elama nii, et oleksime väärilised Temalt õhutusi saama ja nende järgi tegutsema. Kiriku liikmetena on meil eesõigus saada Temalt valgust ja teadmisi kuni saabub täiuslik päev.16
Lepituseks vajalikud katsumused, millega Päästja seisis silmitsi Ketsemanis ja ristil, on meile suureks eeskujuks. Talle said osaks emotsionaalsed, füüsilised ja vaimsed piinad, mis jäävad väljapoole meie mõistmise piire. Aias palvetas Ta oma Isa poole ning ütles: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!”17 Tema jüngritena saame ka meie mingil ajalõigul proovilepanekute, ebaõiglase tagakiusamise ja teenimatu pilkamise osaliseks ning kohtame ajalikke ja vaimseid torme, mis oma ulatuselt tunduvad meile väljakannatamatutena, saame juua kibedast karikast ja palvetame, et see meist mööda läheks. Keegi meist pole vabastatud elutormidest.
Me valmistume Päästja teiseks tulemiseks. Pühakirjades on selge sõnaga öeldud, et mitte keegi ei tea, millal see toimub. Pühakirjades öeldakse meile, et viimasel ajal on meie kibedate karikate seas „maavärisemisi … paiguti”18 ja „üle oma piiride [kerkivaid merelaineid]”19.
Hiljaaegu tabasid maailma erinevaid paiku, sealhulgas Tšiilit, Haitit ja Vaikse ookeani saari laastavad maavärinad ja hiidlained. Mõned nädalad tagasi kohtusin koos juhtiva piiskopi H. David Burtoni ja vanem Tad R. Callisteriga nende pühadega, kes kaotasid oma lähedased, kui möödunud aasta septembris hiidlaine Samoa idakallast tabas. Sakramendisaal oli rahvast pilgeni täis. Koosolek oli südantliigutav. Me kinnitasime liikmetele, kes olid kaotanud oma lähedased, et tänu Jeesuse Kristuse lepitusele, võivad nad oma armsate lahkunutega ükskord jälle koos olla.
Vaia juhataja Sonny Purcell oli parasjagu autos, kui nägi kaugel merel tohutut lainet lähenemas. Ta andis signaali ja peatas kooliteel olnud lapsed ning käskis neil nii kiiresti, kui nad suudavad, mõnda kõrgemasse paika varju joosta. Lapsed tegid, nagu kästud. Mees ise sõitis meeleheitlikult oma nelja-aastase tütre järele, võttis ta auto peale ja ruttas siis päästma oma ema. Paraku jõudis laine enne kohale, tõstis auto koos nendega oma harjale ja kandis sadakond meetrit edasi, kus see vastu puud pidama jäi. Purcell seadis tütre auto katusele turvaliselt istuma ja ujus päästma oma ema, kes nende kodu lähedal puu okste külge oli klammerdunud. Suurte ponnistuste hinnaga jõudis ta koos emaga tagasi auto juurde ja sealt edasi turvalisemasse paika. Mitte kõikidel ei läinud nii hästi kui temal. Paljudel nappis aega, et turvalisse paika jõuda. Paljud kaotasid elu, enamasti lapsed ja vanemad inimesed.
Me ütlesime neile Samoa peredele, et Kiriku liikmed kogu maailmas armastavad neid, muretsevad nende pärast, palvetavad nende eest, toetavad nii liikmeid kui nende ligimesi paastuannetuste ja humanitaarabiga. Sama kehtib Kiriku liikmete ja nende ligimeste kohta Tšiilis ja Haitil. Me teeme seda, sest me järgime Jeesust Kristust.
Kohtumine Samoa peredega tegi meile selgeks kõrgemale pürgimise, tublima elu ja päästvatest talitustest kinnipidamise tähenduse. Päästja eeskuju ja elu õpetavad meid vaimselt hoiduma madalatest teeradadest, kus on ülekaalus see, mis on sellest maailmast. Kui me pärast koosolekut liikmetega käepigistusi vahetasime, rääkis üks õde, et nende pere pole käinud templis ja et nad kaotasid oma tütre. Ta ütles pisarsilmil, et nüüd on pere seadnud endale eesmärgiks valmistuda pühadeks templitalitusteks, et nad saaksid koos olla igavesti.
Selle õe sõnade ja maailma hetkeolukorra üle järele mõeldes, pean vajalikuks anda igaühele teist nõu pürgida kõrgemale poole, otsida varju ja kaitset templist.
1836. aasta esimesel ülestõusmispühal, 3. aprillil, nädal pärast Kirtlandi templi pühitsemist, jagasid kaksteist apostlit liikmetele Issanda õhtusöömaaja sakramenti. Kui prohvet Joseph ja Oliver Cowdery pärast seda koosolekut vaikse pühaliku palve tegid, ilmus neile kogu oma ülevuses Päästja ning taastas Moosese, Eelijase ja Eelija kaudu täiendavad preesterluse võtmed, teiste seas püha pitseerimisväe, mis liidab pere ühte kogu igavikuks.20
Täna, ülestõusmispühade hommikul, rõõmustame me kõige selle üle, mida Päästja on meie heaks teinud. Tänu Temale on meil kõigil võimalik saada päästetud ja ülendatud. Ometigi peame me nagu Samoa lapsed jooksma nii kiiresti kui suudame kõrgemasse paika, mille Ta on andnud meile kaitseks ja rahu leidmiseks.
Üks viis, kuidas seda teha, on ustavalt kinni pidada meie elava prohveti, president Thomas S. Monsoni õpetustest. Ta on võrratu eeskuju sellest, kuidas järgida Päästjat.
Tänasel imelisel ülestõusmispühade hommikul täidavad mu südant sõnad, mis on kirja pannud ustav Kiriku liige taastamisajast Eliza R. Snow:
On lunastuses hiilgus, arm,
mis kinkin’d Jumal meil.
Seal lohutus kui elu karm
ja õiglus antud meil.21
Ma tunnistan apostlina, et Jeesus Kristus elab ja on maailma Päästja ja Lunastaja. Ta on juhatanud meile kätte tee tõelise õnneni. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.