Ema rääkis mulle
Ehk peitub põhjus, miks me vastame kõikjal ühtviisi oma ema armastusele, selles, et ema armastus sarnaneb kõige rohkem meie Päästja armastusega.
Issand on andnud lastevanematele esmaseks kohustuseks oma laste vaimse toitmise. Mõnikord langeb see kohustus üksikvanema õlgadele. Minu ema oli suhteliselt noor, kui mu isa suri, jättes ta nelja lapsega üksi. Kuid ema läks oma raskele elule vastu usuga ja julgelt, lubades meile, et kui püsime tõe teel, on lõpp parem kui algus. Nagu vaprate emade lapsed Mormoni Raamatus: “Me ei [kahelnud], et meie [ema] teadis seda.” (Alma 56:48) Vennad ja õed! Ma tean omast kogemusest, kui suur on emade mõju.
Minu hea sõber Don Pearson rääkis mulle kogemusest, mis seda mõju näitlikustab. Ühel õhtul palus tema nelja-aastane poeg tal endale õhtujuttu lugeda. Eric valis välja oma lemmikraamatu “The Ballooning Adventures of Paddy Pork” (Põrsas Paddy seiklus õhupallil). Lugu jutustab ühest perest, kes elas saartel ja reisis ringi kuumaõhupalliga. See oli tekstita pildiraamat. Vend Pearson pidi loo ise välja mõtlema.
“Paddy sõitis kuumaõhupalliga. Ta maandus saarele. Ta viskas nööri üle korviserva alla.”
Eric katkestas jutu, öeldes: “Isa, see ei olnud nöör, see oli köis.”
Vend Pearson vaatas Ericut ja seejärel pildiraamatut ning jätkas: “Paddy tuli korvist välja ja ronis puu otsa. Oh ei! Tema mantel jäi okstesse kinni!”
Taas katkestas Eric jutu. “Isa, see ei ole mantel. See on jakk.”
Nüüd oli vend Pearson pisut hämmingus. Ta ütles: “Eric, siin raamatus ei ole teksti, vaid ainult pildid. Kuidas sa tead, et see oli jakk?”
Eric vastas: “Ema ütles mulle.”
Isa pani raamatu kinni ja küsis: “Eric, mida sa arvad, kes on siin majas perepea? Kellele jääb viimane sõna?”
Seekord mõtles Eric hoolega järele, enne kui vastas: “Sina, isa.”
Vend Pearson naeratas. Milline ebatavaline vastus! “Kuidas sa seda teadsid?”
Eric vastas kiiresti: “Ema ütles mulle.”
President James E. Faust on öelnud: “Terves maailmas ei ole suuremat headust kui ema headus. Ema mõju laste elule on mõõtmatu.” (Fathers, Mothers, Marriage. – Liahona, aug 2004, lk 3)
Jumaliku plaani kohaselt tundub, et laste eest hoolitsemine on naistele antud vaimne pärand. Ma olen seda täheldanud oma tütarde juures ja nüüd näen seda tütarde tütarde juures: juba enne kõndima hakkamist tahtsid nad oma beebinukke süles hoida ja nende eest hoolitseda.
Eluaegse maamehe ja rantšopidajana olen ma saanud oma silmaga jälgida, kuidas isegi looduses avaldub emadele omane kiindumus. Igal kevadel ajame lehmakarja koos nende kevadiste vasikatega piki Idaho Snake’i jõge mäejalamile, kus nad kuu aega rohtu söövad. Seejärel kogume nad kokku ja ajame teed mööda alla karjaaeda. Sealt laaditakse nad autode peale ja viiakse suvistele karjamaadele Montanas.
Ühel eriti palaval kevadpäeval aitasin karja järel ratsutades loomi kokku ajada, kui nad tolmust teed mööda karjaaia poole suundusid. Minu ülesandeks oli teelt kõrvale uidanud vasikad tagasi juhtida. Liikusime aeglaselt ja mul oli mahti mõtiskleda.
Kuumuse tõttu jooksid väikesed vasikad varju otsides puude alla. Ma mõtlesin Kiriku noortele, keda mõnikord sirgelt ja kitsalt teerajalt kõrvale eksitatakse. Ma mõtlesin ka nende peale, kes on Kirikust lahkunud või kellele tundub, et Kirikul ei ole ruumi nende südames ajal, mil nad on õigelt teelt kõrvale kaldunud. Ma mõtlesin endamisi ka seda, et meie eksitamiseks ei pea tingimata juhtuma midagi halba – mõnikord võib meid eksitada tühipaljas vari.
Olles mitu tundi, nägu higist leemendamas, siia–sinna põiklevaid vasikaid taga ajanud, hüüdsin neile meeleheitel: “Lihtsalt järgnege oma emadele! Nad teavad, kuhu lähevad! Nad on seda teed ennegi käinud!” Nende emad teadsid, et kuigi ilm oli palav ja tee tolmune, on tee lõpp selle algusest parem.
Niipea kui olime karja aeda ajanud, märkasime kolme lehma närviliselt värava juurde kiirustamas. Nad ei leidnud oma vasikaid ja said aru, et need on kuhugi teele maha jäänud. Üks kauboidest küsis, mida me peaksime tegema. Vastasin: “Ma vist tean, kus need vasikad on. Vähem kui poole kilomeetri kaugusel on väike metsatukk. Olen kindel, et leiame vasikad sealt.”
Nagu olin arvanud, leidsime kadunud vasikad puude varjus uinakut tegemast. Meie lähenedes nad ehmusid ega lasknud endid kokku ajada. Nad olid hirmul, sest nende emasid ei olnud nende juures! Mida rohkem me neid karjaaia poole ajada püüdsime, seda kangekaelsemaks nad muutusid. Lõpuks ütlesin kauboidele: “Mul on kahju, oleksin pidanud seda kohe taipama! Ratsutame tagasi ja laseme nende emad karjaaiast välja. Lehmad tulevad vasikatele järele ja vasikad järgnevad oma emadele.” Mul oli õigus! Emad teadsid täpselt, kuhu vasikate leidmiseks minna, ja just nii, nagu ma olin lootnud, juhatasid nad vasikad karjaaeda.
Vennad ja õed! Maailmas, kus kõigile on antud võimalus valida, võib osa meie lähedastest mõneks ajaks eksiteele sattuda. Kuid me ei tohi kunagi alla anda! Me peame neile alati appi minema ega tohi eales oma püüdlustest loobuda! Meie prohvet Thomas S. Monson on palunud meil minna ja päästa meie ringiekslevad lähedased (vt näiteks Stand in Your Appointed Place. – Liahona, mai 2003, lk 54–57). Preesterluse juhtide toel peavad lastevanemad jätkama otsinguid, et leida üles oma ekslevad lapsed ja kinnitada neile, et alati on olemas „kodu“ koos perekonna ja Kirikuga, kus oodatakse nende tagasipöördumist. Me ei tea kunagi, millal keegi tagasi võib pöörduda. Me ei tea kunagi, millal mõni hing võib olla mures ja maisest elust väsinud. Kui see … juhtub, siis tundub, et meie lapsed pöörduvad oma muredega esmajoones oma ema poole. Elizabeth Akers Allen on neid tundeid oma luuletuses kirjeldanud:
Ma nukrad aastad olematuks muudaks,
ränkraskest tööst ja pisaratest väsin’d ma.
Ma väsin’d valedest, mis hinge tühjust toovad.
Mu ema, kui’s küll igatsen sind näha taas!
Mu päevis olnud nõnda vähe lembust,
mull’ keegi pole jagan’d sinu hella embust.
Kui sina, keegi pole leevendan’d mu valu,
Kui sina, kurbi mõtteid pole hajutan’d,
Oo tule tagasi mu ema, sind ma palun,
mind taas kord hellalt unne äiuta.
(Rock Me to Sleep. The Family Library of Poetry and Song, toim William Cullen Bryant, 1870, lk 191)
Ehk peitub põhjus, miks me vastame kõikjal ühtviisi oma ema armastusele, selles, et ema armastus sarnaneb kõige rohkem meie Päästja armastusega. President Joseph F. Smith ütles: “Tõelise ema armastus sarnaneb rohkem kui miski muu Jumala armastusega” (The Love of Mother. – Improvement Era, jaan 1910, lk 278).
Päästja andis kõige muu hulgas täiuslikku eeskuju ka armastusega, mida Ta tundis oma maise ema vastu. Isegi oma maise elu kõige pöördelisemal hetkel – pärast kannatusi Ketsemani aias, pilgetest saadetud ülekuulamist, okaskrooni, rasket risti, mille külge Ta julmalt naelutati – vaatas Jeesus ristilt alla ja nägi oma ema Maarjat, kes oli tulnud, et olla oma poja kõrval. Oma viimase armastusest ajendatud teona hoolitses Jeesus enne surma ema eest, öeldes oma jüngrile: “Vaata, see on su ema!“ (Jh 19:27). Sellest hetkest alates võttis jünger Maarja oma majja. Pühakirjadest loeme, et pärast seda teadis Jeesus, et kõik on lõpetatud, langetas pea ja suri (vt Jh 19:27–28, 30).
Ma tunnistan täna teie ees seistes, et Jeesus Kristus on tõesti maailma Päästja ja Lunastaja. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on Tema Kirik. Meie Taevane Isa soovib, et kõik Tema lapsed pöörduksid Ta juurde tagasi. Ma tean seda ilma mingi kahtluseta, sest Püha Vaim on seda mulle tunnistanud. Ma pole seda alati teadnud: noorena pidin toetuma oma vanemate tunnistusele. Mu ema veenis mind, et kui püsin tõe teel, isegi siis, kui tundub, et ilm on palav ja tee tolmune, isegi kui mind püütakse kõrvale juhtida, saab lõpp olema parem kui algus. Ma olen igavesti tänulik, et mu ema seda mulle rääkis. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.