Pöörduge Issanda poole
Ärge kunagi laske maistel asjadel oma vaimsust hävitada!
Aastaid tagasi olin tunnistajaks südamevalule … , millest sai tragöödia. Noorele abielupaarile oli peagi sündimas nende esimene laps. Nende elu oli selle imelise sündmuse ootel ärevil ja tulvil elevust. Kuid sünnituse käigus tekkisid komplikatsioonid ja laps suri. Südamevalu asendus leinaga, lein muutus vihaks, viha süüdistuseks ja süüdistusest sai kättemaks arstile, keda nad pidasid täielikult vastutavaks kõige eest. Lapse vanemad ja ülejäänud sugulased andsid endast kõik, püüdes ühisel jõul hävitada arsti mainet ja karjääri. Pärast nädalate ja kuude pikkust hävitavat kibestumist pöördus pere meelekibedus Issanda vastu. „Kuidas Ta lasi sündida sellisel kohutaval asjal?“ Nad lükkasid tagasi Kiriku juhtide ja liikmete korduvad katsed neid hingeliselt ja vaimselt trööstida ning eemaldusid ajapikku Kirikust. Nüüdseks on see avaldanud mõju pere neljale põlvkonnale. Seal, kus kunagi oli olnud usk ning pühendumine Issandale ja Tema Kirikule, pole enam aastakümneid ühegi pereliikme vähimatki vaimset tegevust.
Sageli leiame elu kõige raskematel hetkedel rahu ainult ühest allikast. Rahuvürst, Jeesus Kristus, pakub oma armu koos kutsega „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28). Hiljem lubab Ta: „… oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab“ (Jh 14:27).
Minu isapoolsetel vanavanematel oli kaks last – poeg (minu isa) ja tütar. Pärast misjonit ja sõjaväeteenistust Havail, naasis minu isa sinna 1946. aastal, et teha seal karjääri ja luua pere. Tema vanemad nagu tema õdegi elasid Salt Lake Citys. Õde abiellus 1946. aastal ja neli aastat hiljem jäi lapseootele. Vanemate jaoks on väga eriline oodata, millal nende tütar (antud juhul ainus tütar) annab elu oma esimesele lapsele. Keegi ei teadnud, et ta ootab kaksikud. Kahjuks surid sünnituse ajal nii ema kui mõlemad lapsed.
Minu vanavanemad tundsid suurt südamevalu. Kuid nad pöördusid oma leinas otsekohe Issanda poole, saamaks Temalt lunastust. Mõtlemata, miks kõik juhtus või keda selles süüdistada, keskendusid nad õigemeelsele elule. Minu vanavanemad polnud kunagi jõukad, nad ei kuulunud kunagi avaliku elu eliidi hulka, neil polnud Kirikus kunagi tähtsaid kutseid – nad olid lihtsad, pühendunud viimse aja pühad.
Jäädes 1956. aastal pensionile, kolisid nad Havaile, et olla koos oma ainsate järeltulijatega. Nad veetsid järgnevad aastakümned oma peret armastades, Kirikus teenides, kuid kõige enam nautisid nad lihtsalt koosolemist. Neile ei meeldinud kunagi teineteisest lahus olla. Nad isegi rääkisid, et kes iganes neist esimesena sureb, leiab ta viisi, kuidas jälle kokku saada. Ligi 90-aastastena, pärast 65-aastast abielu, surid nad mõnetunnise vahega vanadussurma. Piiskopina viisin ma läbi nende ühised matused.
Nüüdseks on ustavad vanaisa Art ja vanaema Lou mõjutanud, eriti raskuste ajal, nelja põlvkonda järeltulijaid. Otseselt ja sügavalt on nad mõjutanud oma poega, kes on mu isa, ja minu ema ajal, mil nende endi tütar, noorim laps, pärast sünnitust tekkinud tüsistuste tagajärjel suri. Ta suri 34-aastaselt, kümme päeva pärast sünnitust, jättes endast maha neli last vanuses 10 päeva kuni 8 aastat. Tänu eelmise põlvkonna eeskujule pöördusid mu vanemad ilma vähimagi kõhkluseta lohutuse saamiseks Issanda poole.
Kogu maailmas ja ka Kiriku liikmete hulgas tuleb ette suurt rõõmu ja suurt valu. Mõlemad on osa plaanist. Üheta ei mõistaks me teist. „Inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu“ (2Ne 2:25) ja „Sest nii peab olema, et kõigis asjades on vastandlikkus“ (2Ne 2:11) – need kaks tõdemust täiendavad teineteist. Kirjeldades, mida ta Issanda poole pöördudes tundis, kirjutas Alma noorem: „… mu hing täitus rõõmuga sama palju, kui oli olnud piina!“ (Al 36:20)
Mõned upuvad suurtesse muredesse, teised lasevad väikestel muredel kasvada suurteks. Symonds Ryder oli Campelli usulahu juht, kes kuulis meie Kirikust ja kohtus Joseph Smithiga. Olles sellest kogemusest liigutatud, ühines ta 1831. aastal Kirikuga. Otsekohe pärast seda pühitseti ta vanemaks ja kutsuti misjonile. Kuid nii Esimeselt Presidentkonnalt saadud misjonikutses kui ka ametlikus jutlustamist lubavas volikirjas oli ta nimi valesti kirjutatud … Üks täht oli valesti. Tema nimi oli kirjutatud i-ga, mitte y-iga – Ryder. See pani teda kahtlema oma kutses ja neis, kellelt see tuli. Ta otsustas misjonile mitte minna ja kaugenes Kirikust. Peagi kujunes sellest viha ja suur vaenulikkus Josephi ja Kiriku vastu. 1832. aasta märtsis, kui vihased talumehed ühel ööl Joseph Smithi ja Sidney Rigdoni kodust välja ajasid, nende riided puruks käristasid ning nad tõrva ja sulgedega kokku määrisid, kuuldi hüütavat: „Symonds! Symonds! Kus tõrvaämber on?“ (History of the Church, 1. kd, lk 262–263) Vähem kui kümne kuuga oli Symonds Ryder muutunud innukast pöördunust vihaste talumeeste juhiks. Tema vaimne allakäik sai alguse ühest täheveast tema nimes. Meie elu suunda ei määra mitte probleemi suurus, vaid see, kuidas me sellele reageerime.
Prohvet Joseph Smith õpetas, kuidas isikliku tragöödia ja vastuseisuga hakkama saada. Liberty vangla ebainimlikes oludes ilmutati talle jumalikku juhatust (osaliselt kirjeldas see Josephi enda elu sel hetkel ja sisaldas samuti hoiatust): Kui „rumalad saavad sind pilkama … Kui sind on kutsutud kõndima läbi kannatuste, … kui su vaenlased langevad sinu peale, … kui sind peaks heidetama auku või mõrtsukate kätte … ning kõik algained liituvad, et takistada sinu teed; ja eelkõige, kui põrgu enda lõuad ajavad end pärani, et sind neelata, siis tea, mu poeg, et kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks.“ (ÕL 122:1, 5–7). Järgneb sügavamõtteline küsimus: „Inimese Poeg on laskunud neist kõigist allapoole. Oled siis sina suurem kui tema?” (ÕL 122:8) Seejärel antakse selge juhis ja suur lubadus: „Seepärast püsi oma teel, ja … ära karda seda, mida inimene võib teha, sest Jumal on sinuga igavesest ajast igavesti“ (ÕL 122:9).
Järgnenud aastatel pidas Joseph Smith raskele elule vaatamata jätkuvalt õigemeelselt vastu. Ta edastas järgmise usust juhitud tulevikunägemuse: „Ja mis puutub neisse ohtudesse, mida mind on kutsutud läbima, siis need tunduvad mulle vaid väikese asjana … ma olen harjunud ujuma sügavas vees … ma … tunnen … rõõmu kannatustest; sest … Jumal … [on] päästnud mind välja neist kõigist ja päästab mind edaspidigi“ (ÕL 127:2). Josephi kindlameelsus pideva vastuseisu ületamisel tugines tema oskusele pöörduda alati Issanda poole.
Kui tunnete, et keegi (pereliige, sõber, Kiriku liige või juht, töökaaslane) või miski (lähedase kaotus, terviseprobleemid, majanduslikud raskused, väärkohtlemine, sõltuvus) on teile ülekohut teinud, tegelege sellega otsekohe ja jõuliselt. „Püsi[ge] oma teel” (ÕL 122:9), allaandmine ei tule kõne allagi! Ja pöörduge viivitamatult Issanda poole! Kasutage kogu oma usku Temasse! Jagage oma koormat Temaga. Lubage Tema armul oma koormat kergendada. Meile on lubatud, et me „ei … talu mingisuguseid kannatusi, välja arvatud, kui need neelatakse alla Kristuse rõõmus“ (Al 31:38). Ärge kunagi laske maistel asjadel oma vaimsust hävitada!
Tema meile kõige suuremaks eeskujuks olnud tegu – lepitus – sundis Jeesust alanduma „allapoole kõiki asju“ (ÕL 88:6) ja kannatama „kõikide inimeste valusid“ (2Ne 9:21). Sellest mõistame, et lepitusel oli laiem tähendus kui patu võitmine. See kõikidest maistest saavutustest suurim annab Päästjale väe täita lubadus: „Aga kui te pöördute Issanda poole kogu oma südamest ja panete oma usalduse temale ja teenite teda kogu oma … usinusega … ta vabastab teid orjusest“ (Ms 7:33).
Tähistades ülestõusmispühade hommikut, pöördugem Issanda, meie „helkja Koidutähe“ (Il 22:16) poole. Ma tunnistan, et Tema valgustab igavesti meie teed, meie tõde ja meie elu (vt Jh 14:6), Jeesuse Kristuse nimel, aamen.