Emad õpetavad lapsi kodus
Ma usun, et jumaliku plaani järgi lasub järgmise põlvkonna kosutamise ja õpetamise kohustus emadel.
Hiljuti oli mul võimalus külastada koos vanem Donald L. Hallstromiga viit linna Ameerika Ühendriikide keskosas. Igas linnas toimus koosolek põhimisjonäridega ja misjonitööteemaline koosolek vaia ja koguduse juhtidega. Kahe koosoleku vahepeal korraldas vaia Abiühing meile väikese einepausi, et jätta meile aega vaia juhatajatega kohtumiseks. Wisconsinis Milwaukees olid kaks noort peret palunud Abiühingult luba ise meie toitlustamise eest hoolitseda. Meespooled toimetasid köögis. Emade hooleks oli laua katmine ja toidu serveerimine. Kolm väikest last olid emadele abiks ja toimetasid nende näpunäidete järgi laua ümber. Nii said emad oma lapsi õpetada. Jälgisin huviga, kuidas lapsed igale pisiasjale reageerisid, mida emad neile õpetasid, ja kõiki nende korraldusi hoolikalt täita püüdsid.
See kogemus tuletas mulle meelde, kuidas minu ema mind oli õpetanud. Nagu prohvet Nefi ja paljud teist siin, sündisin ka mina headest vanematest (vt 1Ne 1:1).
Üks mu õetütardest näitas mulle hiljaaegu nelja kaustikut mu ema märkmetega, mis ta oli teinud, kui Abiühingu tunniks valmistus. Need ja veel mitmed teised kaustikud, mida ma pole jõudnud veel läbi vaadata, on kokkuvõte tema sadu tunde kestnud tööst tundide ettevalmistamisel.
Ema oli suurepärane õpetaja, kelle tunnid olid alati hoolikalt ja põhjalikult ette valmistatud. Ma mäletan hästi neid päevi, mis tema õpetustele eelnesid. Söögilaud oli täis kirjandust ja märkmeid, mida ta tunniks valmistudes kasutas. Tal oli nii palju materjali, et vaevalt ta seda kõike tunnis ära kasutada jõudis, aga ma olen kindel, et töö, mis ta tegi, polnud ülearune. Miks ma selles nii kindel olen? Tema kaustiku lehekülgi sirvides tundus mulle, nagu kuuleksin teda jälle end õpetamas. Ikka oli tal iga üksiku teema kohta liiga palju materjali varutud, et seda ühes tunnis ära kasutada, kuid see, mis tunnis kasutamata jäi, selle kasutas ta ära oma laste õpetamisel.
Ma arvan, et võin julgesti öelda, et kuigi mu ema oli Abiühingu õdedele võrratu õpetaja, õpetas ta kõige paremini siiski kodus oma lapsi. Muidugi oli tal oma laste õpetamiseks ka rohkem aega kui Abiühingu õdede õpetamiseks. Ometi olen ma kindel, et ennekõike valmistus ta tundideks nii põhjalikult sellepärast, et olla usina Kirikus teenimisega eeskujuks oma lastele ja teiseks sellepärast, et ta mõistis, et seda, mida ta õppetundideks valmistumisel ise õppis, saab ära kasutada kõrgemal eesmärgil – oma poegade ja tütarde õpetamisel.
Lubage mul peatuda oma mälestustel ja jagada teiega mõningaid seiku sellest, kuidas ta meile kodus evangeeliumi õpetas. Mu ema mõistis, kui tähtis on õpetada oma lastele evangeeliumi käitumisnorme, väärtusi ja põhimõtteid noores eas. Ta oli küll tänulik kõikidele, kes tema lapsi väljaspool kodu koolis või kirikus õpetasid, kuid ta mõistis ka, et laste haridus on usaldatud vanemate kätte ja lõppkokkuvõttes on vanemate kohus kindlustada, et nende lastele õpetataks seda, mida nende Taevane Isa tahab. Ema uuris alati väga üksikasjalikult, mida meile väljaspool kodu oli õpetatud. Ta tahtis olla kindel, et õpetused, mis meie kõrvu jõuavad ja meie mõttemaailma kujundavad, on õiged.
Mõnikord koolist koju joostes mõtlesin, et selleks päevaks on õppimisega kõik, kuid see pettekujutelm hävis kohe, kui nägin ema uksel ootamas. Kui me väikesed olime, oli meil köögis igaühel oma lauanurk, kus ema meid majapidamistöid tehes või õhtusööki valmistades edasi õpetas. Ta oli sündinud õpetaja ja meie suhtes palju nõudlikum kui õpetajad koolis ja kirikus.
Ema andis meile nii ilmalikku kui vaimset õpetust. Ta tahtis kindel olla, et keegi meist ei jää koolis õppimises maha. Sageli andis ta omalt poolt õppimist veel juurdegi. Lisaks sellele olime me talle katsejänesteks, kelle peal ta oma Abiühingu tunde läbi mängis. Need olid täispikad tunnid, nagu need on kirjas tema kaustikustes, mitte lühiversioonid, mis pidid ära mahtuma ettenähtud aja piiridesse.
Meie koduõpe hõlmas ka pühakirjade, kaasa arvatud usuartiklite ning prohvetite, nägijate ja ilmutajate mõtteterade pähe õppimist. Mu ema oli veendunud, et mõistus kärbub, kui seda pidevalt ei treenita. Ta tegeles meie õpetamisega, kui pesime nõusid, lõime võid kokku või olime talle mitmel muul viisil abiks. Ta ei tahtnud lasta tarbetutel mõtetel laste pähe tungida ka siis, kui nad tegelesid füüsilise tööga.
Ma ei sea oma ema eeskujuks tänapäeva lapsevanematele. Praegu on hoopis teine aeg. Sellegipoolest, kuigi ajad muutuvad, ei tohi vanemate õpetust alahinnata. Paljud tegevusalad seovad ühe põlvkonna väärtushinnangud järgmise põlvkonna omadega. Kõige olulisem neist vahest ehk ongi oma laste õpetamine kodus. Eriti puudutab see väärtushinnangute, moraali- ja eetikanormide ning usu õpetamist.
Kodune õpetamine muutub järjest olulisemaks tänapäeva maailmas, kus vastase mõju on nii jõudsalt kasvanud. Ta ründab, püüab õõnestada ja hävitada meie ühiskonna alusmüüri – perekonda. Vanemad peavad tegema kindlameelse otsuse, et laste kodune õpetamine on nende kõige püham ja tähtsam kohustus. Kui kirik ja kool võivad aidata vanematel „õpeta[da lapsele] teed, mida ta peab käima” (Õp 22:6), lasub see kohustus lõppkokkuvõttes siiski vanematel. Suure õnneplaani järgi on meie Taevase Isa laste eest hoolitsemine ja arendamine usaldatud vanemate hoolde. Meie peredel on oluline osa Tema töös ja hiilguses, milleks on „tuua inimesele surematus ja igavene elu” (Ms 1:39). Jumala igavikulaval täidavad vanemad laste elus peaosa. Õnneks on lavastuses oma osa täita ka dublantidel, kes tulevad appi, kui vanemad ei saa oma osa täita. Kuidas ka ei oleks, on vanemad need, kes on saanud Issandalt käsu kasvatada oma lapsi valguses ja tões (vt ÕL 93:40).
Vanemad peavad tooma oma koju valgust ja tõde õigel ajal tehtud perepalve, pühakirja uurimise, parajal ajal peetud pereõhtu, etteloetud raamatu, lauldud laulu või ühise söömaaja kaudu. Nad teavad, et õigemeelne, kohusetundlik, sihikindel, igapäevane vanemakohustuste täitmine on oma mõjujõu poolest üks vägevamaid ja püsivamaid hüvelisi jõude maailmas. Ühiskonna tervis, rahva õnn, edukus ja rahu – kõik sõltub sellest, kuidas me oma lapsi kodus õpetame.
Vanem Joseph Fielding Smith õpetas:
„Vanemate kohustus on õpetada oma lastele Jeesuse Kristuse evangeeliumi päästvaid põhimõtteid, et nad teaksid, miks nad peavad saama ristitud, et nad tunneksid oma südames soovi pidada pärast ristimist Jumala käske ja võiksid naasta taas Tema juurde. Kas teile, mu head vennad ja õed, lähevad korda teie pered, teie lapsed? Kas te tahate olla pitseeritud oma esiisade ja esiemadega … ? Kui jah, siis tuleb alustada õpetamisega hällist peale. Õpetagem nii oma eeskuju kui õpetuste läbi” (Conference Report, okt 1948, lk 153).
Minu ema eeskuju oma laste õpetajana on ajendiks veel ühele teiselegi mõttele, mis puudutab õpetamist üldisemalt. Kiriku juhid mõtlevad pingsalt, kuidas täiustada õpetamist Kirikus. Mistarvis kulutada selle peale aega ja jõudu? Sest me usume, et õpetamisel on tohutu vägi kasvatada usku ja tugevdada perekondi. Mina usun, et üks tõhus viis õpetamise täiustamiseks Kirikus on see, kui täiustame õpetamist kodus. Koduse õpetamise kogemused aitavad meil õpetada tõhusamalt kirikus ja kirikus õpetamine aitab õpetada tõhusamalt kodus. Kirikuliikmete laudadel virnade viisi abimaterjale ja kaustikuid, kus on talletatud mõtted, kuidas tundi läbi viia. Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetamisel ei ole materjali kunagi üleliia. Evangeeliumi puudutavaid mõtteid – pole oluline, kas need leidsid tunnis kasutamist või mitte – saab alati ära kasutada kodusel õpetamisel.
Inspireeritud avalduses „Perekond: Läkitus maailmale” konstateeritakse:
„Mehel ja naisel on pühalik vastutus armastada teineteist ja hoolitseda teineteise eest ning armastada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. „Lapsed on pärand Jehoovalt.” (Ps 127:3) Vanematel on püha kohustus kasvatada oma lapsi armastuses ja õigemeelsuses, hoolitseda nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest ning õpetada neid armastama ja teenima teineteist, järgima Jumala käske ning olema seadustele kuulekad kodanikud, kus iganes nad elavad …
… Jumaliku plaani järgi on isal kohustus juhatada oma perekonda armastuses ja õigemeelsuses, ning tal on vastutus kaitsta oma perekonda ja hoolitseda oma perekonna vajaduste eest. Ema on eelkõige vastutav oma laste kasvatamise eest. Nendes pühades kohustustes on isadel ja emadel kohustus aidata teineteist võrdsete kaaslastena.” (Liahoona, okt, 2004, lk 49)
Kodusest õpetamisest rääkides olen toetunud avalduse „Perekond: Läkitus maailmale” mõlemat vanemat puudutavatele põhimõtetele. Eriliselt puudutavad need põhimõtted aga siiski emasid. Isade aeg möödub enamasti kodust eemal töö juures. See on üks põhjustest, miks suurem osa koduse õpetamise kohustusest langeb emadele. Kuigi olukorrad on erinevad ja ideaal pole alati saavutatav, usun ma, et jumaliku plaani järgi lasub järgmise põlvkonna kosutamise ja õpetamise kohustus rohkem siiski emadel. Ümberringi on nii palju tähelepanu kõrvale tõmbavaid ja hukutavaid jõudusid, millega Jumala lapsi eksiteele tahetakse viia. On palju noori inimesi, kellel puuduvad tugevad vaimsed juured, mis aitaksid neil püsida usus, kui uskmatuse ja meeleheite tormid nende ümber keerlevad. Liiga palju meie Taevaisa lapsi satub ilmlike soovide võimusesse. Pahelisuse pealetung meie lastele on teravam ja jultunum kui iial varem. Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetamine kodus annab veel ühe kaitsekihi, mis hoiab meie lapsi ilmlike mõjude eest.
Jumal õnnistagu teid, imelised emad ja isad Siionis. Ta on usaldanud oma igavesed lapsed teie hoolde. Vanematena oleme me Jumala kaaslased, tema liitlased, et Tema töö ja hiilgus jõuaks Tema laste sekka. Meie püha kohus on anda endast parim. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.