Kohus Jumala ees: pealekasvava põlvkonna vanemate ja juhtide missioon
Meie äärmiselt tähtsaks kohustuseks on aidata noori, et nad võiksid paremini mõista evangeeliumi ja et neil tekiks sügav usk sellesse.
Ma sooviksin täna julgustada vanemaid ja kõiki, kes on kutsutud juhtima ja teenima selle maailma noori. Issand ilmutas Joseph Smithile, et meil on „tungiv kohus kõigi kasvavate sugupõlvede ees” (ÕL 123:11).
Isa ja vanaisana olen terve elu mõelnud, et milline on minu kohus Jumala ees seoses noortega? Lubage mul rääkida, mida olen õppinud isiklike kogemuste ja tunnistuse läbi.
Vanemate ja juhtidena algab meie kohuse täitmine Jumala ees meie eeskujust – järjekindlast ja usinast evangeeliumi õpetuste järgi elamisest oma kodus.
Noorte jaoks ei asenda miski seda, kui nad näevad, et elame oma elu evangeeliumi järgides. Noored sõdurid ei pidanud mõtisklema selle üle, mida nende vanemad uskusid. Nad ütlesid: „Me ei kahtle, et meie emad teadsid seda” (vt Al 56:47–48). Kas meie lapsed teavad, mida meie teame?
Mu pojapoeg tahtis kord, et läheksin temaga populaarset, kuid sobimatut filmi vaatama. Ütlesin talle, et ma pole selle filmi vaatamiseks piisavalt vana. Ta oli segaduses, kuni vanaema talle selgitas, et ma ei rääkinud filmile kehtestatud vanusepiirangust, vaid andin mõista, et film pole vaatamist väärt. Poiss tuli minu juurde ja ütles: „Vanaisa, nüüd ma mõistan! Sa ei saa kunagi nii vanaks, et seda filmi vaadata, kas pole nii?” Tal oli õigus!
Lisaks tee näitamisele oma eeskuju varal, juhime noori mõistes nende südant ja kõndides evangeeliumi teel nende kõrval. Selleks, et nende südant tõeliselt mõista, peame tegema rohkem, kui lihtsalt viibima nendega ühes ruumis või osalema samadel pere- ja kirikuüritustel. Me peame kavandama ja kasutama õpetamiseks sobivaid hetki, et need avaldaksid nende südamele ja meeltele sügavat ja kestvat mõju.
Näiteks korraldavad Kiriku juhid regulaarselt preesterluse üritusi ning skautide kogunemisi ja laagreid. Aga kas need üritused teenivad alati kõige tähtsamat eesmärki? Ma olen mõistnud, et poiste jaoks ei muuda preesterlust ja skautlust tähendusrikkaks mitte üksnes skautluses antavad erialamärgid, vaid võimalus istuda ja ajada juttu juhtidega, kes on nendest ja nende elust huvitatud.
Sama käib emade ja isade kohta. Kas te kasutate lapsi sõidutades või nendega koos kooli või erinevatele üritustele kõndides aega nendega vestlemiseks nende lootustest ja unistustest, hirmudest ja rõõmudest? Kas te leiate aega selleks, et teie lapsed võtaksid MP3-mängija klapid peast või unustaksid hetkeke muud aparaadid, et kuulata teid ja tunda teie armastust? Mida kauem ma elan, seda enam ma märkan, et õppimishetked minu nooruses – eriti need, mida olid kavandanud mu vanemad – on vorminud minu elu ja teinud minust selle, kes ma olen.
On võimatu ülehinnata vanemate mõju, kes mõistavad oma laste südamesoove. Uuringud näitavad, et elu kõige tähtsamatel üleminekuaegadel – kaasa arvatud perioodid, mil noored kõige tõenäolisemalt võivad Kirikust kaugeneda – mõjutab noori kõige rohkem mitte vestlus piiskopi või mõne teise Kiriku juhiga, vaid regulaarne, soe, sõbralik ja vastastikku hooliv suhtlemine vanematega.
Kui seda teame, kas siis, kui meie pere istub õhtust sööma, on kohal kõik pereliikmed? Mäletan, kuidas noore poisina palusin luba mängida õhtusöögi ajal pesapalli. Ma ütlesin emale: „Pane lihtsalt mu toit ahju sooja.” Ta vastas: „Robert, ma tõesti soovin, et sa teeksid pausi, tuleksid koju ja sööksid koos perega õhtust. Alles siis võid minna välja ja mängida pesapalli kuni pimedani.” Ta õpetas meile kõigile, et mis puutub pere õhtusöökidesse, siis hinge ei kosuta mitte toit, vaid pereliikmete vastastikune mõju. Mu ema õpetas, et suurimat armastust saame väljendada just oma kodus.
Selleks et me tõepoolest puudutaksime noorte südant, peame pöörama neile nii sama palju tähelepanu kui oma usaldusväärsetele täiskasvanutest töökaaslastele või lähedastele sõpradele. Kõige tähtsam on esitada neile küsimusi, lasta neil rääkida ja siis olla valmis kuulama, jah, kuulama ja kuulama, isegi vaimsete kõrvadega. Aastaid tagasi lugesin parajasti ajalehte, kui üks mu väike pojapoeg minu kõrvale istus. Tundsin lugedes suurt rõõmu tema armsast häälest, mis taustal vadistas. Võite ette kujutada mu üllatust, kui ta mõni hetk hiljem end minu ja ajalehe vahele surus. Ta võttis mu näo oma käte vahele, surus oma nina vastu minu oma ja küsis: „Vanaisa, oled sa siin?”
Emad ja isad, kas teie olete siin? Vanaisad ja vanaemad, kas te olete siin? Siin olemine tähendab oma noorte südamest arusaamist ja sidet nendega. Side nendega ei tähenda mitte üksnes omavahelist vestlust, vaid ka millegi tegemist üheskoos.
Hiljuti kuulsin ühe ema jutustust sellest, kuidas ta aitas oma esimesel kolmel tütrel täita „Isikliku arengu” programmi nõudeid, tehes seda, mida temalt oodati – olles kõigega kursis ja allkirjastades projekte. Seejärel selgitas ta leebelt, kuid pisarsilmi: „Hiljuti tegelesin oma neljanda tütrega, tehes seekord projekte tõepoolest koos temaga. See on meie elu ja suhteid täielikult muutnud. Kuid mul on väga kahju, kui mõtlen selle peale, millest olen ilma jäänud, sest ei teinud seda oma esimese kolme tütrega.” Kõige kurvemad sõnad, mida suu ütleb ja pliiats kirjutab, on „oleks võinud olla …“1
Kiriku täiskasvanud liikmed peaksid aru saama, et „Isikliku arengu” ja „Kohus Jumala ees” programmid ei ole üksnes pikk nimekiri asjadest, mille täitmisel saab teha linnukesi. Nad kätkevad endas iga noore mehe ja noore naise seatud isiklikke eesmärke, mis aitavad neil olla väärilised, et saada templitalitused, teenida misjonil, abielluda kogu igavikuks ja nautida ülendust. Kuid saagem aru: kui noored mehed ja noored naised püüavad saavutada neid eesmärke üksinda, on see suur kaotus ja tragöödia!
Isad, emad ja noorte juhid! Me innustame teid täitma koos oma laste ja noortega „Isikliku arengu” ja „Kohus Jumala ees” programmi. Siis mitte üksnes noored ei kasva, vaid ka teie ise kasvate. Ja sama tähtis on, et te kasvate omavahel kokku usu ja sõpruse sidemetega, mis annavad teile võimaluse üksteist toetada ja jääda igaveseks evangeeliumi teele ja olla tõepoolest igavene perekond.
Jumala ees vanemlike kohuste täitmisel on niisama olulised meie lastele evangeeliumi õpetamine ja nende ettevalmistamine täielikuks osalemiseks Päästja taastatud Kirikus. Meenutage õpetusi, mida andis oma rahvale kuningas Benjamin. Tema õpetuste tulemusena toimus paljude täiskasvanute hinges suur muutus (vt Mo 5:2). Kuid samuti loeme, et „seal olid paljud pealekasvavast põlvkonnast, kes ei mõistnud kuningas Benjamini sõnu, sest nad olid väikesed lapsed sel ajal, kui ta rääkis oma rahvale; ja nad ei uskunud … ja nende südamed olid muutunud kalgiks” (Ms 26:1, 3).
Meie äärmiselt tähtsaks kohustuseks on aidata noori, et nad võiksid paremini mõista evangeeliumi ja et neil tekiks sügav usk sellesse. Me võime õpetada neid kõndima valguses, kuid seda valgust ei saa laenata. Nad peavad selle ise leidma! Nad peavad saama palvetades, õppides ja mõtiskledes oma tunnistuse valguse otse vaimse valguse allikast – Jumalalt endalt. Nad peavad mõistma, kes nad on ja kelleks Taevane Isa tahab, et nad saaksid. Kuidas me saame neid aidata?
Meil on võimalus koos lastega pereõhtut või perenõukogu tehes või omavahel evangeeliumist vesteldes vaadata neile silma ja öelda, et me armastame neid ja et Taevane Isa armastab neid. Tehes neid pühi asju, saame aidata neil sügaval südames mõista, kes nad on ja kui õnnelikud nad on, et tulid maa peale ja meie koju ning et nad osalevad lepingutes, mida oleme teinud templis, et meie pere oleks igavene. Iga kord, kui omavahel suhtleme, räägime neile evangeeliumi põhimõtetest ja juhime nende tähelepanu evangeeliumi õnnistustele.
Praegustel ohtlikel aegadel ei piisa sellest, kui meie noored midagi üksnes teavad. Nad peavad tegutsema. Kogu südamest talitustes, kvoorumites ja abiorganisatsioonides, inspireerivates programmides ja toetavates tegevustes osalemine aitab noortel panna selga täielik Jumala sõjarüü. Kas me aitame neil seda sõjarüüd selga panna, et neid ei tabaks vastaste tulised nooled? Selleks et valida kindlalt Issanda tee, peavad nad teadma, milline on Tema tee. Selleks et seda teed tõeliselt teada, peame meie neid õpetama, juhtima tegudele ja tegutsema nendega koos.
Suurim misjonitöö, mida me eales teha saame, toimub meie kodudes! Meie kodud, kvoorumid ja klassid on osa misjonipõllust. Meie lapsed ja lapselapsed on meie kõige tähtsamad Kirikuga tutvujad.
Suurim pereajalootöö, mida me eales teha saame, toimub meie kodudes! See on vaimseks ettevalmistuseks meie kasvava põlvkonna lastele, mis nende kuulekuse kaudu kindlustab meie perede igavikulise koospüsimise ja jätkusuutlikuse ka tulevastes põlvkondades.
Suurim päästmistöö, suurim aktiveerimistöö toimub meie kodudes. Kui näiteks keegi teie pere liikmetest eksleb võõral rajal, olete te päästjad, osaledes suurimates päästmispüüdlustes, mida Kirikus on eales tehtud.
Ma tunnistan oma kogemustest, et meie püüdlused ei kanna vilja üksnes siis, kui me anname alla. Alustamiseks pole kunagi liiga vara ega liiga hilja. Ärge muretsege minevikus juhtunu pärast! Helistage! Saatke kiri! Minge külla! Kutsuge neid koju tagasi tulema! Ärge kartke ega tundke piinlikkust! Teie laps on Taevase Isa laps. Te teete Tema tööd. Ta on lubanud oma lapsed kokku koguda ja Ta seisab teie kõrval. Suurim usk, mis meil saab olla, on koduseinte vahel, kui jääme vanematele osakssaavates katsumustes ja kannatustes kindlaks.
President Monson ütles hiljuti väikesele grupile emadele: „Mõnikord otsustame liiga kiiresti, kas asi õnnestus või mitte.” Lubage mul lisada: ärge suhtuge tänastesse katsumustesse kui igavestesse! Taevane Isa teeb oma tööd pikkamööda. „Tulevikus on ootamas paljugi,” ütles prohvet Joseph Smith. „Seepärast, … tehkem rõõmsal meelel kõik, mis on meie võimuses, ja seejärel püsigem paigal suurima kindlusega, et näha Jumala päästet ja tema käsivarre ilmutamist” (ÕL 123:15, 17).
Ma loodan, et teil on tänasel ülestõusmispühal võimalus tunnistada, et me teame, et Jumal elab ja et Jeesus on Kristus. Ma loodan, et me jagame oma tunnistust nii, et meie lapsed teaksid, kus on meie süda ja et me neid armastame. Suurim armastus ja suurim õpetamine peaksid toimuma meie kodudes.
Ma palun Issandal õnnistada vanemaid ja noori, kes on kasvanud üles ustavates kodudes, et nad mõistaksid, milline rõõm on, kui sul on kodu ja pere, kus sind armastatakse ja sulle juhatust antakse. Ma palvetan, et meie pered oleksid igavesed ja et oleksime igavesti koos Jumala Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristuse juures.
Ma tunnistan, et Jeesus Kristus elab. Tema on kadunud lammaste karjane, kitsikusse sattunud hinge päästja, haavatud südame tervendaja, kogu inimkonna lootus. Täitkem koos Tema kui meie Õpetajaga oma kohust Jumala ees, uskudes Temasse ja Tema igavesse armastusse meie kõigi vastu. Ma palvetan Jeesuse Kristuse nimel, aamen.