See, mis puutub õigemeelsusesse
Lapsevanemate ja juhtidena lasub meil kohustus valvata oma liikmete ja perede üle ning aidata neil hoiduda kõigest sellest, mis võiks viia vaimse surmani.
Õpetuses ja Lepingutes öeldakse, et Jumala teenijate tunnistusele järgnevad maavärinad ja muud sündmused. „Ja kõik on ärevuses; ja tõesti, inimeste südamed löövad araks, sest kartus tuleb kõikide inimeste peale” (ÕL 88:91; vt ka s 88–90).
Kariibi piirkonna juhatuse liikmena olin tunnistajaks, kuidas ustavates pühades asendus kartus usuga. Haitilt saadud õppetunde võib kõrvutada näidetega Mormoni Raamatust.
Silme ees kogu see kohutav häving, meenusid mulle sõnad Alma raamatu 28. peatükist: „See oli aeg, mil kogu maal oli kuulda suurt leina ja halamist” (Al 28:4).
Elu kaotas ka nelikümmend kaks Kiriku liiget. Nende pered ja sõbrad „leinavad oma sugulaste kaotuse pärast, kuid siiski nad rõõmustavad ja juubeldavad lootuses, ja isegi teavad vastavalt Issanda lubadustele, et nad äratatakse üles, et nad võiksid olla Jumala paremal käel lõpmatu õnne seisundis” (Al 28:12).
Kirik läkitas oma liikmete – ja mitte ainult liikmete – jaoks viivitamatult teele abisaadetised, mis kohalike preesterluse ja Abiühingu juhtide eestvõtmisel laiali jagati. Abi ei tulnud vaid arstiabi, toidu, vee ja muu eluks vajaliku näol. Kohalikud juhid toetasid kannatanuid ka oma nõu, juhatuse ja trööstiga. Neid toetasid Kiriku liikmed kogu maailmas, kes „leina[vad] koos nendega, kes leinavad; jah, ja tröösti[vad] neid, kes vajavad tröösti” (Mo 18:9).
Eriaegade erinevad prohvetid on meid korduvalt hoiatanud veel ühe võimaliku tragöödia eest, mis, tõsi küll, vähem hoomatav, kuid mitte vähem oluline. See on „hirmus surm[, mis] tuleb pahelistele; sest nad surevad kõige selle suhtes, mis puutub [õigemeelsusesse]; sest nad on ebapuhtad ja miski ebapuhas ei või pärida Jumala kuningriiki” (Al 40:26).
Nefi õpetas seda põhimõtet oma vendadele, öeldes, et need, kes „peaksid surema oma pahelisuses … saa[vad] ka kõrvale heidetud vastavalt vaimsetele asjadele, mis puutuvad [õigemeelsusesse]” (1Ne 15:33).
Laamanlane Saamuel õpetas prohvetlikult, et „kes iganes ei paranda meelt, raiutakse maha ja visatakse tulle; ja neile tuleb jälle vaimne surm, jah, teine surm, sest neid on jälle eemaldatud sellest, mis puutub [õigemeelsusesse]” (Hl 14:18).
Surm vaimsete asjade suhtes on suurem tragöödia neile, kes „on olnud üks kord Jumala Vaimust valgustatud ja on omanud suurt teadmist sellest, mis puutub [õigemeelsusesse] ja siis on langenud pattu ning üleastumisse, siis nad muutuvad kalgimaks ja nii on nende olukord halvem, kui oleks olnud siis, kui nad kunagi ei oleks neid asju teadnud” (Al 24:30).
Lapsevanemate ja juhtidena lasub meil kohustus valvata oma liikmete ja perede üle ning aidata neil hoiduda kõigest sellest, mis võiks viia vaimse surmani. Me püüame päästa ka neid, kes antud ajahetkel on vaimsete asjade suhtes „surnud”. Me püüame aidata neil olla „uuesti sündinud; jah, Jumalast sündinud, muudetud nende lihalikust ja langenud olukorrast [õigemeelsuse] olukorda, olles Jumala poolt lunastatud ja saades tema poegadeks ja tütardeks” (Mo 27:25).
Nende vaimne tervenemine, kes õigemeelsuse suhtes „surnud” on olnud, toimub lepituse, tõe omaksvõtmise ja õigemeelsuse põhimõtetest kinnipidamise läbi.
Usule pöördumiseks ja ustavaks jäämiseks on erakordselt oluline jagada Kiriku liikmetele ja peredele õpetust sellest, mis puutub õigemeelsusesse, sest see juhatab neid Issanda käskude, evangeeliumi põhimõtete ja õpetuste, nõuete ja talituste õigele mõistmisele, mille järgi me peame elama, et saada päästetud Issanda kuningriiki.
Pühakirjades on rohkesti näiteid, mis kinnitavad, kui oluline on õpetada seda, mis puutub õigemeelsusesse, et aidata pöörduda usule ja mitte kunagi langeda ära. Meenutagem, kuidas Ammon ja tema vennad laamanlaste seas evangeeliumi jutlustasid:
„Ja Ammon jutlustas kuningas Lamooni rahvale; ja juhtus, et ta õpetas neile kõiki asju asjadest, mis puutusid [õigemeelsusesse]” (Al 21:23).
Mida annab õigemeelsusesse puutuvate asjade hoolikas õpetamine, seda loeme Alma raamatu 23. peatükist: „Kõik, kes uskusid, ehk kõik, kes toodi tõe tundmisele … olid pööratud Issandasse [ega] langenud kunagi ära” (Al 23:6).
Kui Alma vanem Kiriku asutas, pühitses ta preestriteks ja õpetajateks väärilised mehed, kes „vaatasid oma rahva järgi ja toitsid neid sellega, mis puutus [õigemeelsusesse]” (Mo 23:18).
Vanematel on oluline roll oma lastele kõigi nende asjade mõistetavaks tegemisel, mis puutuvad õigemeelsusesse. Mormoni Raamatust loeme, et Alma noorem, kes tundis kurbust süütegude, sõdade ja tülide pärast, ning ahastas oma rahva kõvasüdamelisuse pärast, „lasi oma pojad kokku kutsuda, et anda neile igaühele eraldi korraldus nende asjade suhtes, mis puutuvad [õigemeelsusesse]” (Al 35:16; rõhutus lisatud).
On tähelepanuväärne, et ta õpetas oma lapsi ja andis neile nende kohustustest teada igaühele eraldi, kohandades oma juhiseid igaühe vajadustele. Ta tunnistas ja õpetas neile õpetust ja põhimõtteid, valmistades neid ette andma neidsamu põhimõtteid edasi teistele.
Ajal, mil perekondi ründavad kurjusehordid ning eluolu ei erine kuigivõrd Alma aegade omast, deklareerib Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Kvoorum avalduses „Perekond: läkitus maailmale”, et „vanematel on püha kohustus kasvatada oma lapsi armastuses ja [õigemeelsuses]” (Liahoona, okt 2004, lk 49).
See tähendab laste eest hoolitsemist, nende toetamist, nendele selle õpetamist, mis puutub õigemeelsusesse, et nad võiksid jääda kindlaks, „niuded vöötatud tõega, seljas [õigemeelsuse] rinnakilp ja kingadeks jalas valmidus kuulutada rahuevangeeliumi” (ÕL 27:16).
Nagu Alma ajal, nii peavad juhid ka meie ajal Kiriku liikmete üle valvet ja kosutavad neid sellega, mis puutub õigemeelsusesse. See aitab meil pöördumatult usu juurde jääda. 2009. aasta 10. detsembril ilmus parandatud trükk väiketrükisest „Koolituse pidepunktid juhtidele”. Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Kvoorum panevad nii preesterluse kui abiorganisatsioonide juhtidele südamele, et nad innustaksid kõiki pere liikmeid, vanemaid ja lapsi uurima pühakirju, regulaarselt palvetama ja elama Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi (Esimese Presidentkonna kiri, 15. dets 2009).
Pühakirjade uurimine, regulaarne palvetamine ja Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi elamine on õigemeelsuse avaldused ning Issand on ilmutanud järgmise imelise lubaduse: „See, kes teeb õigemeelsuse tegusid, saab oma tasu, nimelt rahu selles maailmas, ja igavese elu tulevases.” (ÕL 59:23)
Selleks, et õpetada seda, mis puutub õigemeelsusesse, veelgi tõhusamalt, on oluline mõista, et lisaks teabe jagamisele, peame aitama kaasa ilmutuse saamisele. Nii võib inimesel, keda õpetatakse, tekkida endal soov neid põhimõtteid tunda.
Issand andis Hyrum Smithile tema venna, prohvet Joseph Smithi kaudu teada:
„Ma annan sulle osa oma Vaimust, mis valgustab su meelt, mis täidab su hinge rõõmuga;
ja siis sa saad teadma … kõiki asju, mida iganes sa minult soovid minusse uskudes, mis puutuvad õigemeelsuse asjadesse, usuga, et sa saad” (ÕL 11:13–14).
Kokkuvõtvalt öeldes hoiatavad pühakirjad meid ohu eest surra selle suhtes, mis puutub õigemeelsusesse ja tagajärgede eest, mis tabavad neid, keda on valgustanud Jumala Vaim, kes aga langevad patu ja üleastumiste küüsi.
Selle õpetamine, mis puutub õigemeelsusesse, aitab inimestel teada saada tõde, pöörduda usule ja jääda usule kindlaks kuni lõpuni.
Vanemate püha kohus on õpetada oma lastele seda, mis puutub õigemeelsusesse. Juhid ja õpetajad saavad valvata oma hoolealuste üle ja neid kosutada, õpetades neile usinalt seda, mis puutub õigemeelsusesse.
Õpetamine on tulemusrikkam, kui õpetamise käigus aitame kaasa ilmutuse saamisele, mis äratab inimeses soovi Jumala Vaimust valgustatud saada. Ja kui nad siis rakendavad usku, annab Vaim neile teada seda, mis puutub õigemeelsusesse. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.