Kõik asjad tulevad heaks
Selles elus ei pruugi me teada saada, miks teatud asjad meil ette tulevad, kuid me võime olla kindlad, et need kogemused aitavad meil kasvada.
Kui ma noor olin, ootasin igal aastal pikisilmi kevadet. Niipea kui ilmad soojemaks läksid, olin ma valmis pesapalli mängima. Nagu paljud poisid, ihkasin ka mina kuulsaks pesapallimängijaks saada. Seoses sellega meenub mulle lugu ühest väikesest poisist, kel oli samasugune unistus. Põues soov saada järgmiseks kuulsaks pesapallimängijaks, otsustas ta minna õue ja harjutada. Ta võttis palli ühte, kurika teise kätte, viskas palli õhku ja kibeledes lennutada see nii kaugele kui suudab, lõi kurikale hoo sisse. Paraku kukkus pall maha, ilma et kurikas seda puudutanudki oleks. Laskmata end sellest häirida, proovis ta uuesti. Täis otsustavust teha vägev löök, viskas ta palli uuesti õhku. Kuid tulemus oli sama. Pall kukkus jälle maha. Ent iga õige pesapallur teab, et ta võib teha kolm lööki. Poiss võttis end kokku, keskendus, viskas palli õhku ning lõi kurikaga nii tugevasti, kui sai. Kui pall taas maha kukkus, tulid talle silma pisarad. Ja siis äkitselt läks ta nägu naerule ja ta ütles: „No on see alles pallisöötja!“
Meil kõigil tuleb ette katsumusi ja proovilepanekuid, ja nagu selle lihtsa näite puhulgi, määrab meie edu ja õnne see, kuidas me neile reageerime. Katsumused ei lähe kellestki mööda, elatagu kus tahes. Pühakirjad õpetavad, et „peab olema nõnda, et kõigis asjades on vastandlikkus.”1 Meil kõigil tuleb ette raskeid aegu ja küsimus pole selles, millal need tulevad, vaid kuidas meie neile reageerime.
Apostel Paulus andis tähelepanuväärse õppetunni vaid mõned aastad enne seda, kui Rooma pühadele sai osaks kõigi aegade kõige kohutavam kristlaste tagakiusamine. Paulus tuletas pühadele meelde, et „neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb.”2 Meie Taevane Isa, kes meid jäägitult ja täiuslikult armastab, laseb meil saada kogemusi, mis aitavad meil arendada endas iseloomuomadusi ja -jooni, mis on vajalikud, et saada üha rohkem Kristuse sarnaseks. Meie katsumused tulevad erineval kujul, kuid kui me õpime ära tundma seda head, mida me igast sellisest kogemusest saame, aitavad need kõik meil saada rohkem Päästja sarnaseks. Seda õpetust mõistes saame veelgi suurema kinnituse meie Isa armastuse kohta. Selles elus ei pruugi me teada saada, miks sellised asjad meil ette tulevad, kuid me võime olla kindlad, et need kogemused aitavad meil kasvada.
Ma saan aru, et palju lihtsam on tagasi vaadata, kui rasked ajad on möödas ja näha, mida me sellest kogemusest õppida võisime. Raskem on näha asju igavikulises perspektiivis, kui me parasjagu raskustes viibime. Mõningatele ei pruugi need raskused tunduda toredad, kuid meile kõigile, kes me nende läbi kogemusi omandame, on katsumused ehtsad ja nõuavad meilt alandumist Jumala ees ja Temalt õppimist.
Täna, lihavõttepühapäeval tuletame meelde meie Päästja elu. Just Teda püüame matkida kõigis oma tegemistes. Lubage mul nimetada viis asja, mida Päästja maise elu viimased tunnid meile õpetavad, mis aitavad meil ületada meie endi katsumusi.
Kõigepealt ei püüdnud Ta täita omaenda, vaid üksnes oma Isa tahtmist. Ta jäi ka katsumuses pühendunuks oma pühale missioonile. Langenud Ketsemani aias näoli maha, palus Ta: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometigi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” 3 Vahel saab valu ja kurbus meile osaks sellepärast, et võiksime kasvada ja valmistuda võimalikeks katsumusteks tulevikuks. Ma küsin teilt, emad: „Kas te teeksite midagi sellist, mis teeks haiget teie lapsele ja tooks talle pisarad silma, kui ta ei ole midagi valesti teinud?” Muidugi teeksite! Kui emad viivad oma väikesed lapsed arsti juurde kaitsesüsti saama, tulevad peaaegu kõik lapsed arstikabinetist välja pisarad palgel. Miks te seda teete? Sest te teate, et praegune väike valu kaitseb teie last võimaliku valu ja kannatuse eest tulevikus. Meie Taevaisa teab lõppu algusest saadik. Meil tuleb järgida Päästja eeskuju ja usaldada Jumalat.
Teiseks, kui me põrkame kokku raskustega, tuleb meil õppida mitte kurtma või nurisema. Pärast oma vägevat ilmutust Päästja lunastavast ohverdusest räägib Nefi meile: „… sellepärast nad piitsutavad teda ja ta talub seda; ja nad löövad teda ning ta talub seda. Jah, nad sülgavad tema peale ning ta talub seda oma armastava helduse ja kannatlikkuse pärast inimlaste vastu.”4 Me peame alati püüdma probleemi lahendada ja raskusest üle saada, kuid selle asemel, et küsida: „Miks mina?” või „Millega ma selle ära olen teeninud?”, oleks ehk õigem küsida: „Mida ma nüüd teen? Mida ma sellest kogemusest õppida võin? Mida peaksin tegema teisiti?” Mitmed aastad tagasi, kui ma teenisin koos abikaasaga Venezuelas, tuli meie noorem poeg ära oma vanast tuttavast keskkoolist, et elada koos meiega. Ta ei kurtnud, kuid oli näha, et tal oli raske tulla maale, kus kõik oli uus. Kuid sündmuste hämmastav kulg muutis tema kannatused suureks õnnistuseks. Ta saavutas selle tänu oma suhtumise muutmisele ning kindlameelsele otsusele edasi jõuda.
Kolmandaks, kui meil on raskusi, otsigem abi Jumalalt. Isegi meie kõigi Päästja pidas Ketsemani aias olles vajalikuks palvetada „veelgi pingsamalt”.5 Kui me seda teeme, võime õppida omandama suuremat usku. Tuleb meeles pidada, et enamasti ei võta meie Taevane Isa abipalve peale meilt katsumusi ära, vaid Ta tugevdab meid, kui me neid kogemusi omandame. Nagu Alma järgijate puhul, nii võib Issand kergendada ka meie õlgadele asetatud koormaid kuni selleni välja, et me neid oma seljal ei tunnegi.6 Ärgem muutugem katsumuses olles kibestunuks või ükskõikseks, vaid järgigem Päästja eeskuju ja saagem puhtsüdamlikumaks, siiramaks ja ustavamaks.
Neljandaks, õppige teisi teenima ja nende peale mõtlema ka oma katsumuste ajal. Kristus oli teenimise etalon. Tema elu on musternäide teiste aitamisest ja teenimisest ning Tema suurimaks anniks oli see, mida Ta meie heaks tegi. Tema ütles: „Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama.”7 Me peame meelt parandama ja seejärel järgima Tema eeskuju teenimisest. Teisi teenides ununevad omaenda probleemid ning tegeledes teiste inimeste valu või vaeva leevendamisega, saame ise tugevamaks. Eelmisel üldkonverentsil ütles meie armastatud prohvet Thomas S. Monson: „Ma usun, et Päästja räägib meile, et kui me ei anna end teiste inimeste teenistusse, pole meie enda elul erilist mõtet. Need, kes elavad vaid iseendale, närbuvad lõpuks ja piltlikult öeldes kaotavad oma elu. Samas need, kes ennastunustavalt teisi teenivad, kasvavad ja õilmitsevad – ja päästavad sellega oma elu.”8
Viiendaks, olgem andestavad ja ärgem püüdkem oma olukorras süüdistada teisi. Mõnikord tavatseme me öelda: „Kui nemad poleks nii teinud, poleks mina nii reageerinud, nagu ma reageerisin.” Maisel inimesel on kombeks veeretada süü kellegi teise peale, et mitte vastutada oma tegude eest. Päästja, Tema, kes Ta oli maailma Looja, inimkonna Päästja, vaatas neid, kes olid Ta risti löönud ja palus Taevaisa: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.”9 Kas meiegi ei saaks olla rohkem andestavamad?
Minnes läbi elukatsumuste ärgem kaotagem igaviku perspektiivi, ärgem kurtkem, palvetagem rohkem, teenigem teisi ja andkem üksteisele andeks. Kui me Jumalat armastame, tuleb meile „kõik ühtlasi heaks.” 11 Ma tunnistan pühalikult, et meie Isa armastab meid ja Ta saatis oma Poja näitama ja sillutama meile teed. Ta kannatas, Ta suri ja Ta tõusis üles, et meie võiksime elada ning Ta soovib, et me „tunneksime rõõmu” isegi oma elu katsumustes. Ütlen seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.