Preesterluse vägi
Preesterlusel ei ole seda jõudu, mis tal olema peaks, enne kui preesterluse vägi pole kindlalt perekondades toimima hakanud nii, nagu see toimima peaks.
Ma kõnelen pereisadele ning kõigile Kiriku perekondadele.
Aastaid tagasi juurutati Kirikus president Harold B. Lee eestvedamisel koordineeritud juhtimissüsteem. Sel ajal ütles president Thomas S. Monson: „Me seisame täna silmitsi tugevaima patu, pahelisuse ja kurjuse leeriga, mida me eales kohanud oleme. … See sõjaplaan, mida hingede päästmisel järgime, pole seega meie endi väljamõeldis. See tuli inspiratsiooni ja ilmutuse kaudu Issandalt.“1
Neil koordineerimisaastail muutus kogu Kiriku tegutsemisstruktuur. Kõik õppekavad korraldati ümber. Piiritleti organisatsioonide eesmärgid ja omavahelised suhted. Märksõna, mis neid koordineerimise ja ümberstruktureerimise aastaid iseloomustas, oli preesterlus.
President Monson kõneles toona ka Vana Testamendi kangelasest Giideonist. Giideon pandi juhtima tuhandeid tugevaid Iisraeli sõjamehi, kuid ta valis nende seast välja vaid 300.
Tal oli huvitav moodus sõjameeste valimiseks. Kui mehed ojast vett jõid, heitsid nad enamikul juhtudel joomiseks põlvili. Need, kes seda tegid, jäeti kõrvale. Mõned aga ammutasid vett oma peoga, jäädes samas ohu suhtes valvsaks. Nemad valitigi välja.2
Me elame päevil, mil on kuulda „sõdadest ja kuulujutte sõdadest ning maavärinatest erinevates kohtades.”3 Ettekuulutuse järgi on “kogu maa … ärevuses”4 ja “Saatan on liikvel maa peal.”5 Ta otsib võimalusi hävitada kõik, mis on hea ja õigemeelne.6 Tema nimi on Lutsifer ning ta visati välja Jumala juurest.7 Sellest hoolimata oleme tuleviku suhtes positiivselt meelestatud.
Giideoni väike sõjasalk oli edukas, sest nagu on kirjas ülestähenduses: „Igaüks jäi seisma oma kohale.”8
See „aegade täiuse … ajajärk”9 sai alguse, kui Isa ja Poeg ilmusid Joseph Smithi nimelisele poisikesele.10 Järgmisena näitas ingel Moroni Josephile, kuhu olid peidetud Mormoni Raamatut sisaldavad ülestähendused.11 Josephile anti vägi neid tõlkida.12
Tõlketöö kestel lugesid Joseph ja Oliver Cowdery ristimise kohta. Nad palvetasid, et teada, mida nad peaksid tegema.13 Neile ilmus inglist sõnumitooja Ristija Johannes. Ta pühitses nad Aaroni preesterlusse, „mis kätkeb endas inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise võtmeid.“14
Järgmisena ilmusid apostlid Peetrus, Jaakobus ja Johannes, kes olid Issanda teenimistöö vältel talle kõige lähedasemad, ning pühitsesid Josephi ja Oliveri kõrgemasse preesterlusse15 ehk „[pühasse preesterlusse] Jumala Poja korra järgi.“16 Vastavalt pühakirjades sätestatule pidi seda nimetatama suure ülempreestri Melkisedeki nime järgi, kellele Aabraham kümnist maksis.17
Sel moel said nad volituse. Tänu preesterluse võtmetele oli neil ligipääs kogu taevasele väele. Neil kästi viia evangeelium kõikidele rahvastele.18
Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi elamine pole kunagi kerge olnud. See polnud seda Tema eluajal ega olnud ka Kiriku algusaastatel. Varased pühad pidid taluma kohutavaid kannatusi ja vastuseisu.
Preesterluse taastamisest on nüüdseks möödas üle 180 aasta. Praeguseks on Kirikul pea 14 miljonit liiget. Võrreldes miljardite inimestega, kes maailmas elavad, on see väike number. Aga me oleme, kes oleme, teame, mida teame, ning sammume evangeeliumi kuulutades edasi.
Mormoni Raamatus tehakse meile selgeks, et me ei saa iial rohkearvuliseks. Kuid meil on preesterluse vägi.19
Prohvet Nefi kirjutas: „Ja juhtus, et ma nägin Jumala Talle kirikut ja selle liikmeid oli vähe … sellele vaatamata ma nägin, et Talle kirik, kes olid Jumala pühad, oli samuti üle terve maa palge; ja nende võim üle maa palge oli väike.”20
President Joseph Fielding Smith ütles: „Kuigi võib öelda, … et meid on vaid käputäis võrreldes … maailmaga, oleme siiski kui haputainas, millest Päästja kõneles, mis lõpuks hapendab [või muudab paremaks] kogu maailma.“21
Me suudame kogu inimkonda mõjutada ning aja möödudes me seda kindlasti ka teeme. Siis teatakse, kes me oleme ning miks me oleme. See võib näida lootusetu ning ületamatult raskena, kuid meie võit Saatana üle pole mitte ainult võimalik, vaid kindel.
Mõned aastad tagasi kõnelesin teemal „Mida iga vanem peaks teadma: preesterluse juhtimispõhimõtted.“ Hiljem, vahetult enne avaldamist, muutsin ma pealkirja: „Mida iga vanem, aga ka õde teadma peaks.“22
Ma kaasan ka õed, sest igaüks peab tingimata mõistma, mida vendadelt oodata. Ilma ema, tütre ja õe kaasabita ei saa mees, isa, poeg ja vend areneda. Õdedeta kaotab preesterlus suures osas oma väe.
Preesterlus on volitus ja vägi, mille Jumal on andnud meestele maa peal, et Tema nimel tegutseda.23 Preesterluse hoidjad, kes volitust õigesti kasutavad, teevad seda, mida Tema teeks, kui Ta kohal viibiks.
Me oleme preesterluse volitust edasi andes õigesti toiminud. See on juurutatud pea kõikjal. Vanemate ja ülempreestrite kvoorume võib kohata maailma eri paigus, kuid preesterluse volituse levik on toimunud minu arvates kiiremini kui preesterluse väe levik. Preesterlusel ei ole seda jõudu, mis tal olema peaks, enne kui preesterluse vägi pole kindlalt perekondades toimima hakanud nii, nagu see toimima peaks.
President Harold B. Lee ütles: „Mulle on selge, et Kirikul pole valikut – pole seda kunagi olnudki – me peame perekonda selle jumaliku missiooni elluviimisel rohkem toetama, mitte üksnes sellepärast, et see on taevase korra pärane, vaid kuna see on meie kõige praktilisem panus noorte jaoks – see tähendab aidata parandada viimse aja pühade kodust elu. Olgugi et meil on palju tähtsaid programme ja organisatsioonilisi jõupingutusi – need peaksid kodu toetama, mitte kõrvale tõrjuma.24
President Joseph F. Smith ütles preesterluse kohta kodudes: „Kodus on perepeaks alati isa ning see peab paika kõiges, mis kodusse puutub – keegi teine seda rolli üle võtta ei saa. Selle põhimõtte selgitamiseks toon ühe näite. Mõnikord juhtub, et vanemaid kutsutakse perekonnaliikmetele õnnistust andma. Nende vanemate seas võib olla vaiajuhatajaid, apostleid või isegi Kiriku Esimese Presidentkonna liikmeid. Sellises olukorras ei sobi isal kõrvale astuda ning lasta vanematel seda tähtsat toimingut läbi viia. Isa on ju kohal! Eesõigus ja kohustus juhtida lasub temal. Tema peaks valima välja selle, kes õli ette valmistab, ning selle, kes palve ütleb. Ta ei peaks tundma, et Kiriku juhtide juuresolekul on tal mingil moel vähem õigust oma kodus evangeeliumi õnnistusi anda. (Isa puudumisel võtab eestvedaja rolli üle ema). Isa juhib perekonda toidulaua ääres, palvetades ning pereelu kohta käivaid juhtnööre andes, olgu külas kes tahes.25
Vietnami sõja ajal pidasime mitmeid erikoosolekuid sõjaväeteenistusse värvatud Kiriku liikmetele. Pärast üht sellist koosolekut, kui seisin parasjagu president Harold B. Lee kõrval, tuli üks tubli noor viimse aja püha president Lee juurde ning ütles, et läheb peagi koju ning seejärel lähetatakse ta Vietnami. Ta palus president Leelt õnnistust.
Minu üllatuseks vastas president Lee: „Su isa peaks sulle õnnistuse andma.“
Poiss vastas seepeale väga pettunult: „Mu isa ei teagi üldse, kuidas õnnistust anda.“
President Lee vastas: „Mine koju, mu poiss, ja ütle oma isale, et oled sõtta minemas ning tahad temalt isa õnnistust saada. Kui ta ei tea, kuidas seda teha, siis ütle talle, et sina istud tooli peale ja tema seisab su selja taha, paneb oma käed su pea peale ning lausub seda, mis talle iganes pähe tuleb.“
Noor sõdur läks kurvalt minema.
Umbes kaks aastat hiljem kohtasin teda uuesti. Ma ei mäleta täpselt, kus ma teda nägin, kuid ta tuletas mulle seda kogemust meelde ning ütles: „Ma tegin, mida mul kästi. Ma selgitasin oma isale, et istun toolile ning tema peab oma käed mu pea peale panema. Preesterluse vägi oli meie mõlemaga. See tugevdas ja kaitses mind neil rasketel lahingukuudel.
Teisel juhul olin ma ühes kaugel asuvas linnas. Pärast konverentsi asetasime juhte ametisse. Kui olime lõpetanud, küsis vaia juhataja: „Kas võiksime asetada vanema ametisse noormehe, kes on misjonile minemas?“ Vastus oli loomulikult jaatav.
Noormees astus ette ja andis kolmele vennale märku talle järgneda ning ametisseasetamise ajal ringis seista.
Märkasin, et tagareas istus poisiga äravahetamiseni sarnane mees ning küsisin: „Kas tema on su isa?“
Noormees vastas: „Jah.“
Teatasin: „Su isa asetab su ametisse.“
Ta vaidles vastu: „Kuid ma olen juba palunud kolmel vennal mind ametisse asetada.“
Ma laususin seepeale: „Noormees, sind asetab ametisse su isa ning kunagi sa veel tänad Issandat selle eest.“
Seejärel astuski isa ringi.
Õnneks oli ta vanema ametis. Kui ta poleks olnud, oleks teda peagi asetatud! Sõjaväes kutsutakse seda lahinguvälja kohustuste üleandmiseks. Mõnikord tehakse ka Kirikus niiviisi.
Isa ei teadnud, kuidas oma poega ametisse asetada. Ma panin oma käe ta ümber ning juhendasin teda terve talituse vältel. Kui olime lõpetanud, oli noormehest saanud vanem. Siis juhtus midagi imelist. Täielikult muutununa embasid isa ja poeg teineteist. Oli ilmne, et seda polnud varem kunagi juhtunud.
Isa lausus läbi pisarate: „Oma teisi poegi ei saanud ma ametisse asetada.“
Mõelge, kui palju enamat saavutati võrreldes sellega kui keegi teine, kas või apostel, oleks selle noormehe ametisse asetanud.
Kuna preesterlus on praeguseks kõikjal maailmas, siis kutsume üles iga vanemat ja ülempreestrit, iga preesterluse hoidjat seisma nii nagu Giideoni väike, kuid vägev 300-meheline sõjavägi – igaüks oma kohal. Me peame igas vanemas ja ülempreestris, igas kvoorumis ja grupis, igas isas ja igas kodus äratama Kõigevägevama preesterluse väe.
Issand ütles, et „maailma nõrgad asjad tulevad esile ja murravad maha vägevad ja tugevad.“26
Prohvet Nefi kõneles, et nägi „Jumala Talle võimu, et see laskus pühade peale Talle kirikust ja Issanda lepingurahva peale, kes olid hajutatud üle terve maa palge; ja nad olid relvastatud õigsusega ja Jumala võimuga suures auhiilguses.”27
Me vajame teist igaüht! Need, kes on väsinud, läbipõlenud või laisad, aga ka need, kes on süükoorma all longu vajunud, peavad meeleparanduse ja andestuse kaudu taas jalule saama. Liigagi paljude meie preesterluse vendade eluviis ei vasta nende eesõigustele ega Issanda ootustele.
Me peame minema edasi, olles kindlad preesterluse taevases väes. Teadmine sellest, kes me oleme, mis meil on ning mida me peame Kõigevägevama heaks töötades tegema, on meile jõu ja julgustuse allikaks.
Issand on öelnud: „Mina, Issand, olen seotud, kui te teete, mida ma ütlen; aga kui te ei tee seda, mida ma ütlen, ei ole teil mingit lubadust.“28
Preesterluse kvoorumite ülesandeks on kanda hoolt ka nende kodude eest, kus preesterlust pole. Sel moel tagatakse, et ükski perekond Kirikus ei jää õnnistustest ilma.
Aastaid tagasi kogunes üks perekond väikese eaka taanlanna voodi ümber. Teiste hulgas oli tema keskealine eluga pahuksisse läinud poeg. Viimastel aastatel oli ta oma emaga koos elanud.
Ta anus pisarsilmil: „Ema, sa pead elama! Ema, sa ei tohi surra!“ Ta ütles: „Ema, sa ei saa lahkuda! Me ei lase sul minna!“
Õbluke ema vaatas pojale silma ning sõnas taani aktsendiga: „Aga kus on su vägi?“
Paulus ütles: „[Me oleme] rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi,
milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas,
kelles ka teid ühes üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.“29
Küsimus pole mitte selles, kas Issanda töö osutub edukaks. Oluline on hoopis see, et meie koondaksime oma jõu ja oleksime ühtsed.
Meil on preesterluse volitus. Pärast kogu juhtimissüsteemi koordineerimist ja organiseerimist on nüüd meie ülesandeks Kirikus preesterluse väge ellu rakendada. Preesterluse volitus saadakse preesterlusse asetamise kaudu, kuid preesterluse vägi tuleb ustavalt ja kuulekalt lepingute järgi elades ja neid austades. Vägi suureneb preesterlust õigemeelselt kasutades.
Nüüd tuletan teile, isad, meelde teie kutse püha olemust. Teil on oma kodu kaitsmiseks otse Issandalt saadud preesterluse vägi. Tuleb ette aegu, mil see vägi on ainsaks kilbiks, mis kaitseb teie perekonda vastase halva mõju eest. Te saate Issandalt Püha Vaimu anni kaudu juhatust.
Vastane ei sega otseselt kiriku koosolekuid või teeb seda ainult aeg-ajalt. Üldiselt saame ilma suuremate raskusteta vastavalt oma soovile koguneda. Kuid tema ja ta järgijad on väga kindlameelsed kodu ja perekonna ründamisel.
Kiriku tegevuse ülim eesmärk on tagada, et mees, naine ja nende lapsed oleksid oma kodus õnnelikud, evangeeliumi seaduste ning igavesti kestva preesterluse lepingute kaitse all.
Iga seaduse, põhimõtte ja väeavalduse, iga uskumuse, talituse ning ametisseasetamise, iga lepingu, jutluse ja sakramendi, iga nõuande ja paranduse, iga pitseerimise, kutse või kutsest vabastamise ning teenimise peamine eesmärk on üksikisikute ja perekondade täiustamine. Issand on öelnud: „minu töö ja minu hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu.“30
Ma tunnistan preesterluse väest, mis on Kirikule antud, et meid kaitsta ja juhatada. Tänu sellele ei pea me tulevikku kartma. Hirm on usu vastand. Me liigume edasi, olles kindlad, et Issand on meiega, eriti perekondades. Ma tunnistan Temast Jeesuse Kristuse nimel, aamen.