Teie olete minu käed
Meie õpetaja Jeesuse Kristuse jüngritena oleme kutsutud pigem toetama ja tervendama kui hukka mõistma.
Räägitakse lugu, kuidas Teise maailmasõja ajal sai ühe linna pommitamise ajal tõsiselt kannatada Jeesuse Kristuse kuju. Leides rusudest kuju, kurvastasid linnaelanikud väga, sest nad olid armastatud seda oma usu sümbolit, mis oli meenutanud Jumalat nende elus.
Oma ala asjatundjad suutsid kuju peaaegu täies ulatuses restaureerida, aga kuju käed olid nii katki, et neid polnud võimalik taastada. Mõned pakkusid välja palgata skulptor, kes valmistaks kujule uued käed. Teised soovisid jätta kuju niisuguseks nagu see oli, alatise meenutusena sõja tragöödiast. Lõpuks jäigi kuju ilma käteta. Siiski lisasid linnaelanikud Jeesuse Kristuse kuju jalamile sildi sõnadega: „Teie olete minu käed.“
Kristuse käteks oleme meie
Selles loos leidub sügav õpetus. Mõeldes Päästjast, kujutlen Teda sageli väljasirutatud kätega, pakkumas lohutust, tervendades, õnnistades ja jagades armastust. Ta rääkis alati inimestega, ilma et oleks neile ülevalt alla vaadanud. Ta armastas alandlikke ja tasaseid ning kõndis nende keskel, neid teenides ning lootust ja päästet pakkudes.
Seda tegi Ta oma maise elu ajal. Seda teeks Ta ka tänapäeval, kui elaks meie keskel. Tema jüngritena ja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena peaksime meiegi sedasama tegema.
Sel kaunil ülestõusmispühade hommikul on Tema – Iisraeli lootus ja maailma valgus – meie mõtetes ja südames.
Tema täiuslikku eeskuju järgides saavad meie käed Tema käteks, meie silmad Tema silmadeks, meie süda Tema südameks.
Meie käed saavad emmata
Mind liigutab sügavalt, kuidas meie Kiriku liikmed hoolitsevad kaasinimeste eest. Kuuldes teie ennastsalgavatest ohverdustest ja lõputust kaastundest, täituvad meie südamed tänust ja õnnest. Teie olete maailma särav valgus. Teid tuntakse kõikjal maailmas teie headusest ja kaastundest.
Kahjuks kuuleme aeg-ajalt ka Kiriku liikmetest, kes heituvad ja seetõttu loobuvad ajapikku osa võtmast Kiriku koosolekutest , arvates, et nad ei sobi sinna.
Kui ma olin noor poiss, oli Saksamaa pärast Teist maailmasõda laostunud ja varemetes. Paljud inimesed olid näljas, haiged ja suremas. Mäletan hästi humanitaarabi – toiduaineid ja riideid, mida Kirik Salt Lake Cityst meile saatis. Mäletan tänase päevani nende riiete lõhna ja magusa virsikukompoti maitset.
Võib-olla liitusid mõned Kirikuga seetõttu, et said tol ajal sealt kaupa. Mõned liikmed vaatasid uute pöördunute peale ülevalt alla. Nad isegi kutsusid neid solvava nimega: Büchsen Mormonen ehk konservi mormoonid. Nad olid nende uute liikmete peale pahased, sest arvasid, et kui nende argised vajadused saavad rahuldatud, jäävad nad Kirikust eemale.
Kuigi mõned tõesti lahkusid, jäid paljud alles. Nad hakkasid käima Kirikus, maitsesid evangeeliumi magusust ning said tunda hoolivate vendade ja õdede õrna embust. Nad leidsid kodu. Nüüd, kolm-neli põlvkonda hiljem, on paljud praegu Kirikusse kuuluvad pered Kiriku tollaste liikmete järeltulijad.
Ma loodan, et me võtame kõiki Jumala lapsi meelsasti enda hulka ja armastame neid isegi siis, kui nad käivad riides, näevad välja, kõnelevad või lihtsalt teevad mõningaid asju teistest erinevalt. Pole hea panna teisi tundma, nagu oleks neil midagi viga. Julgustagem neid, kes on meie ümber. Sirutagem käed välja tervituseks. Suhtugem oma Kiriku vendadesse ja õdedesse sellise inimlikkuse, kaastunde ja ligimesearmastusega, et nad tunneksid: oleme lõpuks koju jõudnud.
Kui tekib kiusatus kellegi üle kohut mõista, mõtelgem Päästjale, kes „armastab maailma, isegi nii, et ta annab omaenda elu, et ta võiks tõmmata kõik inimesed enda juurde.
Ta ütleb: Tulge minu juurde kõik te maa ääred … [sest] kõikidel inimestel on eesõigus, ühel samuti kui teisel, ja kellelgi ei ole keelatud.“1
Pühakirju lugedes tundub mulle, et Päästja tegi sageli tõsiseid etteheiteid neile, kes olid oma rikkuse, mõjukuse või silmapaistva õigemeelsuse pärast endast väga heal arvamusel.
Ükskord õpetas Päästja tähendamissõna kahest inimesest, kes läksid templisse palvetama. Üks neist, kes oli lugupeetud variser, palvetas: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner! Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan!“
Teine mees, vihatud tölner, seisis „eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ Ja Jeesus ütles: „Ma ütlen teile, et see läks alla oma kotta paremini õigeks mõistetuna kui teine! Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!“2
Tegelikult me kõik „[oleme] pattu teinud ja o[leme] Jumala aust ilma.“3 Me kõik vajame armu. Kas me ei looda, et viimsel päeval, kui meid kutsutakse Jumala kohtulaua ette, on meie ebatäiuslikkus meile andeks antud? Kas me ei igatse taga Päästja embust?
Tundub olevat õige ja sünnis anda teistele seda, mida me nii väga endale soovime.
Ma ei tee ettepanekut aktsepteerida oma elus või maailmas pattu või jätta kurjus kahe silma vahele. Sellegipoolest ajame oma innukuses mõnikord segi patu ja patustaja ning mõistame hukka liiga kiiresti ja meil on liiga vähe kaastunnet. Kaasaegsetest ilmutustest teame, et „hingede väärtus on Jumala silmis suur.“4 Me ei saa hinnata vääriliselt teise hinge, samuti nagu me ei saa mõõta maailma suurust. Iga inimene, keda me kohtame, on Taevase Isa jaoks väga tähtis. Sellest aru saades hakkame mõistma, kuidas me peaksime oma ligimesi kohtlema.
Aastaid katsumusi ja kurbust talunud naine ütles kord läbi pisarate: „Mul on tunne, nagu oleksin kortsus, narmendav, määrdunud, halvasti hoitud ja kulunud 20-dollarine rahatäht. Kuid ma olen sellele vaatamata 20-dollarine rahatäht. Ma olen midagi väärt! Kuigi ma ei pruugi sarnaneda teistega ja kuigi ma olen räsitud ja pruugitud, olen ma endiselt tervet 20 dollarit väärt.“
Meie käed suudavad trööstida
Seda meeles pidades, sirutagem oma käed ja pöörakem oma süda kaasatundvalt teiste poole, sest igaühel on käia oma raske rada. Meie õpetaja Jeesuse Kristuse jüngritena oleme kutsutud pigem toetama ja tervendama kui hukka mõistma. Meil on kästud leinata koos nendega, kes leinavad, ja trööstida neid, kes vajavad tröösti.5
Meile kui kristlastele pole kohane mõelda, et kannatajad, kes kannatavad, on oma kannatused ära teeninud. Ülestõusmispühade hommik on hea aeg meenutamiseks et meie Päästja võttis vabatahtlikult enda peale meie kõigi – isegi nende, kes paistavad olevat oma kannatused ära teeninud, – patud, haigused ja kannatused.6
Õpetussõnadest loeme: „… sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend“.7 Jätkugu meil alati armastust! Ja olgem oma vendade ja õdede jaoks alati olemas, kui neid on tabanud ebaõnn.
Meie käed suudavad teenida
Vana juudi legend räägib kahest vennast – Aabrahamist ja Zimrist, kes harisid koos oma põldu. Nad leppisid kokku, et jagavad nii töö kui ka saagi võrdselt pooleks. Ühel ööl, kui vili oli küps, ei saanud Zimri magada, sest tema meelest polnud õiglane, et Aabraham, kellel oli naine ja seitse last, pidi saama saagist sama suure osa kui tema, kes oli vallaline.
Zimri pani vaikselt riidesse ja läks põllule. Ta võttis oma saagist ühe kolmandiku ja pani selle venna hunnikusse. Seejärel läks ta magama tagasi, teades, et oli talitanud õigesti.
Vahepeal oli ka Aabrahamil uni ära läinud. Ta mõtles oma vaese venna Zimri peale, kes elas täiesti üksinda. Tal polnud isegi poegi, kes oleksid aidanud tal tööd teha. Tundus olevat ebaõiglane, et Zimri, kes tegi üksinda nii kõvasti tööd, saab saagist ainult poole. Jumalat see kindlasti ei rõõmusta! Aabraham hiilis vaikselt põllule, võttis kolmandiku oma hunnikust ja pani selle oma kalli venna hunnikusse.
Järgmisel hommikul läksid vennad põllule ja imestasid mõlemad, et hunnikud olid endiselt ühesuurused. Öösel hiilisid mõlemad uuesti oma majast välja, et eelmisel ööl tehtut korrata. Kuid sel ööl said nad põllul kokku. Nad nutsid ja embasid teineteist. Kumbki ei suutnud rääkida, sest nende süda oli tulvil tänulikkust ja armastust.8
Selline on kaastunde vaim: me armastame teisi nagu iseennast9, püüame teha neid õnnelikuks ja teha neile seda, mida me soovime, et nad meile teeksid.10
Tõeline armastus nõuab tegutsemist
Tõeline armastus nõuab tegutsemist. Me võime kogu päeva armastusest rääkida, võime kirjutada selle meeldetuletamiseks kirjakesi või luuletusi, ülistada seda lauldes ja pidada selle õhutamiseks jutlusi, kuid kuni me ei näita seda oma tegudega, pole meie sõnad muud kui „kumisev vask ja kõlisev kelluke“.11
Kristus mitte ainult ei rääkinud armastusest. Ta väljendas seda iga päev oma tegudega. Ta ei hoidunud rahvahulgast eemale. Rahva seas viibides pani Ta tähele iga üksikut. Ta päästis eksinuid. Ta mitte ainult ei õpetanud, kuidas armastavalt teiste eest hoolitseda, samal ajal jättes tegeliku töö teiste õlule. Ta mitte ainult ei õpetanud, vaid näitas meile tegudega, kuidas „abista[da] nõrku, tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda[da] nõrkenud põlvi“12.
Kristus teab, kuidas teisi täiuslikult teenida. Kui Päästja sirutab oma käed välja, kosutab Ta neid, keda Ta puudutab, ja selle tulemusel muutuvad nad üllamateks, tugevamateks ja paremateks inimesteks.
Kui meie oleme Tema käed, kas ei peaks siis meie sedasama tegema?
Me võime armastada nagu Tema armastas
Rääkides sellest, et armastuses on „kogu käsuõpetus ja prohvetid koos“13, pani Päästja tähtsuse järjekorras täiuslikult paika kõik asjad meie elus, meie kodudes, meie kogudustes, meie kogukondades ja meie rahvaste hulgas. Me võime veeta oma päevi mõtiskledes elu üksikasjade, korrapära ja pikkade tegemist ootavate asjade nimekirja üle. Kuid kui me peaksime jätma hooletusse suured käsud, on kõik asjata ja me oleme nagu tuulte aetavad veeta pilved ja viljata puud.14
Armastamata Jumalat, Isa ja oma ligimesi, oleme üksnes nime poolest Tema Kirik, kuid meil puudub sisu.
Mida head on meie õpetustes, kui sealt puuduks armastus? Mida head on misjonärides, templites ja sotsiaalhoolekandetöös, kui sealt puuduks armastus?
Just armastus inspireeris meie Taevast Isa looma meie hingi. Armastus juhtis meie Päästja Ketsemani aeda, et lunastada välja meie patud. Armastus on päästmisplaani edasiviiv jõud, õnne allikas, üha uuesti korduv tervendamise kevad ja lootuse hinnaline läte.
Sirutades oma käed ja südame Kristuse armastuses teiste poole, juhtub meiega midagi imelist. Meie hinged saavad tervendatud, puhastatud ja tugevdatud. Me oleme õnnelikumad, rahulikumad ja vastuvõtlikumad Püha Vaimu sosistustele.
Ma tänan kogu südamest ja hingest meie Taevast Isa selle eest, et Ta meid armastab, et Ta kinkis meile oma Poja, tänan Jeesuse Kristuse elu ja eeskuju eest, Tema patuta ja ennastsalgava ohverduse eest. Ma rõõmustan selle üle, et Kristus pole surnud, vaid hauast üles tõusnud! Ta elab ja on naasnud maa peale, et taastada inimeste seas oma volitus ja evangeelium. Ta näitas meile oma täiusliku eeskujuga, missugused mehed ja naised me peaksime olema.
Sel ülestõusmispüha hommikul ja igal päev mõtleme me austuse ja aukartusega sellele, kuidas meie Päästja meid embab, trööstib ja tervendab. Võtkem endale kohustus saada Tema käteks, et teised võiksid meie läbi tunda Tema armastavat embust. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.