Sõnum piirkonna juhatuselt
Kümnise seadus
Muistsest ajast saadik on Issand oma rahvast ja Kirikut lakkamatult juhatanud, andes oma valitud eestkõnelejate kaudu vajalikke käske ja seadusi (2Ne 3:17). Üks nendest seadustest on püsinud meie ajani – kümniseseadus. Juba Vana Testamendi aegadel õpetasid prohvetid, et see seadus on püha ja tähtis: „Ja kõik maa kümnis, niihästi seemnest kui puude viljast, on Jehoova päralt; see on pühitsetud Jehoovale.” (3Ms 27:30) Päästja ise tuletas seda seadust meelde, kui pärast ülestõusmist nefilastele ilmus, käskides neil Malakia sõnad kroonikatesse kirja panna: „Kas inimene võib Jumalalt varastada? Aga teie olete minult varastanud! Aga te ütlete: Kuidas me oleme sinult varastanud? Kümnise ja annetustega! Te olete needusega neetud, sest teie, tõepoolest kogu see rahvas, olete minult varastanud! Tooge kogu kümnis varaaita, et minu kojas oleks toidust, ja proovige mind nüüd sellega, ütleb Vägede Issand, kas ma ei ava teile taevaluuke ega kalla teile õnnistust, nii et ei ole küllalt ruumi, et seda vastu võtta!” (3. Nefi 24:8–10) 1831. aastal tuletas Issand prohvet Joseph Smithi kaudu oma Kiriku rahvale selle seaduse tähtsust jälle meelde: „Vaata, praegust kutsutakse tänaseks kuni inimese Poja tulekuni, ja tõesti, see on ohverdamise päev ja minu rahva kümnise päev; sest seda, kes maksab kümnist, ei põletata tema tulemisel.” (Õpetus ja Lepingud 64:23) Praegusel ajal on nüüdisaja prohvetid ja apostlid meile samuti korduvalt rõhutanud, et elaksime selle seaduse järgi.
Kümniseseadus on igavene seadus, mis õpetab meid Issandat oma elus esikohale seadma. Issand on seda seadust andes andnud ka lubaduse. Kümniseseadusest kinnipidamine tugevdab usku, arendab vaimsust ja vaimseid võimeid ning muudab tunnistuse vankumatuks. Ühest küljest on see tänuavaldus külluse eest, mis meil on. Teisest küljest näitame, et oleme valmis ohverdama Issanda töö heaks maa peal. Mõlemal juhul on see samm alati seotud meie siira usuga Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja Tema evangeeliumile pühendumisega. Ja kahtlemata mõjutab see ususamm meie tulevikku, samuti olevikku. President Howard W. Hunter on omal ajal õpetanud: „Me järgime põhimõtet anda Issandale tagasi osake kõigest sellest heast, mille ta meile annab, ning seda osakest me nimetamegi kümniseks. Kümnis ‥ on täielikult vabatahtlik. Meie valida on, kas maksta või mitte. Neile, kes seda teevad, saavad osaks õnnistused, mida teised kogeda ei saa.” (Kiriku presidentide õpetused: Howard W. Hunter, 9. peatükk „Kümnise seadus”)
Mary Fielding Smith mõistis seda tõde hästi. Ta oli patriarh Hyrum Smithi, prohvet Joseph Smithi venna naine ja hilisem lesk. Ühel päeval kümnise seadust selgitades, kuulutas Mary Fielding Smith: „Kui ma kümnist ei maksa, peaksin arvestama sellega, et Issand hoiab oma õnnistused minu eest varjul. Kui ma ei ole kümnist maksnud, peaksin arvestama sellega, et Issand jätab mulle oma õnnistuse andmata. Ma maksan kümnist, mitte üksnes seepärast, et see on Jumala seadus, vaid kuna ma ootan, et mind seda tehes õnnistatakse. Ma ootan seda ja teisi seadusi täites, et mind saadab edu ja ma olen võimeline oma perekonna vajaduste eest hoolitsema.” (Joseph Fielding Smith. Life of Joseph F. Smith, Salt Lake City, 1938, lk 158–159) Kuigi kümnise maksmisest tulenevad õnnistused on erinevad ja sügavalt isiklikud, on üks asi kindel – isiklik tunnistus kümniseseadusest saadakse selle seaduse järgi elades.
Oma isikliku kogemuse põhjal võin kindlalt öelda, et kümniseseaduse järgi elades märkame, kuidas meie usk kasvab ja tugevneb. Taeva erilised õnnistused on elus meie pidevad saatjad. Kindlustunne, et oleme võimelised oma pereliikmetele kõik neile vajaliku tagama, üksnes kasvab. Ja kõik see viib selleni, et me mõistame, miks me ei saa endale kümnise maksmata jätmist lubada.