Rasked ajad
Ma tunnistan, et Päästja elab. Ta seadis igaühele meist kursi, mis võib meid lihvida ja täiuslikuks teha, et olla koos Temaga.
Mu kallid vennad ja õed! See on suur ja püha võimalus teile täna rääkida. Ma palvetan, et mu sõnad võiksid olla teile abiks ja julgustuseks.
Kuigi meie elud on nii erinevad, on meil vähemalt üks ühine väljakutse. Me kõik peame raskustega toime tulema. Võib olla aegu, vahel õige pikki aegu, mil meie elu tundub sujuvat ja raskusi on vähe. Kuid kuna me oleme inimesed, siis on üsna loomulik, et mugavus võib asenduda viletsusega, hea tervisega veedetud ajad saavad otsa ja õnn pöörab selja. Kui elu on mõnda aega olnud mugav, võivad kannatused või materiaalse kindlusetunde kadumine meid eriti ära hirmutada ja vahel isegi vihastada.
Vähemasti osaliselt tuleb viha ettekujutusest, et see, mis juhtus, on ebaõiglane. Hea tervis ja häirimatu turvatunne võivad tunduda väljateenitu ja enesestmõistetavana, nende kadumine – ülekohtuna. Tundsin üht vaprat meest, kes füüsilisi piinasid kannatades karjus neile, kes teda abistasid: „Ma olen alati püüdnud olla hea. Kuidas minuga nii läks?!”
See valuline küsimus: „Kuidas minuga nii läks?” muutub veel valulisemaks, kui puudutab neid, kes on meile kallid. Eriti raske on meil sellega leppida siis, kui meile tundub, et kannatavad süütud inimesed. Siis võib masendus kõigutada usku armastavasse ja kõigeväelisse Jumalasse. Mõned meist on näinud, kuidas selline kahtlus on sõja või nälja ajal nakatanud terveid põlvkondi. Selline kahtlus võib kasvada ja levida, kuni mõned pöörduvad Jumalast ära ja süüdistavad Teda ükskõiksuses või julmuses. Ja kui neid tundeid vaos ei hoita, võivad need viia selleni, et kaotatakse usk sellesse, et Jumal üldse on olemas.
Täna on minu eesmärgiks kinnitada teile, et meie Taevane Isa ja Päästja elavad ja et nad armastavad kogu inimkonda. Just võimalus seista silmitsi raskuste ja kannatustega annab tunnistust nende lõputust armastusest. Jumal andis meile anni elada surelikkuses, et oleksime valmis vastu võtma suurimat kõikidest Jumala andidest, milleks on igavene elu. Siis meie vaimu muudetakse. Me saame sellisteks, et suudame tahta seda, mida Jumal tahab, mõelda, nagu Tema mõtleb, ja oleme valmis selleks, et meie kätte usaldataks lõputul hulgal järeltulevaid põlvesid, et õpetada ja juhtida neid läbi proovilepanekute, et nad saaksid tõstetud üles väärilisena elama igavesti igaveses elus.
On selge, et selleks, et saaksime selle anni ja pälviksime sellise usalduse, peame muutuma õiglaste valikute läbi, mille tegemine on raske. Me oleme valmis nii suureks usalduseks, liikudes surelikkuses läbi proovilepanevate ja järelekatsuvate kogemuste. Valmisolek tuleb ainult siis, kui meid Jumalat ja Tema nimel teisi teenides allutatakse katsumustele.
Valmistudes kogeme viletsust ja õnne, haigusi ja head tervist, patu kurbust ja andestamise rõõmu. Andestus saab tulla ainult läbi Päästja lõputu lepituse, läbi Tema valu, mida meie ei suudaks taluda ja mille suurust me suudame vaevalt mõista.
Kui peame hädas ootama Päästja lubatud abi, lohutab meid teadmine, et Tema teab oma kogemusest, kuidas meid tervendada ja aidata. Mormoni Raamat annab meile kindla kinnituse Tema väest meid lohutada. Usk sellesse väesse annab meile kannatlikkust, kui me palvetame ja töötame ning abi ootame. Ta võis teada, kuidas meid ilmutuse kaudu abistada, kuid Ta otsustas õppida omaenda kogemusest. Alma on öelnud:
„Ja tema, läheb, kannatades igasuguseid valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda sellepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused. Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma ahelad, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende nõrkused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende nõrkustele. Nüüd Vaim teab kõiki asju; ometi Jumala poeg kannatab lihas, et ta võiks võtta enda peale oma rahva patud, et ta võiks ära kustutada nende eksimused vastavalt oma vabastamisvõimule; ja nüüd vaata, see on see tunnistus, mis on minus.”11
Isegi kui te teate tõde selle kohta, et Issandal on võime ja lahke soov teid teie katsumustest päästa, võib see siiski panna proovile teie julguse ja jõu lõpuni vastu pidada. Prohvet Joseph Smith hüüdis oma vangikongis suures ahastuses:
„Oo Jumal, kus sa oled? Ja kus on telk, mis varjab sinu peidupaika? Kui kaua sa peatad oma kätt ja sinu silm, jah, sinu puhas silm vaatab igavestest taevastest seda väärust, mida tehakse sinu rahvale ja sinu teenijatele, ja sinu kõrva läbistavad nende appihüüded?”2
Issanda vastus on aidanud mind ja võib pimeduse aegadel julgustada meid kõiki. Ta ütles:
„Mu poeg, rahu sinu hingele; sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks; ja seejärel, kui sa pead hästi vastu, ülendab Jumal sind kõrgele ja sa võidutsed kõigi oma vihameeste üle. Sinu sõbrad seisavad sinu kõrval ja nad tervitavad sind taas sooja südame ja sõbralike kätega. Sa ei ole veel nii nagu Iiob; su sõbrad ei ole sinu vastu ega süüdista sind üleastumises, nagu nad süüdistasid Iiobit.”3
Ma olen näinud usku ja julgust tunnistuses, mis kinnitas, et on tõde, et meid valmistatakse ette igaveseks eluks. Issand päästab oma ustavad jüngrid. Ja jünger, kes võtab katsumust kui arenemise võimalust, et saada seeläbi tunnistatud kõlbulikuks igavese elu jaoks, võib leida keset võitlusi rahu.
Ma rääkisin hiljuti ühe noore isaga, kes oli praeguse majanduskriisi tõttu kaotanud töö. Ta teab, et sajad tuhanded täpselt samasuguste oskustega inimesed otsivad meeleheitlikult tööd, et oma peret toita. Tema vaikne enesekindlus sundis mind küsima, mis annab talle nii suurt kindlust, et ta leiab viisi oma pere äraelatamiseks. Mees vastas, et oli võtnud vaatluse alla oma elu veendumaks, et ta on teinud kõik, mis võimalik, et olla Issanda abi vääriline. Oli selge, et tema vajadus Jeesuse Kristuse järele ja tema usk Temasse aitasid tal olla kuulekas Jumala käskude pidamisel, kui see oli raske. Ta ütles, et oli selle võimaluse ära tundnud, kui oli oma naisega lugenud Mormoni Raamatu Alma raamatust, kuidas Issand valmistas rahvast ette, et nad leiaksid rasketel aegadel evangeeliumi.
Te mäletate seda hetke, mil Alma pöördus mehe poole, kes juhtis rahvast. Mees ütles Almale, et nad olid taga kiusatud ja eemale tõugatud oma vaesuse pärast. Pühakirjas seisab:
„Ja nüüd, kui Alma kuulis seda, ta pöördus ümber, vaadates talle otse näkku ja ta nägi suure rõõmuga; sest ta nägi, et nende kannatused olid neid tõesti alandanud ja nad olid valmis kuulama sõna. Seepärast ei öelnud ta enam midagi ülejäänud rahvale, vaid sirutas oma käe ja hüüdis nendele, keda ta nägi, kes olid tõesti pattu kahetsevad, ja ütles neile: „Ma näen, et te olete vagad südames ja kui see nii on, siis te olete õnnistatud.“ 4
Edasi kiidetakse pühakirjas neid meie hulgast, kes külluslikel aegadel raskusteks valmistusid. Paljudel teist oli usku, et püüda end enne kriisi saabumist ette valmistada, et olla nüüd vajaliku abi väärilised.
Alma jätkab: „Jah, see kes tõesti ise end alandab ja oma pattudest meelt parandab ja peab vastu kuni lõpuni, see on õnnistatud – jah, palju rohkem õnnistatud, kui need, kes on sunnitud olema alandlikud nende äärmise vaesuse pärast.” 5
See noor mees, kellega ma hiljuti rääkisin, oli olnud üks nendest, kes olid teinud enamat, kui pannud kõrvale toitu ja säästnud rasketeks aegadeks, mille saabumisest olid prohvetid hoiatanud. Ta oli hakanud ette valmistama oma südant, et väärida Issanda abi, mida ta teadis lähemas tulevikus vaja minevat. Kui ma küsisin tema naiselt sel päeval, kui mees oli töö kaotanud, et kas naine oli mures, vastas naine, rõõmunoot hääles: „Ei, me tuline just koguduse juhataja juurest. Me maksame täiskümnist.” Praegu on veel liiga vara midagi öelda, kuid ma tunnen sama kindlalt nagu nemadki: „Kõik saab korda.” Raskused ei kõigutanud nende usku, vaid panid selle proovile ja tegid tugevamaks. Ja rahu, mida Issand on lubanud, on keset tormi juba olemas. Kindlasti järgnevad sellele ka teised imed.
Issand abistab iga inimest, kes seda vajab, omal moel, nii et see tugevdab ja puhastab neid kõige paremini. Sageli inspireeritakse tegema midagi, mis tundub inimesele, kes ise vajab abi, eriti raske. Üks elu suuri katsumusi on kaotada oma armastatud abikaasa. President Hinckley kirjeldas oma valu, kui õde Hinckleyt enam tema kõrval ei olnud. Issand teab nende vajadusi, kes on oma kallitest surma läbi lahutatud. Ta nägi leskede valu ja teadis nende vajadusi omaenese maisest kogemusest. Ta palus armastatud apostlil, ise ristil agoonias, hoolitseda oma lesestunud ema eest, kes nüüd pidi kaotama ka poja. Ta teab nüüd, mida tunnevad mehed, kes on kaotanud oma naise, ja mida tunnevad naised, kes on mehe surma tõttu üksi jäänud.
Enamik meist tunneb mõnd leske, kes vajab tähelepanu. Olin väga liigutatud, kui kuulsin ühest eakast lesest, keda olin kavatsenud taas külastada, et talle oli tulnud mõte külastada üht nooremat leske, et teda lohutada. Lesk, kes ise vajas lohutust, saadeti lohutama teist. Issand aitas ja õnnistas mõlemat, inspireerides neid teineteist julgustama. Nii abistas ta neid mõlemaid.
Samal viisil saatis Issand Alma 34. peatükis abi alandlikele vaestele, kes olid reageerinud oma teenijate õpetustele ja tunnistustele. Meelt parandanud ja usule pöördunud, olid nad endiselt vaesed. Kuid Ta saatis nad tegema teistele seda, mida nad mõistusega võttes oleksid mõelnud, et ei suuda, ja mida nad vajasid ise. Nad andsid teistele seda, mida nad lootsid, et Tema annab neile. Läbi oma teenija andis Issand neile vaestele usule pöördunutele selle raske ülesande: „… pärast seda, kui te olete teinud kõike seda, kui te pöörate selja abivajajatele ja paljastele ja ei külasta haigeid ja vaevatuid ning ei jaga oma vara, kui teil seda on, nendega, kes on puuduses – ma ütlen teile, kui te ei tee seda, siis vaata, teie palve on asjatu ega ole teile mingiks kasuks, ning te olete nagu silmakirjatsejad, kes eitavad usku.” 6
Võiks arvata, et seda on liiga palju palutud inimestelt, kes on ise suures puuduses. Kuid ma tean ühte noort meest, kes oli päris oma abielu alguses inspireeritud toimima just nii. Tema ja ta naine said vaevu hakkama oma väikese eelarvega. Kuid ta nägi teist paari, kes olid neist veelgi vaesemad. Oma naise imestuseks aitas ta seda paari nende endi vähesest rahast. Lubatud õnnistus rahu näol tuli, kui nad olid veel endistviisi vaesed. Õnnistus külluse näol, millest nad ei osanud unistadagi, tuli hiljem. Ja ta oskab endiselt märgata abivajajat, kedagi, kellel on veel vähem kui temal, või kes kannatab.
On veel üks katsumus, millele vastu panemine toob õnnistusi nii selles kui igaveses elus. Vanus ja haigus panevad proovile parimadki meist. Mu sõber teenis meie piiskopina, kui mu tütred elasid veel kodus. Nad on rääkinud, mida tundsid, kui ta mägedes laagrilõkke ääres neile oma lihtsast tunnistustest kõneles. Ta pidas mu tütreid kalliks ja nood teadsid seda. Ta vabastati meie piiskopi kutsest. Ta oli ka varem teises osariigis piiskopina teeninud. Need, keda ma tema varasemast kogudusest olen kohanud, mäletasid teda nagu mu tütredki.
Ma külastasin teda aeg-ajalt tema kodus, et teda tänada ja anda talle preesterluse õnnistusi. Tema tervis hakkas halvenema. Ma ei mäleta kõiki tema haigusi. Ta vajas lõikust. Tal olid pidevad valud. Ent iga kord, kui ma teda külastasin, et teda lohutada, viis ta jutu mujale. Lõpuks olin mina see, keda lohutati. Haige selg ja jalad sundisid teda kõndima kepiga. Sellest hoolimata käis ta Kirikus ja istus alati ukse lähedal, kus sai saabujaid naeratusega tervitada.
Ma ei unusta kunagi seda imestust ja imetlust, mis mind valdas, kui avasin oma kodu tagaukse ja nägin teda majale lähenemas. Oli see päev, mil me paneme oma prügitünnid välja, et prügivedajad need tühjendaks. Olin tünni hommikul välja tõstnud. Seal aga tuli tema ja vedas prügitünni ühe käega mäest üles. Teise käega, milles oli kepp, hoidis ta tasakaalu. Ta aitas mind, arvates, et vajan abi, kuigi ise vajas abi minust rohkem. Aga ta aitas mind naeratades ning küsimata.
Ma külastasin teda, kui ta lõpuks oli jäänud õdede ja arstide hoole alla. Ta lebas haiglavoodis, endiselt valudes ja endiselt naeratades. Tema naine oli mulle helistanud ja öelnud, et ta jääb järjest viletsamaks. Mu poeg ja mina andsime talle preesterluse õnnistuse, kui ta lamas voodis tilgutite all. Ma pitseerisin õnnistuse lubadusega, et tal oli olnud aega ja jõudu teha kõike, mida ta Jumala tahtel pidi selles elus tegema, et läbida kõik katsumused. Kui olin tema voodi juurest lahkumas, haaras ta mu käest. Mind üllatas tema haarde tugevus ja kindlus tema hääles, kui ta ütles: „Ma saan sellega hakkama.”
Ma lahkusin temast mõeldes, et näen teda peagi taas. Kuid veel enne õhtut tuli telefonikõne. Ta oli läinud imelisse paika, kus ta näeb Päästjat, kes on tema täiuslik kohtumõistja, nii nagu meiegi oma. Tema matustel kõneledes mõtlesin Pauluse sõnadele, mis ta lausus teel sinna, kuhu mu naaber ja sõbergi oli läinud:
„Aga sina ole igapidi kaine, kannata kurja, tee evangeeliumi kuulutaja tööd, täida oma ametit õieti. Sest mind juba ohverdatakse ja minu lahkumisaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad ta ilmumist.”7
Ma olen veendunud, et mu naaber sai talle määratud katsumusega hakkama ja seisab oma kohtumõistja ees, rõõmus naeratus näol. Ja ma tunnistan teile, et Jumal Isa elab. Ta seadis igaühele meist kursi, mis võib meid lihvida ja täiuslikuks teha, et olla koos Temaga. Ma tunnistan, et Päästja elab. Tema lepitus teeb võimalikuks selle, et meid puhastatakse, kui peame Tema käske ja oma pühasid lepinguid. Ja ma tean omaenda kogemusest, et Ta saab anda ja annab meile jõudu hakkama saada mis tahes katsumusega. President Monson on Issanda prohvet. Ta hoiab kõiki preesterluse võtmeid. See on Issanda tõeline Kirik, kus me koos Temaga tõstame üksteist üles ja kus meid on õnnistatud võimalusega aidata kaaskannatajaid, keda Tema meie teele saadab.
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.