Omakasupüüdmatu teenimine
Meie Päästja õpetab meid Teda järgima, tehes vajalikke ohverdusi ennastsalgava omakasupüüdmatu teiste teenimise nimel.
Meie Päästja teenis omakasupüüdmatult. Ta õpetas, et igaüks meist peaks Teda järgima ja loobuma teiste teenimise nimel isekatest huvidest.
„Kui keegi tahab minu järele tulla, [ütles Ta], siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind.
Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle: aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle” (Mt 16:24–25; vt ka Mt 10:39).
I.
Viimse aja pühad on selle õpetuse järgimisel üks ainulaadne inimrühm – ainulaadne nende omakasupüüdmatu teenimise ulatuse poolest.
Igal aastal esitavad kümned tuhanded viimse aja pühad sooviavalduse põhimisjonile minekuks. Vanemad inimesed loobuvad pensioniea meelelahutustest, mugavast kodust ning viibimisest koos armsate laste ja lastelastega ning lähevad tundmatutesse kohtadesse võõraid teenima. Noored mehed ja naised teevad pausi tööelus ja hariduse omandamisel ning on nõus teenima, kuhu iganes neid määratakse. Sajad tuhanded ustavad liikmed teevad omakasupüüdmatult templitööd, mille motiiviks on vaid armastus kaasinimeste, nii elavate kui surnute vastu ja nende teenimine. Samamoodi teenib omakasupüüdmatult tohutu hulk ametikandjaid ja õpetajaid meie vaiades ja kogudustes. Maises mõttes hüvitist ei saa selle eest keegi, kuid kõik on kristlikult pühendunud oma kaasinimese teenimisele.
Isiklikest eelistustest ja soovidest loobumine pole kerge. Palju aastaid tagasi oli üks uus Inglismaal teeniv misjonär pettunud ja heidutatud. Ta kirjutas koju, et tal on tunne, nagu raiskaks ta aega. Tema tark isa vastas: „Unusta end ja hakka tööle!”1 Noor vanem Gordon B. Hinckley laskus põlvili ja tegi Issandaga lepingu, et püüab end unustada ja ennastsalgavalt Issandat teenida.2 Aastaid hiljem ütles vanem Hinckley Issanda kogenud teenijana: „See, kes elab vaid iseendale, närbub ja sureb, samas kui see, kes teenib ennastsalgavalt teisi, kasvab ja õitseb nii selles elus kui ka igavikus.”3
Jaanuaris õpetas president Thomas S. Monson Brigham Youngi ülikooli üliõpilastele, et nende koolipäevadesse peaks kuuluma „vaimne ettevalmistus”, kaasa arvatud teiste teenimine. „Õpetaja missiooni iseloomustas armastav hoiak”, ütles president Monson. „Ta tegi pimedad nägijaks, andis jalututele jalad ja surnuile elu. Ehk ei küsita meilt oma Loojaga kohtudes: „Kui palju ameteid sul oli?” Pigem küsitakse: „Kui paljusid inimesi sa aitasid?” Tegelikkuses,” jätkas president Monson, „ei saa te armastada Issandat enne, kui teenite Teda Tema rahvast teenides.”4
Üks üldtuntud näide teiste ennastsalgavast teenimisest – milles viimse aja pühad pole ainulaadsed – on ohverdus, mille lapsevanemad teevad oma laste nimel. Emad on nõus kannatama laste sünnitamise ja üleskasvatamise nimel valu ning loobuma omaenda tahtmistest ja mugavustest. Isad kohandavad oma elu ja eelistusi perekonna ülalpidamiseks. Tänapäeva maailmas suureneb üha lõhe nende vahel, kes on ja kes pole nõus seda tegema. Üks meie pere liikmetest kuulis hiljuti pealt, kuidas üks noorpaar lennureisi ajal selgitas, et nad otsustasid soetada endale laste asemel hoopis koera. „Koertega on vähem muret,” teatasid nad. „Koerad ei räägi vastu ja me ei pea neid kunagi koduaresti panema.”
Me oleme rõõmsad, et nii paljud viimse aja pühadest abielupaarid kuuluvad sellesse omakasupüüdmatusse rühma, kes on nõus loobuma omaenda tahtmistest ning teenima Issandat, sünnitades ja üles kasvatades lapsi, kelle meie Taevane Isa nende hoolde saadab. Me tunneme rõõmu ka nende üle, kes kannavad hoolt puuetega pereliikmete ja eakate vanemate eest. Selline teenimine ei küsi, mida mina sellest saan? Kõik see nõuab isiklikest mugavustest loobumist omakasupüüdmatu teenimise nimel. Kõik see on vastand kuulsusele, edukusele ja muule vahetule vaevatasule, mille poole püüdlevad nii paljud tänapäeva maailmas.
Viimse aja pühad on ainulaadselt pühendunud ohverdamisele. Võttes iga nädal sakramenti, anname me tunnistust oma pühendumisest Issanda ja kaasinimese teenimisele. Pühade templitalituste ajal sõlmime me lepingu ohverdada ja pühitseda oma aeg ja anded teiste heaolu nimel.
II.
Viimse aja pühad on tuntud ka oma koostööoskuse poolest. Mormoonidest teerajajad, kes asustasid sisemäestiku lääneosa, panid aluse meie auväärsele tavale teha koostööd ühise kasu nimel. Seda tava järgivad meie tänapäevased „abikäte” projektid paljude rahvaste seas.5 Hiljutistel valimistel ühinesid viimse aja pühad teiste samamoodi meelestatud inimestega püüdlustes abielu kaitseks. Mõnele on selline teenimine kaasa toonud suuri ohverdusi ja pidevat isiklikku pingutamist.
Meie liikmete usk Jumalasse ja Kirikus teenimine on õpetanud neid tegema koostööd suurema kogukonna hüvanguks. Seetõttu on viimse aja pühadest vabatahtlike järele suur nõudlus hariduse ja heategevuse vallas, kohalikes omavalitsustes ning loendamates muudes valdkondades, kus on vajalik koostöövilumus ning aja ja vahendite omakasupüüdmatu ohverdamine.
Mõned kannavad meie liikmete ohvrimeelsuse ja koostöövilumuse tõhusa kirikustruktuuri või siis selle arvele, mida skeptikud ekslikult nimetavad „pimedaks kuuletumiseks”. Kumbki selgitus pole õige. Meie struktuuri väline kopeerimine ega ka pime kuulekus ei suuda korrata selle Kiriku teenimiskäiku ega tema liikmete saavutusi. Meie ohvrimeelsus ja koostöövilumus tulenevad meie usust Issandasse Jeesusesse Kristusesse, meie juhtide inspireeritud õpetustest ning kohustustest ja lepingutest, mida me teadlikult enda peale võtame.
III.
Mõned viimse aja pühad näivad kahjuks siiski loobuvat teiste omakasupüüdmatust teenimisest, otsustades selle asemel klammerduda maailma käitumisnormide ja väärtuste külge. Jeesus hoiatas, et Saatan soovib sõeluda meid kui nisu (vt Lk 22:31; 3Ne 18:18), mille tähenduseks on muuta meid ümbritsevate tavakodanike sarnaseks. Jeesus aga õpetas, et meie, Tema järgijad, peaksime olema väärtuslikud ja ainulaadsed – „maa sool” (Mt 5:13) ja „maailma valgus”, mis paistab kõikidele inimestele (Mt 5:14, 16; vt ka 3Ne 18:24).
Me ei teeni oma Päästjat hästi, kui kardame inimest rohkem kui Jumalat. Ta noomis oma taastatud Kiriku juhte, kes otsisid maailma kiitust ja kelle mõtteis olid pigem maised kui Issanda asjad (vt ÕL 30:2; 58:39). Selline etteheide tuletab meile meelde, et meid on kutsutud panema maksma Issanda käitumisnormid, mitte järgima maailma omi. Vanem John A. Widtsoe teavitas: „Me ei saa elada nagu teised inimesed või rääkida ega toimida nagu teised inimesed, sest meil lasuv saatus, kohustus ja vastutus on teistsugused ning meil tuleb end sellele kohandada.”6 Seda tõsiasja saab rakendada kõige hetkel moesoleva, kaasa arvatud sündsusetu riietumise puhul. Nagu täheldas üks tark sõber: „Te ei saa olla elupäästjad, kui näete rannas välja nagu kõik ülejäänud suplejad.”7
Need, kes püüavad päästa oma elu maailma kiitust otsides, hoopis hülgavad Päästja õpetuse, et ainus viis oma igavese elu päästmiseks on üksteise armastamine ja elus ennastsalgav teenimine.
C. S. Lewis ütles Päästja õpetuse selgituseks järgmist: „Sellest hetkest peale, kui tekib oma mina, tekib võimalus seada end esikohale – soov olla keskpunkt, soov olla õigupoolest Jumal. See oli Saatana patt: ja seda pattu õpetas ta inimsoole. Mõnede arvates on inimese langemine kuidagiviisi seotud tema sooga, kuid see on viga … Saatan pani meie kaugete esivanemate pähe mõtte, et nad võivad „olla kui jumalad”: võivad iseseisvalt hakkama saada, otsekui nad oleksid end ise loonud; olla omaenda isandad; leiutada enda jaoks mingisugune õnneseisund väljaspool Jumalat, Jumalast eraldi. Ja sellest lootusetust üritusest on välja kasvanud … pikk ja hirmus lugu inimesest, kes püüab leida midagi muud peale Jumala, mis teeks ta õnnelikuks.”8
Isekas inimene on rohkem huvitatud inimesele – eriti iseendale, kui Jumalale heameele valmistamisest. Ta peab silmas ainult iseenda soove ja vajadusi. Ta „kõnnib omaenda teed mööda ja omaenda jumala kujutise järel, kelle kujutis on maailma sarnane” (ÕL 1:16). Selline inimene lahutatakse Jumala lepingulistest lubadustest (vt ÕL 1:15) ning surelikust sõprussuhtest ja abist, mida me neil rahututel aegadel kõik vajame. Kui me aga armastame ja teenime teisi hoopis nii nagu Päästja õpetas, siis meie side oma lepingute ja oma kaaslastega ei katke.
IV.
Me elame ajal, mil ohverdamine on kohe kindlasti moest läinud, mil välised jõud, mis õpetasid meie esivanematele omakasupüüdmatu koosteenimise vajalikkust, on kahanenud. Keegi on seda nimetanud „mina”-põlvkonnaks – isekaks ajastuks, mil kõik näivad küsivat, mida mina sellest saan? Isegi mõned, kes peaksid paremini teadma, näivad pingutavat nende tunnustuse nimel, kes pilkavad ja halvustavad neid „suurest ja ruumikast ehitisest”, mida samastatakse nägemuses maailma uhkusega (vt 1Ne 8:26–28; 11:35–36).
Kaasaja maiseks taotluseks on saada midagi mittemillegi eest. Muistne ahnuse pahe ilmutab oma palet oma õigusi maksma pannes: Mul on õigus ühele või teisele, kuna ma olen keegi – poeg või tütar, kodanik, ohver või mõne rühmituse liige. Õigustamine on üldjuhul isekas. See nõuab palju ja annab vähe või ei anna üldse mitte midagi. Juba see mõiste ise paneb meid püüdma end kaasinimestest kõrgemale tõsta. See lahutab meid jumalikust, erapooletust autasustamise kriteeriumist, et kui keegi pälvib Jumalalt mingi õnnistuse, tuleb see kuulekuse tõttu seadusele, millel see õnnistus põhineb (vt ÕL 130:21).
Ahnuse ja õigustatuse mõju on silmnähtav mõnede ettevõtete juhtide multimiljoni dollari suurustes lisatasudes. Kuid neid näiteid on veelgi laiaulatuslikumalt. Ahnus ja õigustatusest tekkivad ideed on toitnud ka mõtlematut ning ulatuslikku laenuvõtmist ja liigset tarbimist finantskriisi varjus, mis ähvardab kogu maailma enda alla matta.
Hasartmängud on veel üks näide ahnusest ja isekusest. Mängur käib välja minimaalse summa, lootes tohutut kasumit teistelt äravõtmise arvel. Ükskõik, kuidas seda ka ei maskeeri – millegi saamine mittemillegi eest on vastuolus evangeeliumi lõikusseadusega: „Mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!” (Gl 6:7; vt ka 2Kr 9:6)
Ilmalikud väärtused õpetavad meile vääralt, et „kõik keerleb minu ümber”. Sellise rikutud suhtumisega ei kaasne ei muutust ega kasvu. See on vastuolus igavese arenguga saatuse suunas, mille Jumal oma suures plaanis on seoses oma lastega välja toonud. Jeesuse Kristuse evangeeliumiplaan tõstab meid isekatest soovidest kõrgemale ja õpetab, et kõik selles elus on seotud sellega, kes meist võib saada.
Suureks eeskujuks omakasupüüdmatust teenimisest oli Kalkutast pärit ema Teresa, kelle vanne kohustas teda ja tema kaastöötajaid „teenima kogu südamest ja vabatahtlikult vaesemaist vaeseid.”9 Ta õpetas, et „meile kindlustab alati taeva üks asi – ligimestarmastavad ja lahked teod, millega oleme oma elu täitnud.”10 „Me ei saa teha midagi suurt,” jäi ema Teresa kindlaks, „üksnes väikseid asju suure armastusega.”11 Kui see suurepärane katoliku usku teenija suri, seisis Esimese Presidentkonna kaastundeavalduses: „Tema eluaegne omakasupüüdmatu teenimine inspireerib kogu maailma ja ta kristlikud heateod jäävad mälestusena püsima tulevastele põlvkondadele.”12 See on see, mis oli Päästja sõnul hinge kaotamine teisi teenides.
Igaüks meist peaks rakendama seda põhimõtet oma suhtumises kirikus käimisesse. Mõni ütleb: „Ma ei õppinud täna midagi,” või et „keegi polnud minu vastu sõbralik,” või „mind solvati,” või et „Kirik ei rahulda minu vajadusi.” Kõik need vastused on enesekesksed ja pidurdavad vaimset arengut.
Sellele vastupidiselt kirjutas üks tark sõber:
„Ma muutsin aastaid tagasi oma suhtumist Kirikus käimisesse. Ma ei käi enam kirikus enda pärast, vaid teistele mõeldes. Ma pean oma kohuseks tervitada neid, kes istuvad üksinda, öelda külalistele: „Tere tulemast!” … pakkuda end vabatahtlikult ülesandeid täitma …
Lühidalt, ma lähen iga nädal kirikusse kavatsusega olla aktiivne, mitte passiivne, ja kutsuda inimeste elus esile positiivseid muutusi. Sellest tulenevalt on minu osavõtt kiriku koosolekutest palju nauditavam ja toob rohkem rahuldust.”13
Eelöeldu illustreerib igavest põhimõtet, et me oleme õnnelikumad ja tunneme suuremat rahulolu, kui tegutseme ja teenime selleks, et anda, mitte selleks, et saada.
Meie Päästja õpetab meid Teda järgima, tehes vajalikke ohverdusi ennastsalgava omakasupüüdmatu teiste teenimise nimel. Kui me seda teeme, lubab Ta meile igavest elu, mis on „suurim kõikidest Jumala andidest” (ÕL 14:7), hiilgus ja rõõm elada Isa Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristuse juures. Ma tunnistan Neist ja Nende suurest plaanist oma laste päästmiseks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.