Meie Isa plaan – piisavalt suur, et kaasata kõiki Tema lapsi
Kui ka meie rännak on täis kannatusi, on sihtpunkt tõeliselt hiilgav.
Meie surelik elu võib olla ränk rännak, kuid sihtpunkt on tõeliselt hiilgav. Kristus ütles oma jüngritele: „Seda ma olen teil rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”1
Minu eesmärk täna õhtupoolikul on kaheosaline: esmalt kõneleda mõnest usu proovikivist ja teiseks selgitada, kuidas meie Isa plaan on piisavalt suur, et kaasata kõiki Tema lapsi.
Kahe viimase aasta jooksul on meie usu ja tõekspidamiste arutamine Ameerika Ühendriikides ja kõikjal maailmas drastiliselt laienenud. Selles pole midagi uut – Kiriku ajaloo jooksul on seda ikka ja jälle ette tulnud.
1863. aastal läks Inglise romaanikirjanik Charles Dickens reisilaevale Amazonas, mis oli teel New Yorki. Tema eesmärgiks oli teha ettekanne viimse aja pühade pöördunutest, kes vahetasid elukohta, et ehitada üles Kirikut Ameerika lääneosas. Tuhanded pöördunud olid juba kodumaalt välja rännanud ning nendest ja nende tõekspidamistest kirjutati palju eriti Inglismaa ajalehtedes. Enamik kirjapandust oli negatiivne.
„Ma läksin nende laeva pardale,” kirjutas Dickens, „et nende vastu tunnistust anda, kui nad selle ära on teeninud, ja ma tõesti uskusin, et see on nii. Minu suureks hämminguks ei olnud nad seda ära teeninud.”2
Pöördunuid jälgides ja nendega läbi käies avaldasid nad Dickensile sügavat muljet ja ta ütles inglastest pöördunute kirjelduseks, kellest enamik olid töölised, et nad olid „oma ühiskonnaklassis Inglismaa paremik.”3
Kirikuga seoses on olemas kaks vastuolulist hinnangut. Üks räägib õigemeelsetest liikmetest ja nende eluviisist üldjuhul soosivalt. Need, kes tunnevad viimse aja pühasid isiklikult või kellel on olnud võimalik neid lähemalt jälgida, jagavad Charles Dickensi rohkem kui 150 aasta tagust arvamust.
Meeltülendav õpetus taastamisest on aidanud liikmetel evangeeliumi üle rõõmustada ning leida Kirikust rõõmu ja rahulolu. Meile vaadatakse positiivselt, kui elame Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi järgi. Kui liikmed ei ela õpetuste järgi, võib see osutuda proovikiviks neile, kes Kirikusse ei kuulu.4
Vastupidiselt õigemeelseid liikmeid soosivatele hinnangutele on Kiriku ja selle õpetuse kohta antud kirjeldused sageli olnud ebaõiged, ebaõiglased ja karmid. Tuleb tunnistada, et kristluse kirjeldamisel ollakse üleüldiselt mõnikord samuti väga karmid.5
Selline suhtumine meie õpetusse ei ole üllatav. Õpetuses ja Lepingutes märgib Issand, et mõned „tõstavad … häält ja neavad Jumalat”6 ja mõned „pööravad oma südamed minust ära inimeste õpetuste tõttu”7.
Hiljutised bussireklaamid Londonis näitavad vastandlikku suhtumist usku üldse. Mõned ateistid, agnostikud ja uskmatud maksid Londoni punastele kahekorruselistele bussidele pandud suurte reklaamplakatite eest, millel seisis: „Jumalat pole tõenäoliselt olemas. Lõpetage muretsemine ja nautige elu!” Kristlaste vastureklaam kinnitas aga vastupidist: „Jumal on kindlasti olemas!” Järgnesid meeltülendavad sõnumid.8
Uskmatutel on raske nõustuda Vana ja Uue Testamendi imetegude ning Päästja neitsist sündimise ja ülestõusmisega. Nad suhtuvad nendesse sündmustesse niisama skeptiliselt kui Isa Jumala ja Jeesuse Kristuse ilmumisse prohvet Joseph Smithile. Nad ei pea võimalikuks taevase plaani olemasolu, mille eesotsas on keegi ülim. Neil puudub usk.9
Ma olen peamiselt mures nende auväärsete inimeste pärast maa peal, kes on altid Jumalasse uskuma, kuid keda heidutab või ajab segadusse väärõpetus. Näiteks seoses õpetusega, et ilmutused on ikka veel olemas, on mõned väga head inimesed veendunud, et Kirik ei saa olla tõde, kuna neile on õpetatud ja seetõttu nad ka usuvad, et taevas on suletud ja mingit täiendavat ilmutust, pühakirja ega taevaseid teadaandeid ei saa olla. Lubage mul rõhutada, et see laialt levinud arvamine ei põhine pühakirjadel, kuid on mõnedele proovikiviks.10
Ühes hiljutises menuraamatus kasutab autor oma peamise analoogiana huvitavat tõsiasja, et kõik eurooplased uskusid sajandeid, et kõik luiged on valged. Alles Austraaliat avastades avastati ka teist värvi luiged. Autor kasutab seda analoogiat, selgitamaks sündmusi, mis on ka tegelikult aset leidnud, kuid mida ei oodatud.11 Ma mõistsin selle analoogia üle mõtiskledes, et paljud inimesed pole nõustunud Kirikuga tõsiselt tutvuma, kuna usuvad, et käesoleval evangeeliumiajajärgul ilmutusi olla ei saa. Üks pöördunu, kes teenib parasjagu misjonijuhatajana, kirjeldab, milliseid raskusi see talle Kirikuga tutvudes valmistas. Ta ütles: „Mulle oli kogu elu õpetatud, et siin maa peal ei saa enam iial olema prohveteid ja apostleid. Nõnda oli uskumine, et Joseph Smith on prohvet, suureks proovikiviks.” Ta ütles, et kui ta siiski palvetas, sai ta tunnistuse, et evangeelium taastati tõesti maa peale ja et Joseph Smith oli tõesti Jumala prohvet.”12
Paljudele inimestele, kes on altid Jumalasse uskuma, on eriti muret tekitanud üks küsimus. Neil on olnud raske viia omavahel vastavusse õige õpetus armastava Taevaisa olemasolust ja valeõpetus, et inimkonna enamus mõistetakse igavesse põrgusse.
See oli probleemiks minu vanavanavanaisale Phineas Wolcott Cookile. Ta sündis 1820. aastal Connecticutis. Ta märgib oma päevikus, et oli teinud lepingu Issandat teenida, kui leiab selleks õige mooduse. Ta käis paljudes kirikutes ja ühes paluti tal „tunnistada, liituda kirikuga ja olla kristlane.” Ta vastas, et „ei tea, millisega liituda, kuna kirikuid on nii palju”. Ta jätkas mõne kirikuga tutvumist. Üks õpetus omas tema jaoks erilist tähtsust. Ta selgitas: „Vahel ei pidanud nad seda heaks, et soovisin inimperele veidi vabamat päästet. Ma ei suutnud uskuda, et Issand oli teinud nii, et osa saab päästetud ja suurem osa kogu igavikuks hukka mõistetud.”13 Selle õpetuse tõttu lasi ta eemaldada oma nime protestandi kiriku raamatust. Kui viimse aja pühad misjonärid talle 1844. aastal päästmisplaani kohta õigust õpetasid, sai ta ristitud.
Phineasele omast usku Issanda armastavasse halastusse ja Tema õnneplaani on jaganud paljud auväärt inimesed, isegi kui nende oma kirikute õpetused on üpris rõõmutud.
Anglikaani kiriku juht ja tunnustatud õpetlane, raamatu „Kristuse elu” autor Frederic Farrar kurtis Westminster Abbeys peetud loengutes, et protestandi kirikus üldlevinud õpetus põrgust pole õige. Ta kinnitas, et põrgu definitsioon, mille juurde kuulus lõputu piin ja igavikuline hukatus, tekkis kuningas James’i piibliversiooni tõlkimisel heebrea ja kreeka keelest inglise keelde tehtud vääratuste tagajärjel. Farrar tõi samuti välja, kuidas kogu Piibli ulatuses räägitakse valdavalt armastavast Taevaisast, mis tõendab täiendavalt, et ingliskeelses tõlkes kasutatud põrgu ja hukatuse definitsioon pole õige.14
Lord Tennyson väljendab oma luuletuses „In Memoriam” oma siiraid tundeid, märkides esmalt, et „jääb usaldus, et halva tulem kuidagi on hea.” Ta jätkab:
Ei kulge miski sihita;
Ei ükski elu hukka saa,
Ei rända tühjusse kui praht,
Kui Jumal kuhja kujundab.15
Ajal, mil Joseph Smith sai ilmutused ja asutas Kiriku, õpetas suur enamus kirikutest, et Päästja lepitus ei too päästet enamikule inimkonnast. Üldine õpetus oli, et mõned pääsevad ja valdav enamus mõistetakse kõige hirmsamasse ja kirjeldamatult pingelisse lõputu piina seisundisse.16 Prohvet Josephile ilmutatud imeline õpetus eemaldas eesriide päästmisplaanilt, mis hõlmab kogu inimkonda, kaasa arvatud neid, kes ei kuule Kristusest selles elus, lapsi, kes surevad enne vastutusiga, ja neid, kes ei saa aru.17
Surres elavad õigemeelsed vaimud ajutises seisundis, mida kutsutakse paradiisiks. Alma noorem õpetab meile, et paradiis „on puhkeseisundiks, rahuseisundiks, kus [õigemeelsed] puhkavad kõigist oma vaevadest ja kõigist muretsemistest ja kurvastustest”18. Vaimud, kes pole õigemeelsed, on vaimuvanglas, mille kohta öeldakse vahel „põrgu”19. Seda kirjeldatakse kui hirmsat ja pimedat paika, kuhu need, kes kardavad „Jumala viha tulist meelepaha”, jäävad kuni ülestõusmiseni.20 Ometi tõusevad tänu Jeesuse Kristuse lepitusele kõik vaimud, kellel on olnud õnnistus maa peale sündida, vaimu ja keha taasühinedes lõpuks üles, ning pärivad hiilguse kuningriigi, mis on ülem meie elust siin maa peal.21 Erandid puudutavad vaid neid, kes nii nagu Saatan ja tema inglid mässavad tahtlikult Jumala vastu.22 Ülestõusmise ajal vabastab vaimuvangla ehk põrgu oma vangistatud vaimud. Jeesus tuli maailma, „et ta löödaks risti maailma eest, kandma maailma pattusid ja pühitsema maailma ning puhastama seda kõigest ebaõigsusest.”23
Minu Isa majas on palju eluasemeid … Ma lähen teile aset valmistama.”24 Moosese raamatus on ära toodud tähendusrikas kokkuvõte: „Sest vaata, minu töö ja minu hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu.”25
Pole üllatav, et olles kannatanud kogu inimkonna eest, õpetas Päästja Josephile esimeses nägemuses maa peal tegutsevatest kirikutest, et ta „ei liituks mitte ühegagi nendest, sest nad kõik on eksiteel”26. Seejärel juhatas Päästja oma õige õpetuse taastamist seoses päästmisplaani ja teiste selliste päästvate põhimõtetega nagu Kristuse õpetus.27
Hoolimata meie õpetuse märkimisväärsest erinemisest teistest kirikutest, on meie põhimõte teisi kirikuid mitte kritiseerida. Nad teevad palju head. Nad õnnistavad inimkonda. Paljud aitavad oma liikmetel õppida Päästjast ja Tema õpetustest.
Üks ajalehe Washington Post reporter külastas Nigeerias meie Kiriku koosolekut. Ta intervjueeris ühte uut liiget ja rääkis tema pöördumisest. Reporter kirjutab:
„Ta ütles, et hüppas linnas bussilt maha ja kõndis VAP Kiriku hoonesse. Talle meeldis kohe, mida ta seal kuulis; eriti see, et keegi ei jutlustanud, et teiste kirikute inimesed põrgusse lähevad.”28 Selles kajastub arvukate liikmete arvamus Kiriku asutamisest peale.
Meie juhid on andnud meile järjepidevalt nõu „suhtuda austavalt ja hindavalt neisse, kes pole meie usku. Viisakuse ja vastastikuse austuse järele erinevate tõekspidamiste ja mõttemaailmaga inimeste vahel on nii suur vajadus.”29
Sama tähtis on olla armastav ja kena meie oma Kiriku liikmete vastu, vaatamata nende pühendumuse või aktiivsuse tasemele. Päästja on meile selgeks teinud, et me ei tohi üksteise üle kohut mõista.30 See käib eriti meie oma pere liikmete kohta. Meie kohuseks on armastada, õpetada ja mitte kunagi alla anda. Issand on andnud päästmise „tasuta kõikidele inimestele”, kuid on „käskinud oma rahvast, et nad veenaksid kõiki inimesi meeleparandusele”31.
Meie südamesooviks pole loomulikult üksnes pääsemine ja surematus, vaid ka igavene elu koos oma perega armastava Taevaisa ja oma Päästja juures selestilises kuningriigis. Me võime saada igavese elu ainult kuuletudes evangeeliumi seadustele ja talitustele.32 Päästja ütles: „Sest kui te peate minu käske, saate te osa tema täiusest ja saate hiilguse osaliseks minus.”33
Need varajased usulepöördunud Euroopast, kellega Dickens kohtus Amazonase pardal, olid paljudest proovikividest üle saanud. Neil oli tunnistus, et ilmutus tuleb taevast ning et prohvetid ja apostlid on taas maa peal. Neil oli usku Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumisse.
Nad olid hakanud mõistma seda üllast sihtmärki, mis oli nende jaoks tallele pandud. Nad ei tundnud hirmu ettevõetud vaevalise teekonna ees ja nende lõppsihtpunktiks polnud tegelikult Soolajärve org. Nende tegelikuks sihtkohaks oli paradiis, millele järgnes ülendus selestilises kuningriigis.
Sellepärast laulavadki viimse aja pühad nüüd nagu toonagi viimast salmi laulust „Tulge, kõik pühad” usuga ja ootusärevalt.
„Peaksime matkal enne surema, õnnepäev!
Kõik on hea!
Murest ja vaevast vabanenuna
võime nüüd elada.”34
Armastav Isa on andnud oma lastele kõikehaarava kaastundeplaani, „mis päästab elavad, lunastab surnud, vabastab hukkamõistetud ja austab kõiki, kes meelt parandavad.”35 Kui ka meie rännak on täis kannatusi, on sihtpunkt tõeliselt hiilgav.
Ma tunnen rõõmu päästmisplaani üle, mis on piisavalt suur, et kaasata kõiki meie Taevaisa lapsi. Ma ei suuda väljendada kogu oma tänu Jeesuse Kristuse lepituse eest. Ma tunnistan Temast Jeesuse Kristuse nimel, aamen.