„Mees maas!”
Kohusetunne teiste ees on ustava preesterluse teenistuse südameasi.
Ma olen tänulik, et mul on au ja õnnistus kõneleda Jumala preesterlusele. Minu tänane eesmärk on aidata teil olla preesterluses teenides vaprad ja julged.
Teil läheb vaja vaprust ja teil läheb vaja julgust, kuna teid on värvatud Issanda viimase evangeeliumi ajajärgu sõjaväkke. Käesolev aeg ei ole rahuaeg. Nõnda on see olnud sellest ajast peale, kui Saatan surelikkusele eelnevas elus oma väed meie Taevase Isa plaani vastu reastas. Me ei tea toonase võitluse üksikasju. Üks tulemus on siiski teada. Saatan ja tema järgijad heideti alla maa peale. Aadama ja Eeva loomisest peale on tüli jätkunud. Me oleme näinud selle tugevnemist. Ja pühakiri vihjab, et sõda muutub veelgi vägivaldsemaks ja vaimsed kaotused Issanda poolel kasvavad.
Peaaegu igaüks meist on näinud filmis kujutatud lahinguvälja või lugenud mõnest loost selle kirjeldust. Üle plahvatuste kõmina ja sõdurite hüüete kostab hääl: „Mees maas!”
Selle hääle kostudes liiguvad ustavad väekaaslased hääle suunas. Mõni sõdur või meedik liigub ohtu trotsides haavatasaanud kaaslase juurde. Ja haavatasaanu teab, et abi on tulemas. Vaatamata riskile ruttab keegi ikka küürakil joostes või roomates tema juurde, et teda õigel ajal kaitsta ja abi anda. See kehtib kõikide meeste puhul, kes täidavad üheskoos ränka ja ohtlikku ülesannet, mille nad on otsustanud iga hinna eest lõpule viia. Selliste rühmade minevikku täidavad lood ustavatest meestest, kes on otsustanud, et maha ei jäeta mitte kedagi.
Siin on üks näide ametlikust aruandest.1 1993. aasta oktoobris Somaalias asetleidnud lahingus said kaks Ameerika Ühendriikide eriüksuslast tulevahetuse ajal helikopteris olles teada, et kaks helikopterit olid nende lähedal alla kukkunud. Need kaks eriüksuslast kuulsid suhteliselt ohutus kõrguses raadio vahendisel, et maavägi ei saa ühele allatulistatud kopteritemeeskonnale appi minna. Õnnetuspaigale lähenevate vaenlaste arv üha kasvas.
Need kaks ülalt juhtunut jälginud meest olid vabatahtlikult nõus alla maa peale minema, (või nagu nad ütlesid raadios: „sisenema”), et oma raskesti haavatud kaaslasi kaitsta. Nende palvele öeldi ära, sest olukord oli liiga ohtlik. Nad kordasid oma palvet. Luba jäi taas saamata. Alles pärast kolmandat palumist lubati nad maa peale.
Abiks vaid isiklikud relvad, jõudsid nad võideldes allakukkunud kopterite ja haavatud lenduriteni. Nad läbisid oma tee õnnetuskohale lähenevate vaenlaste käsirelvade tiheda tule all. Nad tõmbasid haavatud kopterite rusudest välja. Nad paigutasid haavatud endi vahele, seades iseend kõige suuremasse ohtu. Nad kaitsesid oma kaaslasi, kuni laskemoona jätkus, ja said surmavalt haavata. Nad päästsid oma vapruse ja ohvrimeelsusega ühe piloodi elu, kes oleks muidu hukkunud.
Mõlemat autasustati postuumselt Aumedaliga – kõrgeima riikliku autasuga relvastatud vaenlase vastu üles näidatud vapruse eest. Austusavalduses öeldakse, et nende tegu oli „enam, kui nende teenistuskohustus nõudis”.
Huvitav, kas nad mõtlesid sellele allatulistatud lendurite poole liikudes? Nad olid ustavad ja tundsid, et on kohustatud iga hinna eest kaassõdurite kõrvale jääma. Nende tegutsemisjulgus ja omakasupüüdmatu teenimine oli ajendatud tundest, et nad on vastutavad oma kaaslaste elu, õnne ja turvalisuse eest.
Selline kohusetunne teiste ees on ustava preesterluse teenistuse südameasi. Meie kaaslased saavad meie ümber puhkenud vaimse tüli tagajärjel haavata. Haavata saavad ka inimesed, keda meid on kutsutud teenima ja seisma selle eest, et neile kahju ei tehtaks. Vaimseid haavu pole kerge märgata, kui silmad ei saa nende nägemiseks inspiratsiooni. Kuid Päästja jüngrite ees istuvad piiskopid, koguduste juhatajad ja misjonijuhatajad näevad haavu ja haavatuid.
Nõnda on see olnud aastaid ja kõikjal maa peal. Ma mäletan, kuidas silmitsesin piiskopina ühe noore preesterlusehoidja nägu ja kehahoiakut ning kuulsin oma mõtteis selgesti: „Ma pean temaga kokku saama – ja varsti. Midagi on lahti! Ta vajab abi.”
Ma ei eiranud kunagi sellist Vaimu sosistust, sest olin õppinud, et haavatasaanu ei pruugi sageli patuhaavu kohe tunda. Näib, nagu süstiks Saatan haavu tekitades vahel midagi vaimse valu tuimastamiseks. Kui miski ei ajenda peagi meelt parandama, läheb haav halvemaks ja suuremaks.
Nõnda tormate teie kui Taevase Isa laste vaimse ellujäämise eest vastutavad preesterluse hoidjad appi, ilma et ootaksite, kuni keegi hüüab: „Mees maas!” Isegi parim sõber, teised juhid ega vanemad ei pruugi näha seda, mida näete teie.
Te võite olla ainuke, kes kuuleb seda hoiatushüüdu inspiratsiooni vahendusel. Teistel võib olla tunne ja teil võib olla kiusatus mõelda: „Äkki on see hädaolukord, mida arvasin nägevat, vaid minu ettekujutus? Mis õigus on mul teise üle kohut mõista? See pole minu kohustus. Ma ootan, kuni ta minult ise abi palub.”
Ainult Iisraeli volitatud kohtumõistjal on vägi ja vastutus tõestada tõsise haava olemasolu, selle kohta järele uurida ning seejärel määrata Jumala inspiratsiooniga vajalik ravi, et tervenemine saaks alata. Teie aga olete sõlminud lepingu vaimselt haavata saanud Jumala lapse juurde minemiseks. Te olete kohustatud olema piisavalt vapper ja piisavalt julge, et mitte selga keerata.
Ma pean selgitama nii hästi, kui oskan, vähemalt kahte asja: Esiteks, miks on teie kohuseks haavatud sõbrale appi minna? Ja teiseks, kuidas seda kohust täita?
Esiteks, nagu teile on selgeks tehtud, olete te lepingu all, et kui te nõustusite sellega, et Jumal võib usaldada teile preesterluse, võtsite te endale vastutuse kõigi oma tegemiste ja tegematajätmiste eest teiste päästmise nimel, kui raske ja ohtlik see teile ka ei paista.
Lugematul arvul preesterluse hoidjaid on võtnud selle tõsise kohustuse oma õlule, nii nagu meie teiega peaksime tegema. Mormoni Raamatus kirjeldas Jaakob nii oma püha usaldusülesannet, kui asus rasketes oludes abi andma: „Nüüd, mu armsad vennad, mina, Jaakob, vastavalt vastutusele, mis minul on Jumala ees, et täie tõsidusega anda endast kõik oma ametis, ja et ma võiksin puhastada oma riided teie pattudest, tulen ma üles templisse sel päeval, et ma võiksin kuulutada teile Jumala sõna.”2
Te võite vastu väita, et Jaakob oli prohvet ja teie pole. Teie amet, milline see preesterluses ka poleks, toob endaga kohustuse „tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda[da ümberolijate] nõrkenud põlvi”3. Issanda teenijana olete teinud lepingu teha teistele nii palju head, kui suudate, nagu teeks Tema.
Teie suurt võimalust ja kohustust kirjeldatakse Koguja raamatus:
„Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk: kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles! Aga kuidas on siis lugu, kui üksik langeb ega ole teist, kes teda üles tõstaks?”4
Öeldu aitab teil mõista paikapidavaid ja mõtlemapanevaid sõnu Joseph Smithilt: „Vaid rumalad mängivad inimhingedega.”5 Nagu Jaakob uskus, kurvastab iga langenud inimese õnnetus, keda te oleksite saanud aidata, aga ei aidanud, teid endid. Teie ja nende õnn, keda te preesterluse hoidjana olete kutsutud teenima, on omavahel seotud.
Nüüd jõuame küsimuseni, kuidas teil oleks kõige parem aidata neid, keda te olete teenima ja päästma kutsutud. Kõik sõltub teie võimetest ja sellest, milline on teie preesterlussuhe vaimses ohus olijaga. Lubage mul nimetada kolme olukorda, milles võite preesterluses teenides näha oma võimalust.
Alustagem sellest, et te olete kogemusteta nooremkaaslane, õpetaja Aaroni preesterluses, kes on määratud kogenud kaaslasega koos külastama noort perekonda. Enne külastuseks valmistumist te palvetate ja palute jõudu ja inspiratsiooni, et näha nende vajadusi ja mõista, millist abi te saate anda. Kui võimalik, teete selle palve koos oma kaaslasega, nimetades palves neid, kellele te külla lähete. Palvetades tunnete te südames armastust nende ja Jumala vastu. Te lepite kaaslasega kokku, mida loodate saavutada. Te mõtlete välja tegevusplaani.
Milline teie plaan ka poleks, te jälgite ja kuulate külastuse ajal pingsalt ja alandlikult. Te olete noor ja teil puuduvad kogemused. Issand aga teab täielikult nende vajadusi ja vaimset seisundit. Ta armastab neid. Ja kuna te teate, et Ta on teid saatnud tegutsema Tema enda nimel, võite olla kindel, et mõistate nende vajadusi ja seda, mida te saate teha, et oma abiandmiskohustust täita. See teadmine tuleb, kui te nende kodus palgest palgesse juttu ajate. Sellepärast ongi teile antud Õpetuses ja Lepingutes järgmine preesterluse ülesanne: „Külasta … iga liikme kodu ja õhuta … neid palvetama häälega ja salajas ning osa võtma kõikidest perekonnakohustustest.”6
Sellele on lisatud täiendav kohustus, mis nõuab veelgi suuremat taiplikkust:
„Õpetaja kohustuseks on alati vaadata kiriku järele ja olla koos liikmetega ning neid tugevdada; ja jälgida, et kirikus ei oleks süütegusid ega omavahelist kalki kohtlemist, poleks valetamist, keelepeksu ega tagarääkimist;
ja vaadata, et kirik saaks sageli kokku, ja samuti vaadata, et kõik liikmed täidaksid oma kohustusi.”7
Te saate oma kaaslasega harva inspiratsiooni, teadmaks üksikasjalikult, mil määral liikmed seda käitumisnormi järgivad. Kuid ma võin lubada teile omast kogemusest, et teile antakse and teada, milles neil hästi läheb. Ja selle põhjal oskate te neid kannustada. Ma saan teile anda veel teisegi lubaduse: teid koos kaaslasega inspireeritakse teadma, milliseid muudatusi nad saaksid teha, et vajalik vaimne tervenemine saaks alata. Teile nende elus toimuvaga seoses antud juhiste seas on peaaegu kindlasti mainitud mõningaid tähtsaimaid muudatusi, mida Issand neilt ootab.
Kui teie kaaslane tunneb mõjutust muudatusi tagant õhutada, siis pange seda tähele. Olete tõenäoliselt üllatunud, kuidas Vaim teda rääkima ajendab. Tema hääles kõlab armastus. Ta leiab mooduse seostada vajalik muudatus sellega kaasneva õnnistusega. Kui muudatuse peab tegema ema või isa, võib ta neile näidata, kuidas see teeb lapsed õnnelikumaks. Ta kirjeldab muudatust kui minekut õnnetust olukorrast paremasse ja turvalisemasse paika.
Teie panus külastuse ajal võib teile näida väiksena, kuid see võib olla vägevam, kui te oskate arvata. Teie näoilmest ja käitumisest on näha, et te neist hoolite. Nad näevad, et teie armastus nende ja Issanda vastu ei lase teil hirmu tunda. Ja te olete piisavalt julge, et tõest tunnistada. Teie alandlik, siiras ja ehk kõigest lühike tunnistus võib puudutada inimese südant palju kergemini kui teie kogenuma kaaslase oma. Ma olen olnud selle tunnistajaks.
Mis iganes osa te preesterluse külaskäigus mängite, kaasneb teie sooviga inimeste juurde minna, et Issand neid aidata saaks, vähemalt kaks õnnistust. Esiteks tunnete te nende vastu, keda te külastate, Jumala armastust. Ja teiseks tunnete te Päästja tänulikkust, et teil jagus soovi aidata neid nii, nagu Päästja teadis vajalik olevat.
Päästja saatis teid nende juurde, kuna Ta usaldas teid, et tunnete minnes vastutust õhutada neid Tema ja õnne suunas.
Veidi vanemaks sirgudes avaneb teile preesterluse teenistuses veel teinegi võimalus. Te hakkate hästi tundma teisi oma kvoorumi liikmeid. Ehk olete mänginud nendega korvpalli või jalgpalli või osalenud üheskoos mõnel noorte üritusel või teenimisprojektides. Mõnega neist olete saanud lähedasteks sõpradeks.
Te olete hakanud märkama, millal nad on rõõmsad ja millal nad on kurvad. Kumbki teist ei pruugi olla kvoorumi eesotsas. Ometi tunnete te oma preesterluse kaaslase eest vastutust. Ehk räägib ta teile usalduslikult oma kavatsusest mõnest käsust üle astuda, mis, nagu te teate, teeb talle vaimset kahju. Ehk küsib ta teilt nõu, kuna usaldab teid.
Ma võin öelda teile omast kogemusest, et kui teil õnnestub mõjutada teda ohtlikult teelt kõrvale astuma, ei unusta te iial seda rõõmu, mis tuleb tema tõeliseks sõbraks olemisest. Kui see teil ei õnnestu, luban ma, et oma südamevalus ja kurbuses, mis ei jää tulemata, tunnete te tema valu nagu oleks see teie oma. Ometi jääksite te teda aidata püüdes ikkagi sõpradeks. Ja tegelikult võib ta rääkida teile aastaid, millised head asjad oleksid võinud tõeks saada ja kui tänulik ta on, et hoolisite temast piisavalt, et vähemalt üritada. Siis te lohutate teda ja kutsute teda taas nagu nooruseski naasma selle õnne juurde, mida lepitus talle ikka veel võimaldab.
Hilisemas elus olete te isa – preesterluse isa. See, mida te preesterluse teenistuses õppisite, kui teisi kurbusest eemale ja õnne suunas aitasite, annab teile väe, mida te vajate ja ka omada tahate. Aastatepikkune inimhingede eest vastutamine valmistab teid ette oma perekonna aitamiseks ja kaitsmiseks, keda te armastate enam, kui noorena ette kujutate. Te teate, kuidas muuta nende elu preesterluse väe abil turvaliseks.
Ma palvetan, et tunneksite preesterluses teenimisest rõõmu kogu oma elu ja igavesti. Ma palvetan, et teis kujuneks välja Taevase Isa laste vastu selline vaprus ja armastus, mis panid Moosia poegi paluma surma ja ohuga silmitsi seistes võimalust viia kõvasüdamelisele rahvale evangeeliumi. Nende soov ja vaprus tulenesid sellest, et nad pidasid end vastutavaks võõraste inimeste igavese õnne eest, keda ähvardas igavene viletsus.8
Olgu meil tükike sellest soovist, mida Jehoova ihkas sellele maailmale eelnenud maailmas, kui Ta palus luba tulla alla hiilguseriigist, et meid teenida ja oma elu meie eest anda. Ta palus oma Isa: „Saada mind!”9
Ma tunnistan, et Jumal on teid kutsunud ja te olete saadetud Tema lapsi teenima. Ta soovib, et kedagi ei jäetaks maha. President Monson hoiab preesterluse võtmeid kogu maa peal. Jumal annab teile inspiratsiooni ja jõudu täita oma ülesannet aidata Tema lastel leida tee õnnele, mis sai võimalikuks tänu Jeesuse Kristuse lepitusele. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.