Tema teenijad prohvetid
Õpetaja räägib meiega oma prohveti kaudu.
Lapsepõlves, mis möödus mul Ameerika Ühendriikides Utah’s Spring City maapiirkonnas, karjatasin Manti LaSali mäestikus isa seltsis suviti kaks nädalat lambaid. Ükskord langes õhtu hakul maha nii tihe udu, et isegi omaenda väljasirutatud kätt polnud näha.
Isa käskis mul minna tagasi laagrisse ja lubas ise hiljem järele tulla. Küsisin isa käest, et kuidas ma sellise uduga tee laagrisse leian. Isa vastas: „Lase hobusel minna, küll ta su kohale viib.” Tegin nagu kästud: ronisin hobuse selga, lasin ohjad lõdvaks ja asusin teele. Aeg-ajalt puudutasid mu nägu madalad puuoksad, mida ma märganud polnud või riivas jalg teeäärset puutüve. Lõpuks jäi hobune seisma: kaugel eemal terendas läbi udu laager.
Mõnikord ei leia me soovitud teed kohe üles, siis tulevad meile appi eelkäijate tarkus ja kaaskondsed. Me peame vaid laskma neil ennast juhtida.
Filippus küsis ühelt mehelt, kes usinasti pühakirju uuris: „Kas sa ka mõistad, mida sa loed?”
Vastuseks oli küsimus: „Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?”1
Neile küsimustele on aegade vältel vastanud prohvetid, kes on õpetanud pühakirjade uurimise tähtsusest ning lubanud, et “kes paneb tallele minu sõna, seda ei eksitata”. 2
Issand on prohvetitele käske jaganud kõikidel aegadel. „[Nad peavad kuulutama] neid asju maailmale; ja kõike seda selleks, et [see] võiks täituda.”3 Õpetuse ja Lepingute 1. osa alguses on Issanda eessõna kõigile õpetustele, lepingutele ja käskudele, mis aegade täiuse ajajärgul on antud. Erilise tähendusega on salmid 37–38.
„Uurige neid käske, sest need on õiged ja usaldusväärsed, ning need ettekuulutused ja lubadused, mis neis on, lähevad kõik täide.
„Mida mina, Issand, olen rääkinud, seda ma olen rääkinud, ja ma ei otsi õigustusi; ja ehkki taevad ja maa kaovad, ei kao minu sõna, vaid kõik läheb täide, olgu minu enda hääle või minu teenijate häälega, see on sama.”
Täna räägin ma seitsme Issanda teenija eest. 1970. aasta märtsis täitus mu kauaoodatud soov olla valitud Issanda teenijaks. Kohe alguses avanes mulle võimalus olla otseses ühenduses Kaheteistkümne Kvoorumi ning hiljem juba ka Esimese Presidentkonna vendadega. Nüüdseks on see kestnud juba peaaegu 40 aastat. Nende otsustavate aastate jooksul on mulle selgeks saanud see koht pühakirjast, kus öeldakse: „minu sõna [ei kao], vaid kõik läheb täide”.
Mullusel üldkonverentsil kuulsime olulisi õpetussõnu ning need, kel on elukogemusi, õpetavad meid jätkuvalt ning panevad meie südamed leegitsema. Me peame neid juhised järgides olema tugevad, me ei tohi alla anda ning peame lõpuni vastu pidama.
Lubage mul rääkida neist juhistest ja nõuannetest, mida Jumala prohvetid on andnud. Näiteks president Joseph Fielding Smith kordas mitmeid kordi Laulude 24. peatükis esitatud küsimust, vastust sellele ning lubatud õnnistusi ustavatele.
Küsimus: „Kes tohib minna Jehoova mäele ja kes tohib seista ta pühas paigas?
Vastus: „See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt, kelle hing tühja ei himusta ega vannu pettuseks!”
Lubadus: „Tema saab õnnistuse Jehoovalt ja õiguse oma Jumalalt, kes on tema abi!”4
President Harold B. Lee õpetas, et peame arvestama Issanda sõnade ja käskudega, mida ta oma prohvetite kaudu meile annab. „Teile ei pruugi meeldida see, mida Kiriku juhid teile ütlevad. See võib olla vastuolus teie poliitiliste … ja sotsiaalsete vaadetega ning võib tunduda sekkumisena teie eraellu. Aga kui [me] neid juhiseid kuulda võtame, nii nagu tuleksid need Issandalt endalt, ning teeme seda kannatlikult ja usuga, siis meile lubatakse, et “Issand Jumal hajutab pimeduse väed laiali teie ees ja paneb taevad rappuma teie heaks ja oma nime auks”.5
Enne oma surma 1973. aasta detsembris rääkis president Lee Kiriku töötajatele ja nende peredele Kiriku sotsiaalabi programmist ning küsis seejärel: „Kas te usute, et need prohvetid teadsid, millest nad räägivad?” Peatudes vendade nõuandel mitte leppida meie kodudesse tungiva sobimatu kirjanduse ja telesaadetega, esitas ta oma kõnes veel ühe küsimuse: “Või olete ehk vendadega liiga lähedased, et näha neis prohveteid, ja suhtute neisse kui meestesse, kes lihtsalt arvavad, et [selline nõuanne] võiks olla hea?”6
President Spencer W. Kimball on lohutanud meid oma kirjutistes teadmisega, et andestamises peitub ime ning Jumal andestab meile. Ühes oma kõnes, kus ta rääkis katsumustest, mis muudavad elu, tõstatas ta küsimuse, et mis saaks siis, kui meil oleks vägi neid hetki muuta. Kas me muudaksime Carthage’i vanglas toimunut, mille käigus prohvet Joseph Smith surma sai? Veelgi tähtsam: kui meil oleks selline kontrollimatu vägi, mida me oleksime teinud sel otsustaval hetkel Ketsemanis, kui lausuti sõnad: “Ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!”7
Vennad palvetavad igal hommikul, kui nad Esimese Presidentkonnaga kohtuvad. Mulle meeldis alati president Ezra Taft Bensoni palveid kuulata. President Benson peamiselt tänas oma palvetes, mitte ei küsinud õnnistusi. Ta kordas prohvet Joseph Smithi sõnu Teisest Testamendist, mis tunnistab Jeesusest Kristusest: „Mormoni Raamat on kõige korrektsem igast raamatust maa peal ja meie usundi päiskivi, ja et inimene saaks Jumalale selle õpetuste järgi elades ligemale, kui ühegi teise raamatu abil.”8 Ta manitses meid järgima Päästjat, kes ütles: „Vaadake mind ja pidage vastu lхpuni ja te elate; sest sellele, kes peab vastu lхpuni, ma annan igavese elu.”9
Me kõik armastasime ainult üheksa kuud ametis olnud president Howard W. Hunteri loomuomast headust. Ta pöördus Kiriku liikmete poole üleskutsega:
„Pöörakem oma elus rohkem kui kunagi varem tähelepanu Issanda Jeesuse Kristuse eeskujule ning eriti sellele armastusele, lootusele ja kaastundele, mida Ta üles näitas. …
“… Pidagem Issanda templit Kirikusse kuulumise tähiseks ning kõige pühamate lepingute taevaseks kojaks. „Minu suurim südamesoov on, et iga Kiriku liige oleks templi vääriline.”10
President Gordon B. Hinckley rääkis: „Ma pole kõiki meie aja prohveteid silmast silma näinud. Ma ei tundnud isiklikult prohvet Joseph Smithi ega ole teda kõnelemas kuulnud. [Kuid] mu vanaisa, kes elas noore mehena Nauvoos, kuulis teda ning tunnistas tema jumalikust kutsest selle ajajärgu vägeva prohvetina.”11
President Hinckley tunnistas esimesest nägemusest – sellest, kuidas noor Joseph Smith läks metsasallu palvetama ning sai jumaliku ilmutuse kaudu vastuse nii Isalt kui ka Pojalt.
President Hinckley kirg templite ehitamise ning neis tehtava püha töö vastu on meile kõigile eeskujuks.
Meie armastatud prohvet, president Thomas S. Monson on taas üles võtnud Esimese Presidentkonna 1839. aastal antud juhised, mida peaksime järgima ka tänapäeval: „Teie usinusest, sihikindlusest ja ustavusest, teie poolt õpetatavate õpetuste mõistlikkusest ja moraalipõhimõtetest, mille järgi te elate … sõltub inimkonna saatus.”
Me toetame president Monsonit prohveti, nägija ja ilmutajana. Tema on leskede ja isatute ning kõikide puudusesolijate eestkostja. Ta on oma elus järginud Õpetaja tegusid ning soovinud siiralt Teda alati teenida. President Monson on Issanda esindaja, kelle nõuandeid ja õpetusi meil on järgida kästud. Õpetaja räägib sõna otseses mõttes oma prohveti kaudu. Ma tean, et see on õige ja olen vendadega koosolekuid pidades seda tähele pannud.
Mina, keda elavad prohvetid ja need viimse aja tunnistajad, keda ma olen tundnud ja armastan, on silmast silma õpetanud, tunnistan tõtt sellest, et niivõrd, kui selle Kiriku liikmed pööravad tähelepanu nendele sõnadele ja käskudele, mida Issand on oma muistsete prohvetite kaudu andnud ning järgivad Issanda prohvetit ka tänapäeval, hakkavad nad järjest enam mõistma, et „tõesti, Issand Jehoova ei tee midagi ilmutamata oma nõu oma sulaseile prohveteile!”13
Ma tunnistan pühalikult nendest tõdedest ja Jumalast taevais, sellest, et Jeesus on Kristus ning Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust, kus on prohvetid, nägijad ja ilmutajad, et meid juhtida.